Vahetult enne puhkusele minekut juhtus selline lugu. Tööpäev oli suuremal või väiksemal määral edukalt lõpetatud. Pigem ikka suuremal kui väiksemal määral. Ja sõitsin mina rõõmsalt kodu poole. Kodu poole sõidan ma alati rõõmsalt, sest seal on mul spordikott, milles on trenniasjad. Ja see, sõbrad, tähendab muidugi vaid ainult üht - et on lootust trenni saada. Igatahes, olin juba Tondi ristilt möödas, kui helises iPhone - see on mul töötelefon - võeh kui tüütu on kahte telefoni pidevalt kaasas kanda! Üldiselt ma pärast kella viite iPhone vastu ei võta. Mul nimelt boss riidleb, kui kuuleb, et ma töövälisel ajal tööasjadega tegelen. Tal on selline suhtumine, et tööd teen sel ajal, kui isiklikust ajast aega üle jääb. Ja seda usku üritab ta mulle ka suurema või väiksema eduga maha parseldada. Enamasti suurema kui väiksema eduga, aga arengu ruumi mul veel on. Niisiis, vastasin suhteliselt tülpinud häälel. Esiteks, onju, kell oli juba 17.18 ja teiseks ei fänna ma väga roolis telefoniga kõnelemist.
Teiselpool kõneliini oli üks haleda häälega klient. Rääkis hästi pehmelt ning nukralt, kuidas ta oli läinud korraks ruumist välja, et köögist vett võtta ja vallatu kevadtuul tõmbas ukse ta selja tagant plõks! lukku. Et mis ta nüüd siis peaks tegema, sest tuppa jäid võtmed ja rahakott ning üldse pool elu. Noh, ma ei tea, lukuabi on sellisteks olukordadeks. Üürnik kartis, et äkki sealt tursked õlised mehed löövad ukse maha ja noh, seda nagu ei tahaks. Ei tea mina, miks ma sellel vestlusel üldse edasi lasin kesta. Lukuabi ei murra ust maha. Tean, mul on nimelt 2 korda viimase kolme aasta jooksul juhtunud, et lukk läks katki ja tuli lukuabi kutsuda. Uks on ikka veel ees, isegi räägitud pole selle mahamurdmisest. Aga noh, inimene kartis. Ja mida rohkem ta kartis, seda enam hakkasin ma tajuma, kuhu see asi hakkab välja jõudma.
Vahepeal olin mina juba Sõpaka Mäkkdonaldsist mööda jõudnud veereda, mis tähendas, et minu trenniriided olid sisuliselt mul juba jalas. Aga kuna teiselpool linna asus üks eriliselt heleda häälega ja nukker tütarlaps, siis hantlimaitse hakkas vaikselt keele pealt lahtuma. Suurest frustratsioonist eelseisva osas, olid mu vastused lühikesed ja pahurad. Vastasin, et fain, ma tulen, aga arvestagu, et mul läheb keskmiselt tund aega enne, kui ma nendest ummikutest ennast suudan Kesklinna tagasi manööverdada. Klient vastas rõõmsalt, et ta on valmis kasvõi kaks tundi ootama. Ohkasin, pöörasin auto Tammsaare teelt Mustamäe teele ja sõitsin linna tagasi.
Loomulikult oli klient ääretult tänulik. Pani peopesad vastakuti südame ette ja kummardas nabani, nii nagu meil joogatreener tunni lõpus ette näitab. Oi, tema NII tänulik, ja ta ei tea MIS ta oleks muidu teinud ja kõik muud jutud. Noh, mis seal ikka enam. Võtsin seda nii, et Volliga ongi vaja ju jalutamas käia ja selle nädala heategu on nüüd ka ühtlasi kirjas. No biggie!
Järgmisel päeval hiilis klient mu selja taha, kinkis karbi värskeid vaarikaid ja andis oma massööri kontakti, et ma saaksin tema arvel tund aega ennast mudida lasta. Ei noh, vaarikad sõin ma loomulikult ilma erilise süümepiinata kohe ära, aga selle massaažiga tekkis mul erisuguseid moraalsed dilemmad.
