Nagu mainitud sai, siis ikka veel vaikselt jõudu mööda käin CrossTrainingus. Mulle täitsa meeldib. Pakub suuremat väljakutset kui tavaline ringtreening. Lisaks on veel see, et alates septembrist ringtreeninguid MyFitnessis enam pole. Selle asemel on analoogse ülesehitusega konsept trennid. Ise pole veel jõudnud ühtegi, aga kui proovin, annan kindlasti teada. Meeldib ka see, et osad harjutused on aja peale. Kohe palju suurem mott on ennast kokku võtta, kui tulemus mõnes numbris kajastub.
Mul on alatasa hirm, et olen trennis kõige kehvem. Ei teagi kust selline alaväärsuskompleks tuleb. Koolis olin tegelikult üsna hea sportlane ja pole iialgi ühelgi võistlusel viimaseks jäänud. Pigem selline keskmine või natuke üle keskmise. Aga hirm on alati. Paanika, et jään viimaseks. Ja see hirm sunnib takka.
Sundis sellevõrra, et ühes trennis tuli teha istessetõuse ja kuigi need on mul nagunii juba kõige raskemad harjutused, peaaegu sama hullud kui hüppamised, sest noh, sünnitanud naine ikkagist, ning lisaks tundsin ma keset harjutusi, et selja peal lukk hõõrub selga, siis ei saanud ju pooleli jätta, pükse kohendada või matti selja alla tuua, ja panin aga edasi. Pärast trenni dušši all tundsin, et selg põleb, sealt kannikate juurest. Esiteks ei saanud ma aru, et mis toimub. Polnud ju saunas käinud, ega põletanud end, miks nii neetult valus on? Pärast peeglist uurisin ja selgus, et olin suures agaruses endal selja pealt naha maha hõõrunud.
Nädal aega nahk paranes. Öösiti magada ei saanud. Ostsin haavakreemi ja lasin poistel tagumiku peale plaastrit kleepida. Lollakas, noh! Ise muudkui ilgun, et mehed on napakad ja treenivad end vigaseks, ja nüüd siis nii. Nahk maas ja magada ei saa. Ja arvate, et ma selletõttu trenne vahele jätsin? Heh, ega ma mingi allaandja pole! Mingi tühise lihahaava pärast jätta trenni minemata? Kes nüüd totu on?
Kui ma olin juba mõned korrad CrossTrainingus käinud, siis tuli treener - Kadri Saar - küsima, et noh, kuidas tundub? Ütlesin, et mulle jõhkralt meeldib. Et on piisavalt väljakutset ja mõnusalt raske. Ja et ma olen enese üle ikka üpris uhke, noh, et ma kõige hullemini ei sakigi. Ta nii toredasti siis ütles, et ma ei saki ju üldse, et päris tubli olen. Selline armas tore treener 😊
Mul on alatasa hirm, et olen trennis kõige kehvem. Ei teagi kust selline alaväärsuskompleks tuleb. Koolis olin tegelikult üsna hea sportlane ja pole iialgi ühelgi võistlusel viimaseks jäänud. Pigem selline keskmine või natuke üle keskmise. Aga hirm on alati. Paanika, et jään viimaseks. Ja see hirm sunnib takka.
Sundis sellevõrra, et ühes trennis tuli teha istessetõuse ja kuigi need on mul nagunii juba kõige raskemad harjutused, peaaegu sama hullud kui hüppamised, sest noh, sünnitanud naine ikkagist, ning lisaks tundsin ma keset harjutusi, et selja peal lukk hõõrub selga, siis ei saanud ju pooleli jätta, pükse kohendada või matti selja alla tuua, ja panin aga edasi. Pärast trenni dušši all tundsin, et selg põleb, sealt kannikate juurest. Esiteks ei saanud ma aru, et mis toimub. Polnud ju saunas käinud, ega põletanud end, miks nii neetult valus on? Pärast peeglist uurisin ja selgus, et olin suures agaruses endal selja pealt naha maha hõõrunud.
Nädal aega nahk paranes. Öösiti magada ei saanud. Ostsin haavakreemi ja lasin poistel tagumiku peale plaastrit kleepida. Lollakas, noh! Ise muudkui ilgun, et mehed on napakad ja treenivad end vigaseks, ja nüüd siis nii. Nahk maas ja magada ei saa. Ja arvate, et ma selletõttu trenne vahele jätsin? Heh, ega ma mingi allaandja pole! Mingi tühise lihahaava pärast jätta trenni minemata? Kes nüüd totu on?
Kui ma olin juba mõned korrad CrossTrainingus käinud, siis tuli treener - Kadri Saar - küsima, et noh, kuidas tundub? Ütlesin, et mulle jõhkralt meeldib. Et on piisavalt väljakutset ja mõnusalt raske. Ja et ma olen enese üle ikka üpris uhke, noh, et ma kõige hullemini ei sakigi. Ta nii toredasti siis ütles, et ma ei saki ju üldse, et päris tubli olen. Selline armas tore treener 😊
Kommentaarid
Postita kommentaar