Tegin hiljuti põnevat isiksusetesti. Endast on alati tore rääkida ja vahva lugeda. Mul vähemasti. Selle testi põhjal olen ma, vaatamata enda vähesele usule endasse, lapsevanemana üsna hea valik. Ideaalne kooslus autoriteedist ja õrnusest. Noh, kas see just sada prossa nii on, aga meeldiv oli seda lugeda. Selle testi järgi pidi minu positsioon vanemana aga laste kasvades langema, kuna mul on keeruline aktsepteerida seda, et lastel on õigus teha oma valikuid ja mulle ei pruugi nende valikud meeldida. Jällegi, suures plaanis üsna täpne kokkuvõte.
Igatahes, september on kohe siin ja meil jälle kooliteema üleval. Kui ma arvasin, et ma olen esmasündinu käest oma ristsed kätte saanud ja järgmistega on juba lebo, siis noh, ühes võib lapsevanem alati kindel olla - lapsed oskavad üllatad!. Paraku on need üllatused sageli üsna ebameeldivad.
Kevadel viis number kaks oma paberid, vaatamata minu vastuseisule, Tallinna Merekooli. Lubas mulle, et läheb tüürimehe eriala õppima, kus saab ka keskhariduse. Noh, kui vähemalt keskharidus, siis pole väga hullu, mõtlesin. Kui ehk hiljem mõistus ka koju jõuab, siis saab selle baasil vähemalt edasi õppida. Aga noh. Kümme päeva enne esimest septembrit sain ma muidugi täiesti pooljuhuslikult teada, et kutt oli mulle alatult valetanud. Ise ta muidugi väitis, et pole valetanud, lihtsalt jättis mulle olulise info edastamata. Aga sellel asjal on ka nimetus, ma ei tea mis eesti keelne vaste on, aga inglise keeles kõlab see: lying by omission. Igatahes, kutt oli siis ennast hoopis madruse kursustele kirja pannud, mis kestab 7 kuud ja loomulikult ei saa sealt kaasa ka baasharidust (ma tean, et üldiselt räägitakse põhiharidusest kui põhi haridusest, aga minu meelest on põhi haridus ikkagi keskharidus, sest nagu, mida selle 9klassi haridusega ikka peale hakata nii väga?). Ei, ma polnud üldse endast väljas, ma lihtsalt kaotasin täielikult enesevalitsuse. Kardan, et kasutasin sõnu nagu loll, imbetsill, idioot, luuser ja muu taoline. Mitte tingimata poja kohta, aga nii, olukorra kirjelduseks. Umbes, et ainult totaalne luuser teeb nii idiootse otsuse ja rikub oma elu ära. Aga ma tegin seda väga väärikalt. Käed ei läinud käiku ja isegi häält ei tõstnud, mis näitab, et ma ikkagi suudan ennast talitseda, isegi pingelises olukorras. Rääkisime nii pojaga mitu korda. Mõnikord oli isegi pisaraid. Ma ei ütle kelle omi.
Püüdsin argumenteerida nii, et kui ta nüüd tõesti läheb sinna ja saab selle ameti, siis kas ta kujutab ette, et ükski tööandja võtaks ta reaalselt tööle, tema 17aastase lapse, raskele füüsilisele tööle laeval? Kas ükski ettevõte tahaks endale sellist vastutust hinge peale? See vist pani teda veidi mõtlema.
Mõni päev lasin tal selle teadmisega olla ja uurisin siis, et kas ta on otsustanud mis edasi teeb? Vastas, et läheb ikkagi sinna, sest seal saab kolm korda päevas süüa! Nagu… lihtsalt….argghh! See on siis nagu asi mille järgi karjääri valitakse? Et saaks ikka süüa rohkem! Ma ei või lihtsalt! Noh, aga ma olen ka leidlik. Kui heaga ei saa, siis saab piitsaga. Mitte küll füüsilise piitsaga, see mustast nahast mänguasi on mul ainult nendeks teisteks mängudeks….😈 Nimelt rääkisin pojaga veidi elutõdedest. Sellest, et kui tal lõppeb kena seitsmekuune puhkus koos sooja kõhutäiega ära, siis tuleb tal tööle minna, sest mina kahjuks oma tagasihoidliku palgaga pole võimeline elatama suurt pere ja kui laps lõpetab koolis käimise, siis ei sponsoreeri tema kasvatamist ei riik ning puudub vastav kohustus ka kallil papakesel. Seega, valik on tema. Tahab olla madrus, olgu, mina kätt ette ei pane. Panen hoopis kommunaalkulude ja toidu arved lauale ja vaadaku ise kuidas need kaetud saab.
Siiralt, minu lapsevanemaks olemise karjääri üks tipphetki. Kutt läks järgmisel päeval Ehituskooli kutsekeskharidust saama. Ma olin tema üle üsna uhke. Aga mitte nii uhke kui enda üle.