Esiteks, minu meelest, see et ma natuke autoga edasi-tagasi sõitsin ei olnud mingi nii suur asi, et ma selle eest peaksin massaaži saama. Kuigi, võibolla oli mu hääl telefonis nii pinges, et klient arvas, et mul on seda mudimist rohkem vaja, kui tal? Igatahes see kontakt on mul juba kolm nädalat käes olnud ja ma pole seoses sellega veel midagi ette võtnud. Ja esialgu mõtlesin, et ei võtagi. Sest, noh, ma pole elu sees massaažis käinud. Nagu proffi juures. Jah, abikaasa midagi seal silitas ja pigistas, aga see lõppes tavaliselt sellega, et sündisid number kaks, kolm ja neli. Seega, mul on jah, sellised seosed. Kuna ma olen läbi ja läbi tundlik, mitte ainult pilkude, sõnade ja ohkamiste plaanis, vaid tuhat korda enam puudutuste, riivamiste ja mudimiste osas, siis mõte sellest, et mingi VÕÕRAS inimene mind paljalt näeb (ma olen nii loll, et mul pole õrna aimugi kui paljaks ma täpsemalt ennast seal üldse koorima peaks, kas piisab jalgade raseerimisest või peaks maksapuhastuskuuri ka ette võtma enne?) ja seda minu paljast keha PUUDUTAB, noh, see mõte tekitab erisuguseid ebapositiivseid tundmusi.
Aga siis mõtlesin ma nii: minu jaoks pole suuremat solvangut kui see, et ma heast südamest tahan teisele inimesele midagi kinkida ja siis too hakkab veiderdama ja on enda meelest hullult tagasihoidlik ja KENA inimene ning keeldub mu andamist. Ma olen ju enda jaoks kõik läbi mõelnud ja mõelnud inimese peale, kellele ma tahan kingitust teha ja mõelnud viisile kuidas ma soovin kingi edasi anda. Ja kui siis keegi, kellele ma olen viimased nädalad nii pingsalt mõelnud ja teinud erisuguseid pingutusi, ülbelt (kuigi enda meelest on ta ülimalt armas ja viisakas ning HEATAHTLIK inimene) keeldub. Noh, see on umbes nagu ekskrementi näkku visata. Isegi kui sa ei taha seda asja, mille ma olen hoolega välja valinud ja sinuni toimetanud, siis sul võiks olla nii palju elementaarset viisakust, et see vaikselt, ilma suurema kärata, Sõbralt Sõbrale poodi annetada või midagi. Niisiis otsustasin ma, et võtan selle kingituse kliendilt vastu. Saan üle oma hirmudest ja teen läbi massaažikogemuse. Vähemalt on mul siis jälle millest blogis kirjutada.
Teiselpool kõneliini oli üks haleda häälega klient. Rääkis hästi pehmelt ning nukralt, kuidas ta oli läinud korraks ruumist välja, et köögist vett võtta ja vallatu kevadtuul tõmbas ukse ta selja tagant plõks! lukku. Et mis ta nüüd siis peaks tegema, sest tuppa jäid võtmed ja rahakott ning üldse pool elu. Noh, ma ei tea, lukuabi on sellisteks olukordadeks. Üürnik kartis, et äkki sealt tursked õlised mehed löövad ukse maha ja noh, seda nagu ei tahaks. Ei tea mina, miks ma sellel vestlusel üldse edasi lasin kesta. Lukuabi ei murra ust maha. Tean, mul on nimelt 2 korda viimase kolme aasta jooksul juhtunud, et lukk läks katki ja tuli lukuabi kutsuda. Uks on ikka veel ees, isegi räägitud pole selle mahamurdmisest. Aga noh, inimene kartis. Ja mida rohkem ta kartis, seda enam hakkasin ma tajuma, kuhu see asi hakkab välja jõudma.
