Järgnev postitus tekitab minus väga vastakaid tundeid. Siiralt. Ma ei teagi mida ma öelda tahan sellega. Vaatame, kirjutan üles ja siis teie lahkesti avaldage arvamust, et mis see point oli või mis järeldusi ma peaks tõmbama.
Hiljuti oli mul suur au umbes viiesaja inimese ees väike etlus teha. Ei, au, pole siinkohal üldse irooniaga öeldud. Siiralt. Tundsingi, et see oli au, et mul paluti. Olen seda au juba aastaid salaja oodanud ja nüüd siis lõpuks juhtus. Universum, eks ole!
Igatahes, olen sellest varem ka kirjutanud, et igasugune esinemine on väga keeruline ja ärevus sees on suur. Tuhat hirmu tuiskab läbi pea. Äkki ma komistan ja kukun! Äkki mul läheb hääl ära või sõnad meelest! Äkki ma hakkan hüsteeriliselt naerma! Või nutma! Äkki… Ühesõnaga, keeruline. Aga õnneks läks mul kõik hästi. Tulin, nägin ja võitsin.
Ja siis pärast, tagasisidet kuulates, teate mis mulle öeldi?
"Sa olid nii ilus!"
"Tead, tume värv sobib sulle nii hästi!"
"Sa oled nii ilus, et ma esialgu ei tundnud sind äragi!"
"Ikka uskumatult ilus oled!"
"Nii ilus sale naine! Vaata, ära nüüd rohkem enam alla võta!"
Nagu... Ei, ma ei kaeba, armas, et mulle ei öeldud, et ma enda vanuse kohta näen ilus välja või mõnda muud samasugust lollust. Aga nagu, keegi üldse kuulas ka mida ma ütlesin, või lihtsalt vaatasid seda kui ilus ma olen?
Paar kuud tagasi kirjutasin ma sisemisest ilust. Endal oli ka imelik seda kirjutada, umbes, et vaadake kui kena ma olen. Ja nüüd siis on taas kord üks tõestus, et ega minust muud ei oodatagi. Ja siis küsitakse, et miks ma blogi pean. Noh, siin kedagi ei huvita kas ma olen ilus või kole. Kuulatakse mu häält. Ja mul on seda väga vaja, et keegi mind kuulaks. Isegi siis kui mul miskit tarka öelda pole.
Hiljuti oli mul suur au umbes viiesaja inimese ees väike etlus teha. Ei, au, pole siinkohal üldse irooniaga öeldud. Siiralt. Tundsingi, et see oli au, et mul paluti. Olen seda au juba aastaid salaja oodanud ja nüüd siis lõpuks juhtus. Universum, eks ole!
Igatahes, olen sellest varem ka kirjutanud, et igasugune esinemine on väga keeruline ja ärevus sees on suur. Tuhat hirmu tuiskab läbi pea. Äkki ma komistan ja kukun! Äkki mul läheb hääl ära või sõnad meelest! Äkki ma hakkan hüsteeriliselt naerma! Või nutma! Äkki… Ühesõnaga, keeruline. Aga õnneks läks mul kõik hästi. Tulin, nägin ja võitsin.
 |
| Vasakul küljega olen mina. |
Ja siis pärast, tagasisidet kuulates, teate mis mulle öeldi?
"Sa olid nii ilus!"
"Tead, tume värv sobib sulle nii hästi!"
"Sa oled nii ilus, et ma esialgu ei tundnud sind äragi!"
"Ikka uskumatult ilus oled!"
"Nii ilus sale naine! Vaata, ära nüüd rohkem enam alla võta!"
Nagu... Ei, ma ei kaeba, armas, et mulle ei öeldud, et ma enda vanuse kohta näen ilus välja või mõnda muud samasugust lollust. Aga nagu, keegi üldse kuulas ka mida ma ütlesin, või lihtsalt vaatasid seda kui ilus ma olen?
Paar kuud tagasi kirjutasin ma sisemisest ilust. Endal oli ka imelik seda kirjutada, umbes, et vaadake kui kena ma olen. Ja nüüd siis on taas kord üks tõestus, et ega minust muud ei oodatagi. Ja siis küsitakse, et miks ma blogi pean. Noh, siin kedagi ei huvita kas ma olen ilus või kole. Kuulatakse mu häält. Ja mul on seda väga vaja, et keegi mind kuulaks. Isegi siis kui mul miskit tarka öelda pole.
