"Seda, et sisemine ilu on kõige olulisem, rõhutavad inetud inimesed." Ei tea mina kes seda ütles, aga nõus olen sajaga.
Eelmisel nädalal saatis sõbranna mulle sõnumi, et kuidas üks mees oli tema kaunist naeratust kiitnud ja teine pikki jalgu. Ja see ongi see, mida õnneks vaja on. Komplimenti - otsige oma kaikad nüüd üles ja pange biitseps valmis, sest mulle oleks vaja kolakat anda - välimuse kohta!
Seda lugu ettevalmistades olen ma oma aju ragistanud, käänanud, väänanud, pigistanud ja raputanud, ja no ei meenu ühtegi märkimisväärset komplimenti, mis mulle oleks iseloomu kohta tehtud. Mitte, et ma nüüd arvaks, et ma jube ja hirmus olen, sest eks ikka on ju öeldud, lihtsalt meelde pole jäänud. Ainult üks kommentaar sisemise ilu kohta meenub - siis kui günekoloog mu "väikest ilusat emakat" kiitis, aga noh, te ütlete et see pole päriselt see õige sisemine ilu, onju? Teisest küljest ei pea ma üldse vaeva nägema selleks, et meelde tuletada mõne suvaka jota suust pärit kommentaari oma kehavõlude kohta. Üks omapärasemaid komplimente tuli Nipernaadilt, kes vastas kord küsimusele, et miks ta minu kõrval teisi naisi ei märka, et kui sa juba sõidad Mercedesega, siis pole enam vaja Ladadest mööda kihutada.
Üks meestuttav pidas monoloogi sellest, et mida tema naises hindab. Oma naises siis. Noh, et ta ikka vaatas enne abiellumist, et kas naine saab endaga hakkama, kas ta oleks hea ema tema lastele ja alles siis välimust. Teate, jutt on kõik ilus ja nii, ja ehk ma isegi usuks kui ma seda meest ja tema pereelu pinnapealselt teaks. Fakt on see, et vähemalt paar korda kuus kuulen ma jutte naisest, kes üldse majandada ei oska, nii et kuu lõpus pole neil paartsadat eurotki autoremondi eest tasumiseks ja peab küla pealt laenamas käima. Ka lastekasvatusmeetodid ei sobi härrale ja siis ta ikka aegajalt kirub seda, et naine rikub lapsed ära ja nii ikka ei saa inimesi kasvatada. Ja olgu see kõik, aegajalt on ka kõige ideaalsemad inimesed ikkagi vaid inimesed, aga käies ringi märkab mees ainult naiste kõveraid jalgu, pekiseid taguotsi ja A-korve. Ükspäev pidin peaaegu, et füüsiliselt teda kinni hoidma, et ta ühe napilt alaealise seeliku järele ei jookseks. Siis kõik see kena jutt, kuidas naises on sisemine ilu oluline, on täielik jura. Ju see naine ikka oma kahemeetriste jalgade ja kõrge büstiga ta ära võlus.
Ja see ongi okei. Minu meelest.
Mulle näib, et sisemise ilu rõhutajad lähtuvad eelarvamusest, et need, kes on väliselt silmale meeldivad, peavad seesmiselt mädad inimesed olema - eneseimetlejad, sotsiopaadid, pinnapealsed, jõhkrad ja hoolimatud. Kindlasti on ka selliseid, aga pigem on väljast kenad, seest vähemalt sama kaunid. Ja need, kes on välimuselt eelmaletõukavad, ei pruugi by default olla kuldse südamega.
Ma ütlen siiralt, et ükskõik kui kuldse iseloomuga keegi ka poleks, ma ei suudaks silma kinni pigistada, kui ta oleks mulle füüsiliselt ebameeldiv. On olnud seda elus. Jutt klapib, on tore, on ühised huvid ja väärtused. Aga vot, ei suuda ma end kujutada mehega, kes mu enda all ilmselt lömastaks, või kelle nägu mind iga kord natuke iiveldama ajab. Loomulikult ainult välimusest ka ei piisa. Mul on täpselt kaks korda elus olnud ka nii, et füüsiliselt oli nii suur tõmme, et mine lihtsalt hulluks. Esimene oli üks noor kutt kes ärakiindus. No ei olnud temaga millestki rääkida. Täiesti uskumatu. Aga jah, kui oleks kehakeeles rääkinud… hmmmm. No ja alles siin möödunud nädalal oli teine. Tuli, võttis mingeid aknamõõte, nii et särk tõusis ja kõhulihased piilusid selle alt välja. Silma vaatas ka nii, et... ohhhh! Aga kõik muu… mida pole seda netu.
Ausalt, kui ma hakkasin seda lugu kirjutama, siis mul oli tegelikult mingi iva ka või uba. Aga ma ei tea, ma arvan, et üks mu seitsmesajast lapsest on selle vist nahka pistnud.
