Minu võitlus

Ma sündisin 1981. aasta kõledal, lumisel veebruaril. Ema pakkis sõnakuulelikult üheteistkümnenda veebruari hommikul sünnitusmajakoti ja asus Mustamäelt Pelgulinna sünnitushaiglasse sünnitama, günekoloog oli sellise tähtaja seadnud. Ema oli tol ajal väga noor, alles kahekümne aastane ja mina olin tema esimene laps. Ema arvas, et kui arst ütles 11.02. siis tuleb haiglasse minna, olgu tuhud või mitte. Sel ajal oli vist nii ka, et kui arst pani sünnikuupäevaga väga mööda, siis mindi tema palga kallale. Noh, ikkagi Nõukogude Liit ja kõik käis plaani järgi. Arst oli ema hirmutanud, et kui ta õigel päeva sünnitama ei lähe, siis tuleb ise koju järgi ja veab vägisi sünnitama. No ja ema vist uskus teda. Vahel ma mõtlen, et aga mis siis, kui ma oleks otsustanud varem siia ilma tulla? Kas ta siis ka oleks sõnakuulelikult kodus istunud ja oodanud "õiget" kuupäeva? Ega me kunagi teada ei saa. Sündisin ma aga kolm päeva pärast ema haiglasse jõudmist, hommikupoolikul. Arstid olid ema soolalahust täis pumbanud ja sünnituse esile kutsunud. Õnneks oli ta hiljem juba targem ning usaldas oma keha rohkem kui arste.

Ma arvan, et ma olin oma vanematele pettumuseks. Minu esimene viga oli sündida tütrena. Kuigi, see vist pole päriselt õige. Minu esimene viga oli üldse sündida, aga selle õnnetusega oleksid mu vanemad ehk kuidagi leppida suutnud, kui mul oleks olnud nii palju viisakust, et vähemalt poeg olla. Tundsin seda lapsena sageli, et oleksin ma vähemalt poiss, siis oleks mu elu teistsuguseks võinud kujuneda. Hästi poisilik olin küll. Eelistasin mootoritemaailma ja tollaseid "legosid" nukkudele ja printsessilugudele. Päris ime, et ma tänaseks nii naiselikuks olen muutunud. Lapsena aelesin alatasa kusagil puu otsas, mudas, ehitasin kividest kindlusi ja okstest onne. Põlved ja küünarnukid olid mul pidevalt marraskil ja kärnas.


Tallinnas elasime Mustamäel, viiekordse maja, viimasel korrusel, nurgapealses kahetoalises korteris. Talvel oli meil külm ja rõske, suvel aga väljakannatamatult palav. Korter oli väike - 43 ruutmeetri suurune. Elasime seal suure karjaga - ema, isa, isapoolne vanaema, tädi ja tädipoeg ning tütar. Kokku seitsmekesi. Kaua see õnneks ei kestnud ja mina mäletan aega, kui elasime korteris neljakesi. Ema-isa "suures toas" ja meie vanaemaga "väikses". Aga nii elasid tol ajal paljud. Minu jaoks tundus, et need, kes said endale kolmetoalist lubada olid muinasjutuliselt rikkad inimesed.

Lapsepõlvest mäletan seda, et olin väga palju oma Hiiumaa vanaema juures. Seal ma polnud tüliks. Vähemalt ei tundund, et oleksin. Seal tuli minu poisilikkus kasuks. Seda aega, et ma poleks maal tööd teinud, ma ei mäletagi. Kilomeetrite kaupa rohimist, kastmist, niitmist, kaarutamist. Olen puid raiunud ja lehmi lüpsnud. Ainult sigu kartsin, nendest hoidsin eemale. Vanaema oli kiitsakas, kõhna kehaehitusega ning küllalt karm, aga ta tegeles minuga. Võttis mind töödele kaasa, jutustas mulle lugusid ja esitles mind oma sõpradele. Ma arvan, et omal moel armastas ta mind väga. Ehk ma seetõttu väärtustangi sõnadeta kiindumuseväljendusi kõrgemalt, sest nii mind kasvatati. Aga nii nagu Toomas mind jumaldas, nii pole mind veel keegi armastanud. Ei mäleta tema suust ühtki karmi sõna enda suunas. Kuidas ta mind hoidis ja hellitas, on täiesti fenomenaalne. Võttis mind mere äärde kaasa ja nihverdas Suuremõisa kauplusest, kus ta osaajaliselt töötas, parimaid palasid. Toomas oli see, kes mulle mu esimese jalgratta ja käekella kinkis. Imelik, et ma siis seda rohkem hinnata ei taibanud. Võibolla ma natuke isegi pelgasin seda tema tähelepanu. Mamma (nii kutsuti mu vanaema) ei saalinud Toomast eriti. Kutsus teda poluvernikuks ja käskis tal pidevalt Saaremaale tagasi minna. Kui ma juba vanemaks sain, siis mulle kohati tundus, et see sõim ja koha kätte näitamine oli mõnevõrra vanaemapoolne näitemäng, mida tehti külaliste ees. Isekeskis nad nii väga ei sõimelnud ja täitsa mõistlikud inimesed olid. Aga ju siis Mammal oli vaja teistele tõestada, kes ikka perenaine on ja et Toomal pole seal majas mingit õiget sõnaõigust. Täiskasvanud ka ju ikka mängivad oma mänge. Ainult, et siis seda ei kutsuta mängimiseks, siis kutsutakse seda ühe teise nimega. Ma ütleks, mis nimega, aga mulle pole keegi öelnud mismoodi õige on kutsuda, selle pärast ma ütlengi, et "mängivad".