Ja siis kui tuli aeg kooli asumist kinnitada, teate, see totu valis ikka madrusekooli! Noh, mul viskas ka selle peale lõplikult kopa ette. Ma ei pea enam seda jama taluma. Tegi sellise valiku, elagu tagajärgedega.
Igatahes, september on kohe siin ja meil jälle kooliteema üleval. Kui ma arvasin, et ma olen esmasündinu käest oma ristsed kätte saanud ja järgmistega on juba lebo, siis noh, ühes võib lapsevanem alati kindel olla - lapsed oskavad üllatad!. Paraku on need üllatused sageli üsna ebameeldivad.
Kevadel viis number kaks oma paberid, vaatamata minu vastuseisule, Tallinna Merekooli. Lubas mulle, et läheb tüürimehe eriala õppima, kus saab ka keskhariduse. Noh, kui vähemalt keskharidus, siis pole väga hullu, mõtlesin. Kui ehk hiljem mõistus ka koju jõuab, siis saab selle baasil vähemalt edasi õppida. Aga noh. Kümme päeva enne esimest septembrit sain ma muidugi täiesti pooljuhuslikult teada, et kutt oli mulle alatult valetanud. Ise ta muidugi väitis, et pole valetanud, lihtsalt jättis mulle olulise info edastamata. Aga sellel asjal on ka nimetus, ma ei tea mis eesti keelne vaste on, aga inglise keeles kõlab see: lying by omission. Igatahes, kutt oli siis ennast hoopis madruse kursustele kirja pannud, mis kestab 7 kuud ja loomulikult ei saa sealt kaasa ka baasharidust (ma tean, et üldiselt räägitakse põhiharidusest kui põhi haridusest, aga minu meelest on põhi haridus ikkagi keskharidus, sest nagu, mida selle 9klassi haridusega ikka peale hakata nii väga?). Ei, ma polnud üldse endast väljas, ma lihtsalt kaotasin täielikult enesevalitsuse. Kardan, et kasutasin sõnu nagu loll, imbetsill, idioot, luuser ja muu taoline. Mitte tingimata poja kohta, aga nii, olukorra kirjelduseks. Umbes, et ainult totaalne luuser teeb nii idiootse otsuse ja rikub oma elu ära. Aga ma tegin seda väga väärikalt. Käed ei läinud käiku ja isegi häält ei tõstnud, mis näitab, et ma ikkagi suudan ennast talitseda, isegi pingelises olukorras. Rääkisime nii pojaga mitu korda. Mõnikord oli isegi pisaraid. Ma ei ütle kelle omi.
Püüdsin argumenteerida nii, et kui ta nüüd tõesti läheb sinna ja saab selle ameti, siis kas ta kujutab ette, et ükski tööandja võtaks ta reaalselt tööle, tema 17aastase lapse, raskele füüsilisele tööle laeval? Kas ükski ettevõte tahaks endale sellist vastutust hinge peale? See vist pani teda veidi mõtlema.
Mõni päev lasin tal selle teadmisega olla ja uurisin siis, et kas ta on otsustanud mis edasi teeb? Vastas, et läheb ikkagi sinna, sest seal saab kolm korda päevas süüa! Nagu… lihtsalt….argghh! See on siis nagu asi mille järgi karjääri valitakse? Et saaks ikka süüa rohkem! Ma ei või lihtsalt! Noh, aga ma olen ka leidlik. Kui heaga ei saa, siis saab piitsaga. Mitte küll füüsilise piitsaga, see mustast nahast mänguasi on mul ainult nendeks teisteks mängudeks….😈 Nimelt rääkisin pojaga veidi elutõdedest. Sellest, et kui tal lõppeb kena seitsmekuune puhkus koos sooja kõhutäiega ära, siis tuleb tal tööle minna, sest mina kahjuks oma tagasihoidliku palgaga pole võimeline elatama suurt pere ja kui laps lõpetab koolis käimise, siis ei sponsoreeri tema kasvatamist ei riik ning puudub vastav kohustus ka kallil papakesel. Seega, valik on tema. Tahab olla madrus, olgu, mina kätt ette ei pane. Panen hoopis kommunaalkulude ja toidu arved lauale ja vaadaku ise kuidas need kaetud saab.
Siiralt, minu lapsevanemaks olemise karjääri üks tipphetki. Kutt läks järgmisel päeval Ehituskooli kutsekeskharidust saama. Ma olin tema üle üsna uhke. Aga mitte nii uhke kui enda üle.
Ja siis kui tuli aeg kooli asumist kinnitada, teate, see totu valis ikka madrusekooli! Noh, mul viskas ka selle peale lõplikult kopa ette. Ma ei pea enam seda jama taluma. Tegi sellise valiku, elagu tagajärgedega.
Kommentaarid
Postita kommentaar