Tere kõigile suurtele ja väikestele tehnikahuvilistele! Tean kuidas te olete viimase nädala jooksul küüsi närinud ja öösiti unetult voodis vähernud, mõeldes sellest, et mis siis küll sai. Mõni teist on läinud nii kaugele, et uurinud hoolikalt Volli horoskoopi ja ladunud tarokaarte. Teised on püüdnud pettuse ja meelituste abil minult infot saada. Aga nüüd tuleb sellele kõigele lõpp - the wait is over! Võtke popcorn mikrost välja ja nautige lugemist.
Sama päeva õhtul, kui Volli puksiiriga Volremi viidi, helistati mulle sealt tagasi. Öeldi kohe, et viga on leitud. Üks andur on katki ja tuleks välja vahetada. Seda, mis andur, ei tahetud mulle hästi öelda. Veider, kas pole? Sest sellist ümmargust "mingi andur" juttu olen ma viimase aasta jooksul ikka mitmest töökojast juba kuulnud. Miks ei taheta öelda? Kui ma tervisehädaga arsti juurde lähen, siis ei vasta ükski tohter mulle, et "sul mingi organ ei tööta korralikult". Konkreetselt öeldakse ju. Miks siis autode osas nii suurt saladust hoitakse? Kas on asi ainult selles, et mõeldakse "ah mingi naine, mis ta ikka neist asjust jagab" või arvatakse, et kui kliendile liiga palju infot anda, siis nad hakkavad ise autot parandama? Mehed, kes te juhuslikult seda blogi loete, kas teile ka töökojast infot ei jagata?
Igatahes, ma ei andnud alla, sest ma tahan ju ometi oma lugejatele kõik ausalt ära rääkida. Üsna vastumeelselt, pikkade pausidega ja hästi aeglaselt hääldades, öeldi lõpuks, et turbo asendiandur on see pahalane. Noh, ma olin seda sõna juba varem ju ka kuulnud. Andur on siiski pisut lohutavam sõna, kui turbo. Uurin siis, et aa, mis see mulle maksma läheb. Noh, andur ise on 70 eurot. Saate aru, ta ütles 70! Seitse ühe nulliga, mitte kahe ega kolmega. AGA... jätkab ta. Tal praegast pole. Peaks tellima. Et kas ma tahan? Nalja teeb või? Muidugist tahan! Mis selle autoga ilma turbot teha on ei tea? Vaikselt 70nega mööda maanteed sahistada? Mulle ikka meeldib see kui ma oma vana parsaga bemmidest nagu seisvatest postidest mööda sõidan ja neil alalõug vastu rooli kukub. See annab… ma ei tea... mingi ebamaise üleoleku ja võimutunde.
Palusin asjaga tegeleda. Lubati, et nädal kuni kaks võtab aega ja et kui ma seniks autot vajan, siis ta saab anduri maha võtta, aga sõit on suhteliselt nutune sellega. Tänan, ei, ma parem käin jala (kuigi jala ma ka ei jõudnud käia, nimelt laenas üks kena inimene mulle seniks oma autot ja nii ta läks.) Lubati helistada, kui valmis.
Teate sõbrad, mul oli selline tunne nagu ma oleksin miljoni võitnud! Ma ju arvestasin, et see nali läheb tuhat eurot vähemalt maksma. Kui üldse korda saab. Ma oma paanikaosakonnas suutsin juba isegi sellise stsenaariumiga arvestada, et läheb mahakandmisele. Ja nüüd mingid hädised 170! (170 saab kokku nii, et diagnostika + andur + töö). Suurest erutusest läksin poodi ja ostsin endale kleidi ja lastele kooki. Ma pole juba sada aastat nii õnnelik olnud! Vaadake kuidas üks mees võib ikka naist rõõmustada!
Tänase seisuga on Volli mul käes ja ükski tuluke ei põle. Kärab nii, nagu kõike seda jama poleks olnudki. Käisin eile õhtul tal järgi ja mees räägib, et turbo asendiandur oli täiesti läbi omadega ja oksüdeerunud. See ajas ka kõik teised andurid, mis lähedal asusid, segaseks. Ütlesin, et juba aasta tagasi öeldi mulle, et see andur annab häiret, aga nad tookord ei tahtnud vahetada ja puhastasid lihtsalt selle oksüdeerumise ära. Mees muigas rahulolevalt ja teatas, et seda andurit tegelikult eraldiseisva varuosana ei müüdagi. Ma ei julgenud küsida ka, et millise auto pealt ta selle siis pihta pani. Küsisin, et kas nüüd on auto nagu uus. Eeem… ei, uus ikka nagu pole. Aga ei ole nii, et ma nädala pärast nutan, et auto ei käivitu? Eem… noh, mitte selle vea pärast vähemalt. Ei, mulle meeldis, ei andnud katteta lubadusi ega valetanud mulle suid-silmi täis.
Kokkuvõtteks, kuna kõik mu kogemused Volremiga on olnud igati positiivsed, siis julgen soovitada küll. Pikalt mees ei lobise, aga näib et asja jagab. Ja kiiresti sai ka, kiiremini kui ma arvestasin.
Aga ega Voldemari seiklused siis läbi pole. Nagu te teate, siis rattalaager läheb veel vahetusse ja eks ta mul juba eakas ole, igasugu põnevaid andureid ja hammasrattaid jõuab veel katki minna ja ära kuluda. Hoidke ikka pilk peal!
Sama päeva õhtul, kui Volli puksiiriga Volremi viidi, helistati mulle sealt tagasi. Öeldi kohe, et viga on leitud. Üks andur on katki ja tuleks välja vahetada. Seda, mis andur, ei tahetud mulle hästi öelda. Veider, kas pole? Sest sellist ümmargust "mingi andur" juttu olen ma viimase aasta jooksul ikka mitmest töökojast juba kuulnud. Miks ei taheta öelda? Kui ma tervisehädaga arsti juurde lähen, siis ei vasta ükski tohter mulle, et "sul mingi organ ei tööta korralikult". Konkreetselt öeldakse ju. Miks siis autode osas nii suurt saladust hoitakse? Kas on asi ainult selles, et mõeldakse "ah mingi naine, mis ta ikka neist asjust jagab" või arvatakse, et kui kliendile liiga palju infot anda, siis nad hakkavad ise autot parandama? Mehed, kes te juhuslikult seda blogi loete, kas teile ka töökojast infot ei jagata?
 |
| Kusagil seal peidab ennast üks kurjam. |
Igatahes, ma ei andnud alla, sest ma tahan ju ometi oma lugejatele kõik ausalt ära rääkida. Üsna vastumeelselt, pikkade pausidega ja hästi aeglaselt hääldades, öeldi lõpuks, et turbo asendiandur on see pahalane. Noh, ma olin seda sõna juba varem ju ka kuulnud. Andur on siiski pisut lohutavam sõna, kui turbo. Uurin siis, et aa, mis see mulle maksma läheb. Noh, andur ise on 70 eurot. Saate aru, ta ütles 70! Seitse ühe nulliga, mitte kahe ega kolmega. AGA... jätkab ta. Tal praegast pole. Peaks tellima. Et kas ma tahan? Nalja teeb või? Muidugist tahan! Mis selle autoga ilma turbot teha on ei tea? Vaikselt 70nega mööda maanteed sahistada? Mulle ikka meeldib see kui ma oma vana parsaga bemmidest nagu seisvatest postidest mööda sõidan ja neil alalõug vastu rooli kukub. See annab… ma ei tea... mingi ebamaise üleoleku ja võimutunde.
Palusin asjaga tegeleda. Lubati, et nädal kuni kaks võtab aega ja et kui ma seniks autot vajan, siis ta saab anduri maha võtta, aga sõit on suhteliselt nutune sellega. Tänan, ei, ma parem käin jala (kuigi jala ma ka ei jõudnud käia, nimelt laenas üks kena inimene mulle seniks oma autot ja nii ta läks.) Lubati helistada, kui valmis.
Teate sõbrad, mul oli selline tunne nagu ma oleksin miljoni võitnud! Ma ju arvestasin, et see nali läheb tuhat eurot vähemalt maksma. Kui üldse korda saab. Ma oma paanikaosakonnas suutsin juba isegi sellise stsenaariumiga arvestada, et läheb mahakandmisele. Ja nüüd mingid hädised 170! (170 saab kokku nii, et diagnostika + andur + töö). Suurest erutusest läksin poodi ja ostsin endale kleidi ja lastele kooki. Ma pole juba sada aastat nii õnnelik olnud! Vaadake kuidas üks mees võib ikka naist rõõmustada!
 |
| Sain oma rohelise kleidi ka kätte. |
Tänase seisuga on Volli mul käes ja ükski tuluke ei põle. Kärab nii, nagu kõike seda jama poleks olnudki. Käisin eile õhtul tal järgi ja mees räägib, et turbo asendiandur oli täiesti läbi omadega ja oksüdeerunud. See ajas ka kõik teised andurid, mis lähedal asusid, segaseks. Ütlesin, et juba aasta tagasi öeldi mulle, et see andur annab häiret, aga nad tookord ei tahtnud vahetada ja puhastasid lihtsalt selle oksüdeerumise ära. Mees muigas rahulolevalt ja teatas, et seda andurit tegelikult eraldiseisva varuosana ei müüdagi. Ma ei julgenud küsida ka, et millise auto pealt ta selle siis pihta pani. Küsisin, et kas nüüd on auto nagu uus. Eeem… ei, uus ikka nagu pole. Aga ei ole nii, et ma nädala pärast nutan, et auto ei käivitu? Eem… noh, mitte selle vea pärast vähemalt. Ei, mulle meeldis, ei andnud katteta lubadusi ega valetanud mulle suid-silmi täis.
Kokkuvõtteks, kuna kõik mu kogemused Volremiga on olnud igati positiivsed, siis julgen soovitada küll. Pikalt mees ei lobise, aga näib et asja jagab. Ja kiiresti sai ka, kiiremini kui ma arvestasin.
Aga ega Voldemari seiklused siis läbi pole. Nagu te teate, siis rattalaager läheb veel vahetusse ja eks ta mul juba eakas ole, igasugu põnevaid andureid ja hammasrattaid jõuab veel katki minna ja ära kuluda. Hoidke ikka pilk peal!
Kommentaarid
Postita kommentaar