Tomiga
Väga suurt hoolimist ja tähelepanu sain ka ema vennalt ja onunaiselt. Onunaine oli see, kes vanaema hurjutas, et nii noort last ei tohi füüsilisele tööle sundida, pärast on nö. naisteprobleemid, ei saa lapsi ja nii edasi. Huvitav, kui ta poleks vanaemaga selle pärast tõrelnud, kas mul siis oleks praegu vähem lapsi? Usun, et just tema oli see, kes utsitas onul mind kaenlasse haaramast ja joobes vanaema juurest ära viima. Ta oli väga emaliku olekuga. Käisime koos temaga Käina vahel jalutamas, poes, tegime koos süüa, vaatasime saksa keelseid Ninja kilpkonnasid ja lugesime Karupoeg Puhhi. Kahtlemata on need ajad mu lapsepõlve helgeimad mälestused. Kuigi mitte päris ilma varjuta. Ühest küljest olin ma õnnelik, et keegi mu eest hoolitses ja ma ei pidanud räuskava memmega maid jagama, aga teisalt olid mul ka suured süümepiinad. Tundsin, et kaasa minnes ma justkui mõistan vanaema üle kohut ja annan mõista, et ta on hoolekandjana ebaõnnestunud. Ja mu süda murdus alati natuke, kui me onu rekkaga vanaema õuelt välja keerasime ja tudisev memm meile häguse pilguga järele vaatas. Hiljem oleme nii onuga kui õe-vendadega arutanud seda, et kuidas ometi meie oma vanemad, ema iseäranis, ei näinud selles probleemi, et oma lapsed nädalateks ja kuudeks alkohoolikust vanaema hoole alla jätta? Polnud ju nii, et vanaema oma joomist varjanud oleks. Terve küla teadis, et kui reedel lavka tuli, siis viinapudelid sealt koju lähevad. Aga noh, mis sellest enam.

Tagantjärgi lapsepõlve meenutades näib mulle, et veetsin suurema osa lapsepõlvest vanaema juures. Kuigi see vast päriselt nii polnud. Käisin ju mõni aeg ka lasteaias. Ja mäletan ka isapoolse vanaemaga koos veedetud aega. Temaga me eriti läbi ei saanud. Olin talle kolmas lapselaps ja oli ilmselge, et ta eelistas oma tütre lapsi rohkem kui mind. Kõige rohkem lapsepõlvemälestusi seostub mul siiski just Soonlepaga, vanaema ja Toomasega. Tol ajal oli Soonlepas kõvasti tegemist. Seal oli muuhulgas ka kolhoos, mille brigadir mu vanaema oli. Käisin tal igal pool sabas. Toppisin ma nina asjadesse, kuhu ilmselt poleks pidanud ja eks mulle öeldi pidevalt, et laps räägib siis kui kana pissib. Tunnistan, et ma olin juba üsna suur tüdruk, kui selle ütluse tegelik mõte mulle pärale jõudis. Ei käinud mina kanaaediku asunike käimlakombeid tudeerimas.


