Naabrivalve

Eelmine aasta tuldi minu juurde jutuga, et kas ma ei tahaks kortermajas, kus ma resideerun, ühistujuhatuses liige olla? Ausalt, kuigi ma teesklesin, et "oh issand-Jeesus-halasta, milleks mulle see jura", siis seesmiselt olin ma üsnagi põnevil. Nimelt olin ma alles hiljuti avastanud, et needsamad korteriühistu koosolekud on ühed hiiglama põnevad meelelahutajad. No ja mind te ju teate, mul alati hammas uutele blogiteemadele verel. Ja sealt, sõbrakesed, sealt tuleb teemasid kohe nagu Vändrast neidsamuseid. 

Seega, jah, ma olen ühistujuhatuses. Ja see on väga fun! Ega ma seal eriti kaasa ei räägi, sest kõik teised on palju targemad ja isegi kui ma vahel julgen suu lahti teha, siis pannakse mind konkreetselt paika. Niisiis täidan ma juhatuses peaasjalikult dekoratiivset funktsiooni. Nagu töö juureski. 

Nüüd aga tõstatasid seal need suured targad Härrad teemad, mille peale ma ka piiksatasin. Nimelt tahetakse meil maja hoovis grillimine ja tinistamine ära keelata. Väidetavalt ei ole see sünnis, kuna ühte õnnetut kääksuvat kiike ja kaht peotäit kassiliiva nimetatakse laste mänguväljakuks, ja hoia selle eest, et keegi oma rõveda Late Harvest pudeliga sinna jõlkuma satub. Ja grill pidi ka halb olema, sest sealt tuleb suitsu magamistubadesse.

Vaade magamistoa aknast möödunud aasta mais.

Oma loomult olen ma "ela ja lase elada" põhimõtte kummardaja. Jah, mind häirivad paljud asjad ning inimesed. Aga nad puhtalt selle pärast ära keelata? Nääh! Sest las ma ütlen teile kuidas maailm välja näeks, kui ma oleksin Universumi President. Esiteks, kõik inetud inimesed peaksid meie majast välja kolima. Teiseks ma määraksin sunniviisilise aknapesu kord kuus kõigile korteritele. Kolmandaks oleks keelatud kala praadimine. Neljandaks keelaksin norskamise. Viiendaks muretseksin igasse trepikotta vintpüssi, millega vareseid ja kajakaid eemale peletada. Kuuendaks saaksid trahvi kõik need, kes aasta jooksul oma kardinaid ei vaheta. Üldiselt ma võiks jätkata, aga saate ise aru kuhu see suundub. 

Sisuliselt läbi lillede ütlesin seda ka teistele, aga noh, mind pandi paika. Öeldi, et ma põhjendaks, miks ma nende keeldude vastu olen ja väide "mind ei häiri" ei pidanud piisav olema. Kui ma siis lahti selgitasin, et sõbrakesed, meil on ometi riiklikult sätestatud korrakaitseseadus ja äkki sellest piisab ning pole vaja meil riik riigis süsteeme looma hakata, siis öeldi, et vahet pole mis sa ütled, sest teisi häirib (pange tähele, kuidas see et "häirib" on kaalukam väljendist "ei häiri") ja üldse on see juba ära otsustatud ning ise oled loll. Noh, ikka läbi lillede, eks ole. 

Ei hakanud ma ka oma karvast rinda turri ajama ja nõudma, et kuna ma olen naine, siis minuga peab rohkem arvestama, kui teistega, sest muidu on see ahistamine ja värki. Vastupidi, hõõrusin heameelest peopesi kokku ja mõtlesin, et ohoo kui hea postitus sealt tuleb. Sest suures plaanis ma saan aru küll miks kedagi võib häirida. Mind ka häiriks, kui teised seal liha grilliks ja õllet libistaks, aga mind kunagi kampa ei kutsuks. Äkki peaks ta hoopis välja kutsuma, teeks sada grammi ja elu tunduks kohe palju helgem? 

Sest miks ometi ei võiks inimesed oma koduhoovis ennast hästi tunda? Pole ju nii, et seal aprillist oktoobrini mingi Oktoberfest käiks. Kannatage see paar õhtut aastas ära. Tegelikult ka.

Kui ma alles kolisin oma korterisse, siis tegin kõvasti remonti. Puurimine ja möll käis. Ikka mõistlikul ajal. Enne üheksat oli juba vaikus. Aga ka siis koputasid naabrid seinale. No häiris, noh! Aga kui sind häirib, siis mine metsa. Päriselt. Meil siin Maarjamaal on metsa veel piisavalt. Löö telk püsti ja anna minna. Ära roni pealinna ühe suurima liiklusega tänavale 120 korteriga korrusmajja ja hakka undama, et sul paha ja sind häirib. Eks?