Kuidas mitte trenni teha

Kuna ma olen nüüd suurema osa oma rühmatrenne vahetanud jõusaalis käimise vastu, siis kohtab seal Issanda loomaaia imelisi ning eriskummalisi elukaid. Tänases postituses tahan ma erilist rõhku panna just paarikestele, kes koos trenni teevad.

Rinnalihase treening kangiga.

Jõhkralt võttes jagunevad need paarikesed kaheks. Esimesed on need, kus naine on mehe trenni meelitanud (nähtav fenomen Body Pumpis, Body Balanceis ja Body Attackis ehk, rühmatrennides) nendele pikemalt ei peatuks. Teised on mehed, kes pealtnäha on kehakulturismiga tegelenud juba mitu aastat ja lõpuks leidnud endale kaaslanna, keda oleks ka vaja fitness printsessiks voolida.  Nendest tahakski kirjutada.


Teine võimalus, oma keharaskusega.


Enamasti on need suguõed sellised pehmemapoolsed, aga ääretult armsad. Ja püüdlikud. Mis on halb. Väga halb. Sest, noh mehed... Kahjuks olen ma liiga palju näinud kõrvalt, kui mees, selline Johnny Bravo kehakuvandiga, paneb oma kaaslannale cirka samad raskused või kolmandiku väiksemad, kui tal endal. Seisab kõrval ja utsitab tagant. Tütarlaps siis püüab hirmsasti, et ikka meespool tema üle uhke oleks. On ilmselge, et selline asjade korraldus käib tal üle jõu. Näiteks hiljuti nägin üht suure büstiga neiut, koos makaronjalgadega noormehega rinnalihase masina peal. Poiss tõmbas tuima näoga 40 kilo ja siis lasi preilil 20 tõmmata. Ise kõndis saalis ringi, rind kummis nagu noorel kukel. Tüdruk pressis siis oma DD korvi masina vahele ja tõmbas, nutuvõru ümber suu, mitte rinna ega seljalihasega vaid õlgade ja biitsepsiga. Väga kurb vaatepilt.

Jalapress.


Mõned päevad hiljem, ühes teises klubis juhtus aga veelgi piinlikum lugu. Tegemist oli slaavi päritolu paarikesega, kus mees igatepidi trimmis ja punnis, kaaslaseks kurvikas proua (kui ma ütlen kurvikas, siis ma ei pea silmas pakse. Normaalne oli, lihtsalt mitte treenitud kehaga.). Esiteks tegid nad pingi pealt kangiga rinnalihast. Mees seisis kõrval, luges kordusi ja naine ohkis ning ähkis, nagu... eem, täiskasvanute filmis. Edasi liikusid nad jalapressi juurde. Mees ladus pressile vähemalt kuuskümmend kilo lisaraskust juurde ja lasi siis kaaslannal lükata. Iseenesest, see pole mingi raskus. Kui sa oled treenitud. Aga kõneall olevale naisterahvale oli see ilmselgelt ülejõu käiv. Sest: "Ooooh!!! Aaaah!!! Ooooh!!! Aaaahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh!!! Boošhe moi!!!!" Viimane kui üks hantel punastas selles saalis. Meesterahvas oli endaga ääretult rahul. Heitis uhkelt pilgu üle saali, et näha, kas ikka kõik kuulsid, milline kardiotrenn neil õhtul olema saab. Kohutavalt ebamugav. Ja lisaks, naisel läksid iga küki juures põlved kokku nagu kokkupandaval taburetil. Nii, et ma ei julge küll kuigi aktiivset suguelu neile ennustada. Võib-olla romantiline õhtu esmaabi ootesaalis hoopis....

Veel üks võimalus, kuidas ilusad ja tugevad jalad saada.

Iseenesest on ju arusaadav, et kui sa tegeled spordiga, siis sa tahad, et su kaaslane jagaks su kirge. Igaüks ei leia endale kaaslast jõusaalist. Võib-olla hoopis töökohalt, sõprade kaudu, Tinderist. Ja kui on tõmme, aga teine pole veel spordini jõudnud, mis siis teha? Maha jätta ja loota, et äkki leian parema matchi? Või võtta olemasolev subprodukt ja voolida temast ideaalne kaaslane? Ja kui teine hea meelega ideega kaasa tuleb, siis on ju superlux. Aga palun, palun, ärge mängige personaaltreenereid. Laske proffidel asjaga tegeleda. Vähemalt esialgu. Sest hambaid te neil ju ise ei paranda. Ja günekoloogiliste probleemidega ka ei tegele. Samamoodi ei peaks vastava väljaõppeta ka keha treenimisega tegelema. Sest uskuge, jättes nüüd võrdõiguslikkuse korraks kõrvale, naised ja mehed on väga erinevalt üles ehitatud ning saladuskatte all mainin, see on hea asi.


Ärge siis venitada unustage.


Kommentaarid

  1. Noh, ega kõigile meist pole ühepalju lihasprotsenti antud. Mõnel ongi pikem teekond minna. Minul on näiteks ühes käes ainult 1,10 kg lihast (teises siis sama palju) - pole palju, aga on, kuhu areneda. Naistel on jõusaalis oluline püsivus, küsisin ühelt personaaltreenerilt nõu et kui palju naistel läheb enne kui esimese lõuatõmbeni jõutakse. Ütles, et keskmiselt pool aastat. Selles osas on tehnika olulisem, edasi võiks mõelda raskuste peale. Kusjuures mulle on tehnika üsna raske, kuna tean et seljaga on probleemid ning igal harjutusel mõtlen koguaeg ka selja peale, eriti kangiga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pool aastat esimese lõuatõmbeni 😲? Seda polegi varem kuulnud. Aga üldiselt öeldakse, et meestel on ülakeha tugevam ja naistel jalad. Seda on näha ka, et mehed eelistavad torsot treenida ja naised teevad pigem kükke 😀.