*Sisemist ilu jäädvustas Tatjana Siipan
Eelmisel nädalal saatis sõbranna mulle sõnumi, et kuidas üks mees oli tema kaunist naeratust kiitnud ja teine pikki jalgu. Ja see ongi see, mida õnneks vaja on. Komplimenti - otsige oma kaikad nüüd üles ja pange biitseps valmis, sest mulle oleks vaja kolakat anda - välimuse kohta!
Seda lugu ettevalmistades olen ma oma aju ragistanud, käänanud, väänanud, pigistanud ja raputanud, ja no ei meenu ühtegi märkimisväärset komplimenti, mis mulle oleks iseloomu kohta tehtud. Mitte, et ma nüüd arvaks, et ma jube ja hirmus olen, sest eks ikka on ju öeldud, lihtsalt meelde pole jäänud. Ainult üks kommentaar sisemise ilu kohta meenub - siis kui günekoloog mu "väikest ilusat emakat" kiitis, aga noh, te ütlete et see pole päriselt see õige sisemine ilu, onju? Teisest küljest ei pea ma üldse vaeva nägema selleks, et meelde tuletada mõne suvaka jota suust pärit kommentaari oma kehavõlude kohta. Üks omapärasemaid komplimente tuli Nipernaadilt, kes vastas kord küsimusele, et miks ta minu kõrval teisi naisi ei märka, et kui sa juba sõidad Mercedesega, siis pole enam vaja Ladadest mööda kihutada.
Üks meestuttav pidas monoloogi sellest, et mida tema naises hindab. Oma naises siis. Noh, et ta ikka vaatas enne abiellumist, et kas naine saab endaga hakkama, kas ta oleks hea ema tema lastele ja alles siis välimust. Teate, jutt on kõik ilus ja nii, ja ehk ma isegi usuks kui ma seda meest ja tema pereelu pinnapealselt teaks. Fakt on see, et vähemalt paar korda kuus kuulen ma jutte naisest, kes üldse majandada ei oska, nii et kuu lõpus pole neil paartsadat eurotki autoremondi eest tasumiseks ja peab küla pealt laenamas käima. Ka lastekasvatusmeetodid ei sobi härrale ja siis ta ikka aegajalt kirub seda, et naine rikub lapsed ära ja nii ikka ei saa inimesi kasvatada. Ja olgu see kõik, aegajalt on ka kõige ideaalsemad inimesed ikkagi vaid inimesed, aga käies ringi märkab mees ainult naiste kõveraid jalgu, pekiseid taguotsi ja A-korve. Ükspäev pidin peaaegu, et füüsiliselt teda kinni hoidma, et ta ühe napilt alaealise seeliku järele ei jookseks. Siis kõik see kena jutt, kuidas naises on sisemine ilu oluline, on täielik jura. Ju see naine ikka oma kahemeetriste jalgade ja kõrge büstiga ta ära võlus.
Ja see ongi okei. Minu meelest.
Mulle näib, et sisemise ilu rõhutajad lähtuvad eelarvamusest, et need, kes on väliselt silmale meeldivad, peavad seesmiselt mädad inimesed olema - eneseimetlejad, sotsiopaadid, pinnapealsed, jõhkrad ja hoolimatud. Kindlasti on ka selliseid, aga pigem on väljast kenad, seest vähemalt sama kaunid. Ja need, kes on välimuselt eelmaletõukavad, ei pruugi by default olla kuldse südamega.
Ma ütlen siiralt, et ükskõik kui kuldse iseloomuga keegi ka poleks, ma ei suudaks silma kinni pigistada, kui ta oleks mulle füüsiliselt ebameeldiv. On olnud seda elus. Jutt klapib, on tore, on ühised huvid ja väärtused. Aga vot, ei suuda ma end kujutada mehega, kes mu enda all ilmselt lömastaks, või kelle nägu mind iga kord natuke iiveldama ajab. Loomulikult ainult välimusest ka ei piisa. Mul on täpselt kaks korda elus olnud ka nii, et füüsiliselt oli nii suur tõmme, et mine lihtsalt hulluks. Esimene oli üks noor kutt kes ärakiindus. No ei olnud temaga millestki rääkida. Täiesti uskumatu. Aga jah, kui oleks kehakeeles rääkinud… hmmmm. No ja alles siin möödunud nädalal oli teine. Tuli, võttis mingeid aknamõõte, nii et särk tõusis ja kõhulihased piilusid selle alt välja. Silma vaatas ka nii, et... ohhhh! Aga kõik muu… mida pole seda netu.
Ausalt, kui ma hakkasin seda lugu kirjutama, siis mul oli tegelikult mingi iva ka või uba. Aga ma ei tea, ma arvan, et üks mu seitsmesajast lapsest on selle vist nahka pistnud.
*Sisemist ilu jäädvustas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar