Ostuhullu pihtimused

Rimi tegi statistikat ja mina jagan. Mulle hirmsasti meeldib teiste inimeste rahakotis sobrada ja külmkapis ringi piiluda, sellepärast teen seda ise ka. Pateronis tegin septembris lausa väga ausa ja põhjaliku sarja selle kohta, mida ostsin, mida sõin, mille peale raha raiskasin ja mille pealt kokku hoidsin. See oli loomulikult üdini isekas algatus, kuna mul oli september rahaliselt tohutult kitsas kuu ja ma teadsin, et kui ma pean eesti rahva ees aru andma, siis on mul lihtsam mängida seda mängu, et ma olen täiega hoolikas ja praktiline perenaine. Muide, ei ole, vägagi emotsionaalne shoppaja olen. 

Alguse sai see vist mingist artiklist, milles üksi elav noor naine püüdis nädal aega hakkama saada selle miinimumiga, mille sotsiaalministeerium on hääletanud elatusmiinimumiks. Sarnased artiklid meeldivad mulle ja ma.... vihkan neid, sest need on kõige silmakirjalikumad artiklid ever. Põhjus selles, et inimesed alustavad nädalat sellega, et "mul oli siin eilsest üle jäänud suppi ja siis lõuna tegi mulle sõbranna välja ning õhtul kutsus sõber peole ja ma ei maksnud mitte midagi, teisipäeval leidsin kapist pool pakki makarone ja tuunikalakonservi, ning pidin ainult lõuna eest maksma" ning selles vaimus edasi. Lõpetavad oma eksperimendi ja säravad uhkusest, et näed sain hakkama. Be so for real now. Sa said hakkama, sest sul olid pooled toidud kellegi kulul ja pooled asjad juba varem kokku ostetud. Aus oleks see eksperiment nii, et sa nullist alustad, tühjade kappidega ja siis vaatad kuidas sul läheb. 

Ning mina nii tegingi. Alustasin tühjade kappidega, pidin ostma kõik alates puljongikuubikutest kohviubadeni välja. Ja ausalt, ma olin enda üle uhke küll, sest mitte ainult ma ei mahtunud oma eelarvesse vaid mul jäi 12% eelarvest alles ning kuu lõpus olid kapid rohkem täis, kui kuu alguses. Loomulikult ma mõtlesin kõik hoolikalt läbi, tegin hästi palju kodus süüa ja lisaks ma pidasin ka paastu. Lühidalt kulus mul kolmeliikmelise pere ja kassi ülalpidamiseks 616 eurot, ehk 205 eurot per kärss. 

Aga väsitav oli see eksperiment ka. See ilmselt seletab seda, miks mul järgnevad kuud rahaliselt lappama läks, sest ma tundsin seda, et ma tahan ennast hellitada ja ma ei taha pidevalt kalkuleerida ja nuputada. 

Minu jaoks oli kõige veidram kogemus see, et kui Krahv von Kolmas sõjaväkke läks, siis mulle tundus, et meil hakkab nüüd jubedal kombel raha üle jääma, aga mis juhtus oli hoopis see, et ma ei viitsinud enam üldse süüa teha ja hakkasime ostma igasuguseid poolfabrikaate ja valmistoite ning ma pakun, et meil läks toidule hoopis rohkem raha, kui siis, kui Krahv veel kodus elas. Ma räägin, ma olen emotsionaalne ostleja. 

See, kui väga ma ei taha enam süüa teha, üllatas mind ennast vist kõige rohkem. Erinevalt paljudest teistest naistest, keda ma tean, pole ma kunagi aru saanud sellest lõputust vingumisest, et ma ei viitsi ja ei taha süüa teha, see võtab nii palju aega ja energiat. Ma kuulasin neid jutte ja mõtlesin, et ma ei tea, mis gurmeetoite teie teete oma perele, sest mul on keeruline välja mõelda toite, mille valmistamine võtab kauem kui 15 minutit. Ainus loogiline selgitus, millele ma tulin oli see, et osad viskavad prae ahju, istuvad ahju ette maha ja siis vaatavad kuidas siga kaks tundi ahjus pruunistub. Ilmselt need inimesed pesevad pesu ka samuti, et panevad sokid masinasse ja siis vaatavad, kuidas see masin sokke keerutab tund aega. Hiljem muidugi vaatavad, kuidas need sokid nööri peal kuivavad. Sest nagu päriselt? Mida on seal köögi kaks tundi teha? Kahe tunniga ma teen terve nädala toidud valmis. 

Seega, miks ma enam üldse midagi teha ei taha, on minu jaoks suur üllatus. Ainus asi, mis ma suudan välja mõelda on see, et ma ei viitsi kahele inimesele teha. Kui ma üksi jään, siis ma viitsin veelgi vähem. Joongi ainult veini õhtusöögiks ja hammustan juustu kõrvale. 

Õnneks olen ma oma lapsed osanud sellisteks kasvatada, et kui mina ei viitsi, siis nemad viitsivad. Nii siis ongi Kärbes köögitoimkonna üle võtnud ja tundub, et see sobib meie perele. Praegu. 

Seda, et toiduhinnad on tõusnud, pean isegi mina tõdema. Mul on suuresti vedanud, et nii nagu toiduhinnad tõusevad, jääb mul kodus suid vähemaks, seega see paratamatus ei muuda eriliselt mu elustandardit. Väga valus on kohvi eest maksta 20 eurot, šokolaadi eest 5 eurot on veelgi valusam. Vahel mulle tundub, et hinnad tõusevad lausa iga päev. Kuna ma olen ikkagi harjumuste ori, siis ostes sama asja, näed ka seda, kuidas hind tõuseb. Kui korra või paar korda aastas osta, siis mõtled, et ju see kommikarp on kogu aeg neeruhinnaga olnud, aga kui regulaarselt, siis näed. Ei kujuta ette, kuhu see välja jõuab, ammugi seda, et kuidas paljud pered hakkama saavad. 

Kirjutan seda postitust siin enne jõulupüha, endal on külmkapp tühi ja lähen otse pärast tööd poodi, sest lauale on vaja notsut ja lõhe ja kapsast ja juustu. Enne käin ma loomulikult trennist läbi, sest kogu sellest suurest söömisest on kere kosunud ja see, et ma siin septembris paastusin, on ammu unustatud ilus muinaslugu. 

Sellest ma peaks vist lausa eraldi kirjutama, kuidas ma siin leidsin seose selle vahel, et naised lähevad eriti tillukeseks, kui nad on vägivaldses suhtes. Viimase paari aastaga on skinnykultuur jälle popiks saanud ja eks sotsiaalteadlased on selle kohta ka juba sõna hakanud võtma. Ma ise vaatasin nädalavahetusel ära "Emily in Paris" viienda hooaja ja ei mõelnud muust, kui sellest, et peaosatäitja alles hiljuti rääkis avalikult sellest, millises kohutavas suhtes ta oli. Naine muutub väikseks, kui ta ei tunne ennast turvaliselt.