Maal oli elukorraldus väga lihtne. Hommikul käisime lehmi lüpsmas ja karjamaale saatmas. Pärast seda, enne kui täiesti palavaks läks, sai heina kaarutatud. Siis saadeti mind rohima. Kui selleks päevaks ettenähtud rohimised rohitud, siis võisin omi asju teha. Kui mul vedas ja mõni täiskasvanu - üleaedsed naabrid, onunaine või Toomas - randa läks, siis sain ma ka mere äärde minna. Muidu lonkisin mööda küla kruusateid, passisin ETV pealt paraade, ma ei tea miks mul on lapsepõlvest meeles see, et telekast näidati ainult paraade hommikust õhtuni. Või mingeid rongkäike. Suurest igavusest vaatasin vist isegi olümpiamänge. Igatahes, ega sealt telekast eriti midagi vaadata polnud. Parem oli juba kusagil võsas tuuseldada. Sõpru ega seltsimehi mul Hiiumaal väga polnud. Need mõned lapsed, kes ea poolest oleks kõlvanud, nendega ei lubanud Mamma suhelda, sest need olid Aino lapselapsed ja noh, kes ei tea mis suhe Mammal Ainoga oli, siis soovitan "Minu Hiiumaad" lugeda, seal kõik kenasti kirjas. Õhtul oli teine lüpsitiir ja muud sellega seotud toimetused. Vahel harva käisime vanaema või Toomasega hilisööl võrke merre panemas ja siis hommikul vara võrkudest värsket kala toomas. Õnge ja ridvaga kala maal eriti ei püütud, polnud kellelgi aega seal tundide kaupa mere ääres passida. Mõned vanaema sõbrad, kes mandrilt puhkust tulid Soonleppa veetma, need käisid ka ridvaga õngitsemas. Mõned korrad õnnestus mul ennast neile ka seltsiliseks pressida, aga see oli kõigile osapooltele üks paras rist ja viletsus. Noh, rohimised jäid ju rohimata, minul oli igav seal niisama passida ja see, kes tahtis rahus oma ridvaga kala püüda, sellele jälle ei sobinud minu tüütud küsimused, sest kala peab ikka vaikides püüdma.

Mammaga
Mäletan ka seda kuidas ma oma vanemaid igatsesin. Ema just. Armastasin oma ema väga. Minu meelest oli ta maailma kõige ilusam naine. Ta oli soe ja pehme, kaunite pikkade juustega nümf. Soovisin alati, et võiksin ka kunagi sama ilus ja hea olla kui tema. Igal reedel ootasin ma hilisööni talu taga kivi otsas, pilk kinnistunud metsatuka taha, kus maanteelt pööras küla vahele kruusatee. Kõrvu kikitades kuulasin, kas praam juba Heltermaale saabus ja kas eemalt kostuvad mootorihelid. Oodates tolmupilve, mis pidi olema vaikivaks tunnistajaks peatselt saabuvatest vanematest. Vahel nad tulid ka. Mõnikord jõudsin nad ära oodata. Mõnikord olid nad kohal laupäeva hommikuks. Nädala sees ootasin ma emalt telefonikõnesid. Sel ajal olid väga vähestel telefonid. Tallinna kodus meil telefoni näiteks polnud. Aga ema töö juurest helistas. Ja Mammal oli ka ainukesena terve küla peale telefon, noh, ikkagi brigadir ja nii. Mäletangi lapsepõlvest väga palju igatsust ja ootust oma ema järele. Soovi temaga koos olla. Olla talle meelejärele. Mäletan ka kibedust, mis mind valdas kui ma talle ikka ja jälle näisin pettumust valmistavat. Meenub üks emadepäev, kus ma ajasin kollasele lastetoavaibale maha sinise tindipoti. Ema ütles mulle tookord mõrudalt, et kena emadepäeva kingitus tõesti.

Siis sündis mu õde. Olin septembris kooliteed alustanud ja paar kuud hiljem ta sündiski. Sünnitusmajas sai õde külma ja sattus kohe Mustamäe Lastehaiglasse. Tol ajal oli patsientide külastamine üsna võimatu. Mõned korrad käisime isaga haigla akna taga lehvitamas. Kord, sinna sõites, olin autoukse enda järel hooletult sulgenud ja kurvis see avanes ning mina libisesin autost välja teele. Kuna lumi oli maas ja ühtegi autot meie taga ei sõitnud, siis pääsesin mõne verevalumiga ja kriibitud kõhuga.

Ema tuli vastsündinuga koju kuu aega hiljem, vahetult enne jõule. Vist korra või paar käis ta selle kuu jooksul veidikeseks kodus, aga muul ajal oli ta koos beebiga eemal. Kui nad lõpuks tulid, siis kuulus ema jagamatu andumus mu õele. Ta oli imearmas, tilluke ja imeline beebi. Ta ei nutnud vist kunagi. Isegi siis kui tal ammu juba mähkmed täis olid ja kõht tühi. Mäletan kuidas me koos emaga teda köögis vannitasime ja kuidas ema teda hoidis. Ikka nii nagu doktor Spock juhendas.

Mäletan ka seda, kuidas ma kord oma õe peaaegu ära tapsin. Ema oli meid kahekesi koju jätnud ja ma pidin õele pudelist piima andma, juhul kui selleks peaks vajadus tekkima. Kui õde rahutuks muutus, andsingi talle piima. Ema oli õpetanud, kuidas piima soojendada ja eks ma siis nii hästi kui taipasin toitsingi teda. Aga midagi läks valesti. Õde tõmbas endale piima hingekõrri ja hakkas lämbuma. Kuna ta nii väike oli ja ma ei tohtinud teda kunagi ilma ema juuresolekuta süles hoida, siis lamaski ta seal selili, ahmis õhku sisse ja ma ei osanud midagi teha. Sattusin paanikasse ka karjusin hüsteeriliselt. Seda hala oli terve trepikoda täis. Täpselt õigel ajal saabusid ka vanemad ja ema oli juba esimesele korrusele kuulnud, meie elasime viiendal, kuidas ma karjusin ja tema esimene loogiline mõte oli olnud, et kuna röögib ainult üks, siis teisel on midagi halvasti. Nad jõudsid õigel ajal. Ema võttis imiku sülle, hingamisteed avanesid ja kõik sai korda.