Vahepeal olin mina juba Sõpaka Mäkkdonaldsist mööda jõudnud veereda, mis tähendas, et minu trenniriided olid sisuliselt mul juba jalas. Aga kuna teiselpool linna asus üks eriliselt heleda häälega ja nukker tütarlaps, siis hantlimaitse hakkas vaikselt keele pealt lahtuma. Suurest frustratsioonist eelseisva osas, olid mu vastused lühikesed ja pahurad. Vastasin, et fain, ma tulen, aga arvestagu, et mul läheb keskmiselt tund aega enne, kui ma nendest ummikutest ennast suudan Kesklinna tagasi manööverdada. Klient vastas rõõmsalt, et ta on valmis kasvõi kaks tundi ootama. Ohkasin, pöörasin auto Tammsaare teelt Mustamäe teele ja sõitsin linna tagasi.
 |
| Sõidan Mustamäelt linna tagasi. |
Loomulikult oli klient ääretult tänulik. Pani peopesad vastakuti südame ette ja kummardas nabani, nii nagu meil joogatreener tunni lõpus ette näitab. Oi, tema NII tänulik, ja ta ei tea MIS ta oleks muidu teinud ja kõik muud jutud. Noh, mis seal ikka enam. Võtsin seda nii, et Volliga ongi vaja ju jalutamas käia ja selle nädala heategu on nüüd ka ühtlasi kirjas. No biggie!
Järgmisel päeval hiilis klient mu selja taha, kinkis karbi värskeid vaarikaid ja andis oma massööri kontakti, et ma saaksin tema arvel tund aega ennast mudida lasta. Ei noh, vaarikad sõin ma loomulikult ilma erilise süümepiinata kohe ära, aga selle massaažiga tekkis mul erisuguseid moraalsed dilemmad.
Esiteks, minu meelest, see et ma natuke autoga edasi-tagasi sõitsin ei olnud mingi nii suur asi, et ma selle eest peaksin massaaži saama. Kuigi, võibolla oli mu hääl telefonis nii pinges, et klient arvas, et mul on seda mudimist rohkem vaja, kui tal? Igatahes see kontakt on mul juba kolm nädalat käes olnud ja ma pole seoses sellega veel midagi ette võtnud. Ja esialgu mõtlesin, et ei võtagi. Sest, noh, ma pole elu sees massaažis käinud. Nagu proffi juures. Jah, abikaasa midagi seal silitas ja pigistas, aga see lõppes tavaliselt sellega, et sündisid number kaks, kolm ja neli. Seega, mul on jah, sellised seosed. Kuna ma olen läbi ja läbi tundlik, mitte ainult pilkude, sõnade ja ohkamiste plaanis, vaid tuhat korda enam puudutuste, riivamiste ja mudimiste osas, siis mõte sellest, et mingi VÕÕRAS inimene mind paljalt näeb (ma olen nii loll, et mul pole õrna aimugi kui paljaks ma täpsemalt ennast seal üldse koorima peaks, kas piisab jalgade raseerimisest või peaks maksapuhastuskuuri ka ette võtma enne?) ja seda minu paljast keha PUUDUTAB, noh, see mõte tekitab erisuguseid ebapositiivseid tundmusi.
Aga siis mõtlesin ma nii: minu jaoks pole suuremat solvangut kui see, et ma heast südamest tahan teisele inimesele midagi kinkida ja siis too hakkab veiderdama ja on enda meelest hullult tagasihoidlik ja KENA inimene ning keeldub mu andamist. Ma olen ju enda jaoks kõik läbi mõelnud ja mõelnud inimese peale, kellele ma tahan kingitust teha ja mõelnud viisile kuidas ma soovin kingi edasi anda. Ja kui siis keegi, kellele ma olen viimased nädalad nii pingsalt mõelnud ja teinud erisuguseid pingutusi, ülbelt (kuigi enda meelest on ta ülimalt armas ja viisakas ning HEATAHTLIK inimene) keeldub. Noh, see on umbes nagu ekskrementi näkku visata. Isegi kui sa ei taha seda asja, mille ma olen hoolega välja valinud ja sinuni toimetanud, siis sul võiks olla nii palju elementaarset viisakust, et see vaikselt, ilma suurema kärata, Sõbralt Sõbrale poodi annetada või midagi. Niisiis otsustasin ma, et võtan selle kingituse kliendilt vastu. Saan üle oma hirmudest ja teen läbi massaažikogemuse. Vähemalt on mul siis jälle millest blogis kirjutada.
Kommentaarid
Postita kommentaar