Ehk lugeja veel mäletab seda kuidas ma korteriühistu juhatuseliikmetega naaklesin, kuna minu meelest tundus igasuguste keeldude põhikirja sissekirjutamine veidi ekstreemne (LINK ja LINK) ega täida reeglina oma eesmärki vaid tekitab kõvasti tarbetut vimma? Aga noh, läks ikka nii nagu läks. Grilliga on nüüd kaputt. Või nii nad lootsid….
Nagu ma oma südames juba tol korral aimasin, siis asjade keelamine viib selle keelu rikkumiseni. Võimalik, et see on juhus, aga minu meelest pole meil maja tagahoovis siiani veel kunagi nii tihti grillitud kui pärast selle õnnetu põhikirja kinnitamist. Kord-kaks nädalas on raudselt seal mingi seltskond koos ja nülivad saakloomi. Kord ma ühelt tähtsalt mehelt küsisin ka, et õu, sa nagu ei tahaks miskit öelda neile või, hirmus valu oli ju seda "ära grilli" keeldu põhikirja sisse kirjutada. Vastati, et see keda häirib, see ütleb. Nunnu.
Aga mina olen ääretult põhimõttekindel indiviid. Mind ennast ei häiri niivõrd grillimine, vaid asjaolu, et reeglitele sülitatakse. No ja eks ma olen vaikselt hoogu võtnud, et inimestele infot jagada. Reeglite kohta.
Ühel õhtul see võimalus mul lõpuks avanes. Olin just magama sättimas ja tõmbasin kardinaid ette, kui nägin üht sõpra enda järel roostes ja ühe kriiksuva rattaga "ufot" tõmbamas. Lohistas selle kenasti akende alt eemale lasteaia ja hoovi vahelise tara kõrvale ja kukkus lõket tegema. Leegid ulatusid kuuse latvadeni ja oravad kustutasid käppadega suitsevaid sabasid. Lasteaia rotid vaatasid seda rõõmsalt pealt ja hõõrusid käpakesi kokku - ehk pudeneb sealt grillilt neilegi üht koma teist. Esiteks tõmbasin ma kardinad ette ja mõtlesin, et ha-ha, ma ju teadsin, et keegi grillimist ei lõpeta lihtsalt seetõttu, et seda teha "ei tohi". Kui sanktsioone ei kaasne, siis kedagi ei koti ka. Teine mõte oli, et saadan mõnele naabrimehele sõnumi, sellele näiteks, kes porises, et ta suitsu pärast tududa ei saa, noh, et äkki läheb, räägib selle sõbraga, näitab musklit või midagi, aga noh, sellega on hetkel veidi keerulised lood ja ei hakanud torkima. Ja alles siis mõtlesin, et aga kuulge, ma võin ju ise ka midagi öelda. Tõmbasin kardina uuesti akna eest ära ja hõikasin üle hoovi, et kas ta ikka teab, et meil hoovis grillida ei tohi. Mees loivas üle aasa mu akna alla ja küsis, et mis ma seal öösel lõugan. Kordasin oma küsimust. Sellele vastati, et aga kui ei tohi, siis miks kõik grillivad? Jah, ma tean, ma ka mõtlesin, et mul oli tookord ikka sajaga õigus, kui ma kirjutasin, et inimesed ei saa kunagi päriselt täiskasvanuks. No mis vastus see on, et kõik rikuvad reegleid, siis võin mina ka? Ma ei vaevunud sellele isegi omapoolset kommentaari jätma.
Siis küsis ta mult vastu, et kust ma võtan, et ei tohi grillida? Noh, põhikirjas on kirjas. Väidab mulle, et tema luges just hiljuti ja seda seal küll kirjas pole. Nagu, okei, ma mõistan, ilmselt ta ei teadnud, et mul kodus neli poega ja ma tunnen miilide kauguselt pullikaka jutu ära, kui ma seda kuulen. Küsib veel, et kas must valgel on kirjas? Ei, tead mees, nähtamatu tindiga! Ütlesin, et kui ta tahab, siis ma võin selle põhikirja välja võtta ja talle paragrahvi tsiteerida. Seda ta ei tahtnud. No loomulikult, ega kaotust on raske tunnistada. Okei, okei, ütles, et tal ainult kaks kotletti ja ta pikalt ei ole. Siis hakkas mul temast veel kahju ka, head politseiniku minust ilmselt ei saaks, sest nagu kes viitsib mingeid majakõrguseid lõkkeid kahe kotleti pärast üldse ehitada, üksi veel, keset ööd, põhimõtteliselt? Et kas ta naine põgenes sealt rusika ka kotleti vahelt ja võttis priimuse kaasa?
Igatahes, nüüd ma ootan. Et mulle püstitataks maja ette vähemalt kolmemeetrikõrgune pronksist ausammas. Sest ma ikkagi ületasin ennast. Põhimõtte pärast, millesse ma ise isegi ei usu. Riskides, et naabrid hakkavad nüüd veel rohkem lumepalle, pehkinud köögivilju ja tuvisitta mu aknasse loopima.
Nagu ma oma südames juba tol korral aimasin, siis asjade keelamine viib selle keelu rikkumiseni. Võimalik, et see on juhus, aga minu meelest pole meil maja tagahoovis siiani veel kunagi nii tihti grillitud kui pärast selle õnnetu põhikirja kinnitamist. Kord-kaks nädalas on raudselt seal mingi seltskond koos ja nülivad saakloomi. Kord ma ühelt tähtsalt mehelt küsisin ka, et õu, sa nagu ei tahaks miskit öelda neile või, hirmus valu oli ju seda "ära grilli" keeldu põhikirja sisse kirjutada. Vastati, et see keda häirib, see ütleb. Nunnu.
Aga mina olen ääretult põhimõttekindel indiviid. Mind ennast ei häiri niivõrd grillimine, vaid asjaolu, et reeglitele sülitatakse. No ja eks ma olen vaikselt hoogu võtnud, et inimestele infot jagada. Reeglite kohta.
Ühel õhtul see võimalus mul lõpuks avanes. Olin just magama sättimas ja tõmbasin kardinaid ette, kui nägin üht sõpra enda järel roostes ja ühe kriiksuva rattaga "ufot" tõmbamas. Lohistas selle kenasti akende alt eemale lasteaia ja hoovi vahelise tara kõrvale ja kukkus lõket tegema. Leegid ulatusid kuuse latvadeni ja oravad kustutasid käppadega suitsevaid sabasid. Lasteaia rotid vaatasid seda rõõmsalt pealt ja hõõrusid käpakesi kokku - ehk pudeneb sealt grillilt neilegi üht koma teist. Esiteks tõmbasin ma kardinad ette ja mõtlesin, et ha-ha, ma ju teadsin, et keegi grillimist ei lõpeta lihtsalt seetõttu, et seda teha "ei tohi". Kui sanktsioone ei kaasne, siis kedagi ei koti ka. Teine mõte oli, et saadan mõnele naabrimehele sõnumi, sellele näiteks, kes porises, et ta suitsu pärast tududa ei saa, noh, et äkki läheb, räägib selle sõbraga, näitab musklit või midagi, aga noh, sellega on hetkel veidi keerulised lood ja ei hakanud torkima. Ja alles siis mõtlesin, et aga kuulge, ma võin ju ise ka midagi öelda. Tõmbasin kardina uuesti akna eest ära ja hõikasin üle hoovi, et kas ta ikka teab, et meil hoovis grillida ei tohi. Mees loivas üle aasa mu akna alla ja küsis, et mis ma seal öösel lõugan. Kordasin oma küsimust. Sellele vastati, et aga kui ei tohi, siis miks kõik grillivad? Jah, ma tean, ma ka mõtlesin, et mul oli tookord ikka sajaga õigus, kui ma kirjutasin, et inimesed ei saa kunagi päriselt täiskasvanuks. No mis vastus see on, et kõik rikuvad reegleid, siis võin mina ka? Ma ei vaevunud sellele isegi omapoolset kommentaari jätma.
Siis küsis ta mult vastu, et kust ma võtan, et ei tohi grillida? Noh, põhikirjas on kirjas. Väidab mulle, et tema luges just hiljuti ja seda seal küll kirjas pole. Nagu, okei, ma mõistan, ilmselt ta ei teadnud, et mul kodus neli poega ja ma tunnen miilide kauguselt pullikaka jutu ära, kui ma seda kuulen. Küsib veel, et kas must valgel on kirjas? Ei, tead mees, nähtamatu tindiga! Ütlesin, et kui ta tahab, siis ma võin selle põhikirja välja võtta ja talle paragrahvi tsiteerida. Seda ta ei tahtnud. No loomulikult, ega kaotust on raske tunnistada. Okei, okei, ütles, et tal ainult kaks kotletti ja ta pikalt ei ole. Siis hakkas mul temast veel kahju ka, head politseiniku minust ilmselt ei saaks, sest nagu kes viitsib mingeid majakõrguseid lõkkeid kahe kotleti pärast üldse ehitada, üksi veel, keset ööd, põhimõtteliselt? Et kas ta naine põgenes sealt rusika ka kotleti vahelt ja võttis priimuse kaasa?
Igatahes, nüüd ma ootan. Et mulle püstitataks maja ette vähemalt kolmemeetrikõrgune pronksist ausammas. Sest ma ikkagi ületasin ennast. Põhimõtte pärast, millesse ma ise isegi ei usu. Riskides, et naabrid hakkavad nüüd veel rohkem lumepalle, pehkinud köögivilju ja tuvisitta mu aknasse loopima.
Kommentaarid
Postita kommentaar