Õde mulle tegelikult meeldis. Õigemini, mulle meeldis mõte õest. Mõte, et ma pole üksik laps. Õe peale olin aga ääretult armukade. Või siis tähelepanu peale, mida õde vanematelt sai. Armastuse peale. Olin veendunud, et mu vanemad teda rohkem armastasid kui mind. Ta oli ju igati ideaalne laps. Temast polnud kunagi mingit tüli. Ta oli vaikne, sõnakuulelik ja väga ilus. Olin nii armukade, et enne kui õde jõudis aastaseks saada, tegin mina juba oma esimese enesetapukatse. Nii palju kui see seitsmeaastane neid katseid teha mõistab. Ega ma muud sellest ei mäleta kui soovi surra. Kas just surra, aga seda, et mind enam poleks. Poleks tüliks, poleks ees. Sellest sai alguse minu aastatepikkune enesevigastamiserutiin. Ühel või teisel viisil üritasin ma endale viga teha. Isegi mitte selleks, et tähelepanu saada, sest ma varjasin seda kõigi eest nii hästi kui oskasin, vaid sisemise ängi leevenduseks. Kui inimesed küsivad, et aga miks sa ennast lõigud, siis on vastus minu jaoks väga lihtne - sest valu minu sees on muutunud väljakannatamatuks, ja mul on kergem taluda füüsilist valu, mis tuleneb enesevigastamisest, kui seda nimetut piina, mis elab minu sees.

Koolis ei läinud mul ka hästi. Olin väga nõrk õpilane. Nõrk emakeeles, nõrk matemaatikas. Seda, et mu vanemad oleksid koos minuga õppinud ja aidanud mul ülesandeid lahendada, ma ei mäleta. Korra palusin isa abi matemaatikas ja õpetamise asemel tegi ta tehted minu eest ise ära. Valesti, kusjuures. Muusika ja kunst mulle aga meeldisid. Nendes ma nõrk polnud. Vähemalt mitte silmapaistvalt nõrk. Isegi kehalises olin ma pigem tugev kui saamatu. Näiteks tunnistasid vanemad hiljem, et kui kolmandas klassis olid ujumisõppused, siis oli nende poole pöördunud Kalevi ujumiskooli treener ja soovitatud neil mu loomulikku annet arendada ja ujumistrennidesse saata. Neile polnud aga meeldinud mõte, et tütrest kasvab laiaõlgne maskuliinne sportlane ja nii see jäi. Kröömike minust on siiani nende peale solvunud, et see võimalus mult rööviti. Mitte, et ma isegi oleks seda tingimata tahtnud, kuigi ujumine mulle meeldis ja vähemalt tol ajal olin ma selles üsna tubli, aga just seetõttu, et mul ei tekkinud võimalust endal otsustada, kas see võiks olla miski, millega tegeleda soovin või mitte. Ja lõpuks kasvas minust ikka laiaõlgne maskuliinne tütarlaps, lihtsalt kakskümmend aastat hiljem ja siis, kui mul sellega enam midagi peale pole hakata.

Akadeemiliste saavutuste kehvale tasemele lisandus ka kaaslaste mõnitus. Võimalik, et seda polnud tegelikult nii palju ja ma praegu keeran vinti üle, aga kool tekitas mulle kõvasti stressi. Nii nagu koduski, tundsin, et ma ei sobi, olen ees, olen vale. Olin nõrgem nii teadmiste, kui ka füüsilise atraktiivsuse poolest. Ma polnud lapsena üldse ilus. Veider olin. Need paar-kolm korda, kui ma oma sünnipäeva tähistasin ja klassikaaslasi külla kutsunud, ei tulnud kedagi. Ja siis kui mind sünnipäevadele kutsuti, ei lubanud vanemad mul minna. Ei tea, kas trotsist või mis selle taga oli, kuid äralõigatuna tundsin end igast küljest. Perestroika oli täies hoos, Vabariik tegeles vabaduse eest võitlemisega, aga meie kodus valitses sügav stagnaaeg. Kuigi koolivormi enam ametlikult kandma ei pidanud, siis mina käisin veel ka teises klassis ruudulises seelikus ja tumesinises pintsakus, kuna vanemad olid selle mulle ostnud ja ega meil raha muuks polnudki. Jõulupeol esinedes sundis isa mind Eesti koolis esitama venekeelset nääriluulet. See oli väga piinlik. Nagunii narriti mind mu slaavi päritolu pärast. Aga ma ei saanud ka isale vastu hakata, sest muidu oleksin kodus peksa saanud.