      Kustuta
    2. Mehed ja nende ülakeha... :D Ma olen nõus, et väga tihti näeb peenikeste jalgadega mehi. Osadel on see loomulik ja ma saan aru, ongi raske lihast kasvatada kuna squat ei treeni sääri nii hästi kui reie- ja tagumikulihaseid. Kuid see massiivne ülakeha ja pisikesed jalad on naljakas, sest siis on mees ju teadlikult treeninud üht osa enda kehast ja torkab eriti silma. Peaasi, et inimene ise end hästi tunneb.

      Mina keskendun kogu kehale, mistõttu eelistan Bodypumpi jõusaalile (ajaefektiivsem). Muidugi teen jõusaali päevi ka regulaarselt. Olen endale challenge-i võtnud, et kunagi ilusas tulevikus jaksaksin lõuatõmmet teha. Pikk maa on minna, aga vaikselt treenin vajalikke lihaseid ning küll lõpuks tuleb. See on selline ''nii-väike-protsent-naisi-jaksab'' teema, et linnuke kirja saada, kuigi muidu meeldib ka idee tugevast ja toonuses figuurist. Naisterahvana jõusaalis on kõige parem see, kuidas märkad enda tugevuse kasvu, eriti kui on newbie gains. Hoopis teine teema on muidugi sellise figuuri hoidmine, kui kunagi sinnamaani jõutakse.
      Mis puudutab jooksmist, siis mina olen piirdunud 10-minutiliste kardiosessioonidega enne trenni, proovin pigem valgurikka toitumise ja kalorite lugemisega jälgida kehakaalu. Kuigi jooksmine on hea ikka, kasvõi juba südame pärast.

      Kustuta
    3. Täna just õega arutasime, et jõusaalis läheb alati palju kauem aega, kui rühmatrennis, ehk siis aja kokkuhoiu mõttes on pump ja muud taolised parem valik. Mul endal sai pumpist ühel hetkel villand. Reaalselt, lihtsalt keset trenni tekkis tunne, et enam ei viitsi. Aga ma käisin ka mingi kolm neli korda nädalas pumpis. Nüüd paar korda kuus satun. Lugesin just eile mingit artiklit, kus kirjutati, et üks viga mis tehakse, on iga kord samu harjutusi teha. Ühel hetkel keha enam ei arene. Selle pärast ongi äge muid asju proovida. Klišee, aga eks tõsi ole, et lõbus hakkab siis, kui mugavustsoonist välja astuda.
      Ma käin jooksmas, sest on eesmärk kunagi maraton lõpetada. Kui see linnuke kirjas, siis ilmselt lõbu pärast jooksma ei trügi :D.

      Kustuta
    4. Ma olen täiesti nõus selle kohapealt, et ühe rühmatrenni harjutused muutuvad kiiresti rutiinseks. Ka minu jaoks on see paras eneseületus, aga ma tean et bodypumpi on vaja sest jõusaalis ma ei suuda teha nii intensiivselt ja nii kaua järjest. Pigem teen raskemate raskustega, aga vähem. Kindlasti on neid, kes suudavad end paremini distsiplineerida ja saavutavad jõusaalis sama palju või rohkem kui bodypumpis.

      Sa oled nii tubli! Nii jõusaali raskuste kui ka jooksmise kohapealt. Mul juhtus eile eriti piinlik lugu. Hakkasin tegema squat-i 15-kilogrammise kangiga trenni lõpus (nii-öelda lihaste šhokeerimiseks). Olgu öeldud, et bodypumpis ma teen neid 6 kilogrammiga, mitte kümnesega nagu teised. Olgu, suutsin tõsta üle pea õlgadele, tegin 10 korralikku squati ära, aga õlgadelt üle pea tagasi tõsta ei suutnud. Libistasin kangi vaikselt maha, proovides mitte lihaseid ära tappa ja nii et kang ka häält ei teeks. Palvetasin, et keegi ei näinud seda. :D

      Kustuta
    5. See on väga tuttav tunne muidu, et kükki tehes võiks raskus suuremgi olla, aga kes selle pärast kukilt maha aitaks 😃.

      Kustuta
  2. Muuseas, asja iroonia seisneb selles et kui ma varem kartsin, et ilma personaaltreenerita jõusaalis ja rühmatreeningutes nühkides ma seljale viga teen, siis ilmnes vastupidine. Mul pole kunagi varem vähem seljavalusid olnud. Ka siis, kui ma ei treeni isoleeritult selga, vaid pigem kerelihaseid üleüldiselt. Selles osas on jõusaal imeravim igaühele, vahet pole kas tahad lihast, rasvamassi kaotada või seljavalusid vähendada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, sellega olen sada protsenti nõus, jõusaal on imeravim. Praegu pean sisemist võitlust, et ikka jooksma ka jõuaks, sest jõusaalis on palju lõbusam 😄.

      Kustuta

Postita kommentaar