Lõimumisest

Töö juures mängib meil taustaks raadio. Kuku raadio. Keegi seda ei kuula, ta on pigem selline valge müra. Siis tuli Lõunamaa Pealik külla ja kuna talle hirmsasti meeldib vene keel, siis näppis raadiot. Mina ei leidnud Kukut enam üles. Mitte et ma väga otsinud oleks, natuke kruttisin vasakule, veidi paremale ja koperdasin hoopis My Hitsi kanalile. Kuna see mul autos ka vahel mängib (siis lapsed ilguvad, et emal jälle my s*its mängib), siis käras küll.

Mehed tööl kohe registreerisid ära, et teistsugune müra. Irvitasid mu üle. Üks veel kaebas, et mingi rõve eesti räpp mängib ja et kas mul umbes häbi pole. Lubasin, et kui mul blogi kõrvalt aega üle jääb, siis otsin Kuku uuesti üles.

Nädalakese mängis see rõve Eesti räpp, kui ühel päeval kolleeg rõõmsalt juba hommikul ootab mind, et tema läinud koju ja leidnud head Eesti räppi. Lasi mulle Nublu "Für Oksanat". Kiitis, et nii hea ja tema saab kõigest aru, mis lauldakse ja jube vahva.

Iga kord, kui ma kusagilt loen või kuulen seda, et Nublu on lõimumise heaks rohkem ära teinud kui Vabariigi Valitsus, siis muigan enda ette. Ei noh, tore laul ju iseenesest, aga nagu nüüd on eestlased ja venelased lõimunud või? Ehk olen ma tarbetult küüniline, aga see järgmine põlvkond, kes mul kodus kasvab, küll mingeid lõimumise märke ei ilmuta. Ja üldse, see video, minu kui polurusski, jaoks on see tegelikult solvav. Jätab slaavlastest mulje kui räpastest, agressiivsetest, intsesti harrastavatest joodikutest.

Ma tahaks rääkida sellest, et vene kultuur on tegelikult väga rikas ja ilus, aga kahjuks on mul endal ka jäänud mulje, et see rikas ja kaunis kultuur võib idanaabritel ju olla, aga millegipärast kaasa nad seda endaga pole toonud ja need kes okupatsiooni ajal siia on tulnud, olid omal maal pigem see "kolmas Venemaa". Noh, umbes nagu need kes Inglismaalt USAsse või Austraaliasse läksid - eluheidikud, põhjakiht. Legendikohaselt olid ka minu isapoolne vanaema ja -isa kodumaal persona non grata'd ja neil oli mugavam kodumaa tolm jalgelt pühkida ning uues kohas otsast alustada. Kurjad keeled on rääkinud sellest, et vanaema oli olnud vägivaldne kurjategija, vist isegi mõrv olla hinge peal ja võimude eest põgenedes Eestisse ta sattus. Vanaisa olevat olnud kriminaaluurija, kes kurjategijasse ära armus ja tema järel liidumaale saabus. Eks see lugu veidi fantastiline tundub mu jaoks, aga kuna Venemaa sugulasi meil eriti pole ja tean, et vanaisa ka oma nime vahetas, siis kes teab, päriselu ongi sageli palju põnevam kui mistahes fiktsioon.