Peksa sain ma kodus nagunii iga asja eest. Isa oli suur, sajakolmekümnekilone vuntsidega turske mees. Kulm oli tal alatasa kortsus ja silmis näljane helk. Isa rääkis tegelikult väga hästi eesti keeles, aga minul polnud õigust tema poole emakeeles pöörduda. Kui ma vahel midagi ka eesti keeles talle ütlesin, siis ta lihtsalt ignoreeris minu kõnet. See juurdus minu sisse nii tugevalt, et isegi siis, kui olin juba ammu täiskasvanud ja aastaid oma elu peal, siis temaga suheldes rääkisin automaatselt vene keeles. Ma arvan, et osaliselt tunnengi vastumeelsust oma slaavivere vastu just isa tõttu, et ta tegi selle asja minu jaoks nii ebameeldivaks ja piinlikuks.

Minu kõige varasem lapsepõlvemälestus on ajast, kui ma olin vast nii kolme-neljane. Kuulsin köögis kõrgendatud helisid, kuna vanemad kaklesid. Õigemini, isa karjus ja ema vaikselt soigus. Keegi lõhkus taldriku ja ma läksin uurima, mis toimub. Isa haaras mul kratist kinni ja sundis kilde kokku korjama. Kuidagimoodi anti mulle mõista, et mina olin tüli põhjus ja seetõttu on minu kohustus segadus ka likvideerida. Olin segaduses, mures ning hirmul. Pühkisin väikse harjaga kilde kühvlile ega mõistnud, millega ma seekorda jälle olin hakkama saanud. Aga ma enamasti ei teadnudki. Teadsin ainult seda, et mina olin vale. Püüdsin alati olla parem. Ja alati ebaõnnestusin selles. Olin valmis, et võmm kuklasse on mul soolas nii ehk naa.

Kui ma juba täiskasvanud olin, siis ema rääkis, et just minu kolmanda ja neljanda eluaasta paiku, oli ema avaldanud soovi isa maha jätta ja lahutada. Isa oli seepeale päris pööraseks läinud ja lubanud, et sõidab autoga raudtee ülesõidu kohale ja jääb ootama, kuni rong tuleb. Ka pankrannikult lubas alla sõita. Ja nii ema leppiski. Mõtles, et parem lõputu õudus kui õudne lõpp. Täiskasvanuna olen ma mõelnud, et kas ema võis kuidagi alateadlikult oma frustratsiooni väljapääsmatu olukorra üle minu süüks pidada? Olen seda talt küsinud, aga loomulikult ta eitab seda. Kuidas teisiti?

Selleks ajaks kui ma sain kümneaastaseks, olin ma suutnud ennast veenda, et ma ei saa olla oma vanemate päris laps. Sündis ka mu noorem vend ja nägin kuidas vanemad teda armastasid. Veel üks laps, kes on parem kui mina ja väärib rohkem hoolt ning tähelepanu. See, kuidas vanemad kohtlesid mu nooremat õde ja venda, näis loomulik ja normaalne. Ja nemad olid ju päris kindlasti oma liha ning veri. Aga mina, mina ei saanud olla. Ainult see selgitaks niivõrd drastilist vahet sellel, kuidas mu vanemad suhtusid minusse võrreldes teiste lastega. Lapsed on üsna leidlikud leiutamaks toimetuleku mehhanisme. Minule sobis kurja kasuema/isa muinaslugu suurepäraselt. Mõnda aega käisin ma ringi ja rääkisingi inimestele, et olen tegelikult printsess, aga pean praegu nende inimestega elama kuna mu pärisvanemad on surnud ja minu elu mu päris kodumaal on ohus, aga kunagi, kui ma saan täisealiseks, siis tullakse mulle järgi ja kõik saab korda. See muinasjutt aitas mul leppida ebaõiglusega mida tundsin.

Kunagi hiljem, olin vist umbes viisteist aastat vana, võimalik, et veidi nooremgi, läksin ma Pelgulinna sünnitusmaja arhiivi, et oma sünni kohta tõde teada saada. Ametnik võttis suure paksu roheliste kaantega klade välja, lükkas prillid ninajuurel kõrgemale, lappas kaustikut ja leidis minu sünniandmed. Ema nimi ja sünniaeg. Sellest on juba aastaid, aga vist öeldi mulle, et sündisin kümne paiku hommikul. Küsisin veel üle, et kas nad on ema nimes ikka kindlad. Olid kindlad. Uurisin, et ega seal midagi lapsendamise kohta pole öeldud. Ametnik ehmus mu küsimuse peale. Sellist asja polnud ta vist kunagi kuulnud, et laps tuleks uurima, kas ta ikka on oma vanemate järeltulija. Igatahes sai ta mu peale pahaseks, lõi klade pauguga kinni ja ütles, et tema muud ei tea kui seda, mis kell ma sündisin. Ülejäänu muu kohta küsigu oma vanemailt. Mõni aeg pärast seda ma toda lugu oma vanematele ka mainisin. Neile pakkus see nalja. Ei noh, arvestades, et ma isa suust kukkunud olen, siis ongi naljakas, et ma selliste hullude mõtetega ennast üldse narrisin.

Umbes kümneaastasena hakkasin huvi tundma religiooni vastu. Isa oli meid õega, pärast isapoolse vanaema surma, vene õigeusu kirikus ristida lasknud, aga mulle sellest ei piisanud. Mäletan, et enne seda ristimisprotsessi üks tore daam jalutas minuga Nõmmel asuva kiriku ümber ja vastas mingitele usku puudutavatele küsimustele ja seda, et kui olin alla neelanud paberimaitselise leiva ning lonksu mõrudat veini, pidin suudlema ikooni ja ma lauba suure kolksatusega vastu ikooni klaasi lõin. Aga sisemist rahu või lähedust Jumalaga ma ometi ei tundund. Mul oli erakordselt tugev tunne, et midagi enamat peab siin elus veel olema, kui silmaga nähtav ning käega tajutav. Sellist lähedust tundsin ma pigem Hiiumaal kadakate vahel turnides ja kivi otsas istudes ning taevasse vaadates. Klassiõde kutsus mind kaasa adventistide kiriku pühapäevakooli. Mulle meeldis seal väga. See oli ääretult põnev. Sain palju teadmisi Piiblist ja Jumalast. Samal ajal hakkasid mu vanemad Piibliga tutvuma. Ja minu näljane hing haaras ka sealt teadmisi. Minu jaoks sai pöördepunktiks info, et seda maailma, milles me praegu elame, ei valitse Jumal vaid tema vastane kurat. See oli tõeline ahaa-moment. Kõik tundus palju loogilisem. Ebaõiglusel ja kurjusel näis olevat põhjus. Tänu usule tulid mu ellu inimesed, kellele ma näisin korda minevat. Keda huvitasin mina. Kelle meelest ma polnud vale või veider. Mind võeti omaks ja minu individuaalsust tunnustati. Tundsin, et olen jõudnud koju. Et olen lõpuks leidnud oma koha. Seetõttu oli nii kodust olukorda kui ka koolikiusamist kergem taluda. Mul oli nüüd lõpuks midagi, mis mulle päriselt korda läks ja need teised ei saanud seda minu käest ära võtta.

Siis kui ma sain neljateistaastaseks, otsis isa mulle suveks väikse töökoha. Minu kõige esimene sekretäritöö. Kontor asus Toompuiesteel praeguses Meriton hotelli teisel korrusel. Käisin tööl iga päev, organiseerisin asju, saatsin kirju ja õppisin inglise keelt. Seda tööd jätkasin ma ka kooli kõrvalt, kokku kaks aastat. Siis küll enam mitte iga päev, aga kolm korda nädalas pärast kooli käisin kontoris ja tegin mis vaja. See kogemus kasvatas mu enesehinnangut kõvasti. Olin vajalik. Minu arvamus läks teistele korda. Mind märgati. Soovisin anda oma parima. Olla võimalikult efektiivne.

Samal ajal tekkisid mul ka söömishäired. Mingil põhjusel olin suutnud end veenda, et olen väga paks. Hakkasin end näljutama. Jõin ainult vett. Mind piinasid suured kõhuvalud. Käisin mööda arste, aga keegi ei mõistnud, milles probleem on. Sel ajal anoreksiast veel avalikult ei räägitud. Selle eest räägiti simulantidest. Ega ma ei kuulutanud ju seda, et ma ei söö. Hommikuti söömiseharjumust mul polnud. Koolisöök oli meie jaoks luksus, mida eelarve ei võimaldanud ja pärast kooli käisin tööl, kus ma samuti midagi ei söönud. Vahel õhtul sõin midagi. Kaalusin siis 42 kilo. Lõpuks pandi mind uuringute jaoks haiglasse. Uuriti ja puuriti igatepidi. Vaatas mind kirurg, günekoloog ja muud eriarstid. Günekoloogi visiit oli mulle eriliselt traumeeriv. Arstiks oli vene proua, kes teatas kohe, et tema küll ei usu, et ma neitsi olen, pidi näost näha olema. Pärast pidin tema grammatikat parandama, kui ta mu haiguslugu üles kirjutas. Nii palju need tähtsad tohtrid leidsid, et mul on kergesti ärrituv kaksteistsõrmiksool ja maohaavad. Aga muudmoodi olin terve. Psühholoog nägi mind peaaegu läbi. Ütles, et mu elus on liiga palju stressi ja see sööbki mind seestpoolt. Käskis olla laps. Tulla töölt ära. Nautida lapsepõlve. Sama soovituse andis ta omavahel rääkides ka mu emale, et ta ei laseks mul ennast lõhki stressata. Sellest kuulsin ma aastaid hiljem, et talle selline soovitus antud oli. Aga ma ei saanud ju! Töö ja "täiskasvanud" olemine olid ainsad asjad, mis mind vee peal hoidsid. Keegi ei tahtnud, et ma laps oleks. Ma ei olnud lapsena kellelegi vajalik ega kasulik. Ma olin ees ja tüliks. Ainus võimalus olla hea, oli olla küps ja asjalik.


Seda need õppinud inimesed siiski taipasid, et söömist ma piiran ja määrasid mulle sundsöömise. Koolis käis medõde mul klassis järgi ja vaatas, et ma vähemalt koolis sööksin. Vanemad selle eest endiselt ei maksnud. Ei tea mina kust see raha tuli. Aga nii igatahes oli. Paksuks pidasin ma end edasi ja kodus ei kontrollinud mu söömist või mittesöömist keegi. Kõhuvalu leevendasin valuvaigistitega. Ja nii palju oli mul ka oidu, et valudest ma kellelegi enam midagi ei rääkinud. Hakkasin hoopis päevikut pidama.

Praegu, tagasi vaadates, on ilmselge, et näljutamine tuli äärmuslikust kontrollivajadusest. Midagi muud ma oma elus kontrollida ei suutnud. Ei saanud panna oma vanemaid endast rohkem hoolima; ei osanud ka paremaks õpilaseks saada, kuigi püüdsin, tõesti püüdsin; ei suutnud ka ilusam ega rikkam olla. Ainuke asi, mis minust sõltus, oli mu kehakaal ja ümbermõõt. Ja seda ma siis kontrollisingi, kogu raha eest. Hiljem elus, kui mul on keerulised perioodid, siis lülitub sisse automaatika ja ma hakkan jälle end näljutama. See pole peaaegu kunagi teadlik. Sest kui ma meelega toitu väldin, siis see ei kesta kunagi kauem kui kolm tundi. Teine asi, mille ma endale sellise käitumisega välja olen võidelnud, on maohaavad. Need annavad end aegajalt tunda, kui ma stressis olen. Selline sisemine kell, mis annab märku, et ma rahulikumalt võtaks.

Umbes samal ajal hakkasin ma ka poistele meeldima. Või noh, üleüldiselt hakkas meessugu mind tähele panema. Ma pakun, et siis hakkasid teatud kurvid muidu kondise keha pealt endast märku andma. Ei meeldinud see Toomasele Hiiumaal, kes sõnnikuhargiga kosilasi õue pealt minema peletas. Ei fännanud seda vanaema, kes mind purjus peaga külaliste ees litsiks hakkas sõimama. Ega meeldinud see mu isale, kes mind pidevalt liiderdamises kahtlustas. Mis on muidugi kõik üsna kummaline, sest ise ei saanud ma sellest kõrgendatud huvist meeste poolt üldse aru. Minu meelest ei meeldinud ma kellelegi. Jah, olid mõned poisid, kes minuga koos hängisid ja tšillisid, aga minu meelest polnud sel kunagi mingisugust seksuaalset alatooni. Ise olin küll kord ühte ja siis jälle teise hirmsasti kiindunud, aga need poisid ei tahtnud minuga midagi tegemist teha. Esimest korda sain ma aru, et võiksin poistele sel viisil meeldida, kuuenda klassi klassiekskursioonil. Siis paar poissi läksid natuke mu pärast kiskuma. See oli täitsa armas. Järgmine selletaoline äratundmine toimus põhikooli lõpupeol, kus kolm poissi, kes mulle ka olid meeldinud, aga nende huvi mu vastu oli alati pigem leige olnud, läksid lausa kättpidi kokku. Ei noh, siis oli mul ikka kohe terve suvi hea mõnus tunne.

Põhikooli lõppedes vahetasin ma kooli. Olin juba seitsmendas klassis vaikselt taipama hakanud, et ma tegelikult suudaksin koolis paremaid hindeid saada, aga osad pedagoogid pidurdasid mind, kuna neis oli kinnistunud eelarvamus, et ma paremini ei suudaks ja polegi mõtet minule energiat pühendada. Ise ma ennast nii palju aidata ei osanud, et oleksin suutnud neid meelt panna muutma ning kooli vahetus tundus ainuõige lähenemine. Uus keskkond, uued õpetajad, uus leht. Uues koolis tõusis mu õppeedukus märgatavalt. Isegi reaalainetes hakkasin viisi saama. Keemia hakkas niivõrd meeldima, et ma kaalusin koguni riigieksamit keemias sooritada. Füüsika oli endiselt raske, aga selle tegi talutavaks õpetaja varjamatu sümpaatia minu vastu. Ka tema ema oli kandnud nime Jekaterina ja siis ta aegajalt mainis seda soojusega. Kord koolisööklas, tuli ta mu selja taha ja embas mind kõigi juuresolekul ning soovis head isu. Ei, ei, see polnud midagi rõvedat, selline isaliku helluse väljendus. Ilmselt valmistas talle mõnevõrra meelehärmi, et ma füüsikat kuidagi ei jaganud. Polnud üldse harukordne, et sain kontolltöö hindeks kolme seitsme miinusega. Keskkool sobis mulle hästi. Mul on üldiselt head mälestused nii koolimajast, kaasõpilastest kui ka õpetajatest. Alati kui sellest hoonest, mis nüüd nukralt Lehola peatuse taga tühjalt seisab, mööda lähen, valdab mind soojus ja härdameelsus.