Mõistan seda probleemi hästi. Sa oled õrna ja naiseliku olemisega, rääkimata sellest et väga ilus. Inimesed fokusseerivad su välimusele ja alles siis su jutule. Ma näen seda enda puhul ka, kuigi mu suureks plussiks mulje jätmisel on suured tumedad prillid. Teinekord näen, et ma ütlen midagi (mul on paha komme vuristada kiiresti suur hunnik infot ette), inimesed peatuvad ja mõtlevad korraks ja siis ütlevad ''jaa, sul on väga õigus''. Samas ma tunnen pidevat vajadust ennast tõestada ja kipun rääkima igavat teaduslikku juttu, kasutan statistikat ja numbreid argumenteerimisel. Samas see on väga väsitav. Ma tahan, et mind nähakse pigem igava, kuid targa nohiku kui kena ja armsa naisena.
VastaKustutaSee on vist üdini naiselik "probleem". Ma pole veel kuulnud ühegi mehe suust kaebust, et teda ei võeta tõsiselt, kuna ta ilus on :D.
KustutaAa, ja muide, mind ei aidanud ka prillid. Ka siis abikaasa aegajalt täiesti puhtast südamest hüüatas: "Sa oled nii tark!" Nagu, mida sa arvasid siis, võtsid endale lolli naise või ja nüüd oled šokis? :D
Mind prillid selles mõttes aitavad, et mulle on öeldud et mul on raamatupidaja-booknerd "vibe". Mõjuvad iseloomu laiendusena. Aga jah, üdini naiselik probleem on see tõesti. See enese tõestamine.
KustutaSamas enamus inimesi isegi ei huvita, kui sul on faktiteadmised ühest või teisest asjast, mis raamatuid sa loed või kui lai silmaring sul on. Inimesed otsivad lõbusaid ja teravmeelseid vestluskaaslasi, intelligentsus on hoopis kolmas teema. Kõige populaarsemad inimesed on minu kogemusel need, kes teisi kõige rohkem naerma ajavad.
VastaKustutaVäga huvitav teemapüstitus!:) Ei oskagi kohe midagi tarka kosta:) Miskipärast meenus mulle sellega seoses film "Arukas blondiin".
VastaKustutaIseennast ei ole ma kunagi ilusaks pidanud ja samuti arvan, et olen keskpärane ka teadmiste poolest, kusjuures viimast pean palju rohkem põdemise vääriliseks. Aga, elu on näidanud, et pole vaja üldse nii palju põdeda. Nooruses arvasin, et keegi (mees) ei ole minust (kui naisest) huvitatud, keegi (mees) ei taha minuga suhelda, käia, tutvust sõlmida jne. Ometi juhtus ka nooruses paar tõsisemat "käimist". Kui seitse aastat õnnetut armastust (minupoolset) otsa sai, siis lasin end vabaks. Otsustasin, et ma saan edukalt ka üksi hakkama. See otsus tegi kuidagi terveks ja tugevaks. Ja pool aastat hiljem tuligi... tema, see õige. Nii võin ma öelda 16 aastat hiljem. Aga ega see teadmine muidugi kohe ei tulnud, sest tutvumise faasis oli ikka põdemist, kas ma olen piisavalt ... vääriline (on ehk see sõna või tunne), kas ma olen piisavalt arukas (tajudes teise inimese suurt teadmiste pagasit) jne. Vaatamata oma tugevuse teadvustamisele (et saan uhkelt ja väärikalt üksi hakkama), olin ma siiski ebakindel. Ebakindel just suhte ees. Aga kui on õige inimene, siis hajuvad kahtlused peagi. Meie tundsime igal juhul üsna kohe ära, et me oleks nagu kaua aega tuttavad ja et me sobime kokku. Elus võib tulla ette igasuguseid asju, aga kord antud "jah"-sõnal on siiski tugev jõud.
Sellised mõtted siis minu poolt:)
Aitäh Sulle kogemuse jagamise eest!
KustutaMulle näib, et naised peavad palju rohkem pingutama, et olla meestega nö. võrdne. Aga noh, meeste maailm, eks ole. Samas mõtlen, et aga miks see teema mind üldse häirib või ärritab? Oleks ehk aeg juba leppida. Ilmselt see ongi see sisemine ebakindlus, millest Sina ka kirjutad. Ja sellel pole vähimatki pistmist sellega, kuidas inimene väljapoole paistab või kuidas teised teda tajuvad.
Jaa, ma arvan ka, et just see sisemine ebakindlus teeb meid tundlikuks ja haavatavaks. Mul on olnud juhtumeid, kus olen millegi pärast (esinemine, vestlus vms) väga närveerinud, aga pärast on öeldud, et väliselt polnud midagi märgata, et olin paistnud enesekindla, rõõmsa ja rahulikuna, ka pädevana.
Kustuta