Keskkooli ajal käisin ma tööl edasi. Olid suvetööd, kus töötasin Liivalaia tänaval asuvas pudukaupade poes müüjana. Hiljem toote esitlejana Balti Sepikus. Käisin mööda Tallinna toidupoode ja pakkusin külastajatele sooja saia, leiba, sepikut. Paar kuud enne täisealiseks saamist kolisin vanemate kodust välja. Üks mu klassiõde elas Pääskülas kahepereelamus ja selle teine ots seisis tühjana. Tegemist oli kahe toa, köögi ja kuivkäimlaga. Aga soov isa võimu alt välja saada oli nii suur, et ma oleks vist neandertallastega koopas ka elanud, kui seda oleks mulle pakutud. Samas, mingi lojaalsus mul oma pere vastu oli, mis takistas mul kodusest olukorrast võõrastele rääkimast. Kui isa mind peksis, siis ei jooksnud ma kodust ära. Või õigemini, vahel ikka jooksin, aga tulin alati tagasi. Mul polnud selliseid sõpru, kelle juurde oleksin ööseks põgenenud. Kuid üksi elamine mulle sobis. Rahaliselt oli väga kitsas, kuid vabadus oli seda väärt.

Vabadusega tekkisid ka suhted poistega. Kohtusin noormeestega peamiselt töökohal. Olin ikkagi noor ja väga kõhna ning sellest näis noormeeste tähelepanu võitmiseks piisavat. Käisin palju väljas, sageli hommikutundideni välja. Mul oli sel ajal nii-öelda mitu rauda tules. Kõik poisid olid minust paar-kolm aastat vanemad. Õppisid ülikoolis või käisid juba tööl. Paariga oli suhtlus üsna tihe, teised olid rohkem sellised suvalised kohtumised. Teate, see noorena väljas käimine on ju hoopis teistmoodi kui täiskasvanuna. Piisabki käest kinni hoidmisest ja mõnest üksikust musist. Või noh, mulle piisas. Ega ma ju ei tea mida need kutid tegelikult mõtlesid või soovisid. Igatahes minu suhtes olid nad väga viisakad ja ei tundnud ma kordagi, et mind oleks ära kasutatud või sunnitud tegema midagi, milleks ma valmis polnud. Mulle on alati head poisid meeldinud. Pole kunagi aru saanud sellest, et miks naisi "pahade poiste" poole tõmbab. Oma isa ma selleks ajaks vihkasin juba kirglikult ja minu eesmärgiks oli leida mees, kes ei meenutaks mu isa mulle mingilgi moel. Ja nii ongi terve elu olnud, et minu meelest on mees, kes maksab arved õigel ajal, ootab südaööl punase foori taga ülekäigu rajal ja austab muudel viisidel riigi seadusi - maailma kõige seksikam mees. Kui statistikat teha, siis 80% mu kiindumusobjektidest on olnud juura haridusega. Ma võtan seda "hea poisi" asja ikka väga tõsiselt.


Täpselt kolm päeva enne gümnaasiumi lõpetamist kohtusin ma oma tulevase abikaasaga. Koguduse sõbrad korraldasid väikse kruiisi Rootsi ja kuna koos minnes oli hind inimese kohta soodsam, siis uurisid, et kas ma oleksin huvitatud. Mõtlesin, et see võiks olla päris kena koolilõpukink iseendale ja olin ettepanekuga päri. Ja nii ma oma laste isaga kohtusingi. Ta oli pikk, avalate silmadega ja sooja olekuga mõnusalt karune noormees. Ta hakkas mulle kohe väga meeldima. Minu meelest oli ta kõige ägedam inimene, keda ma kunagi olin kohanud. Kandis nahktagi ja kuulas Iron Maidenit ning Metallicat. Veetsime terve öö üksteise seltsis, rääkides ja jutustades. Võiks öelda, et olime justkui sugulashinged, sest tundsime teineteist kohe ära. Temaga oli kõik kohe õige. Armastus esimesest silmapilgust. Kruiisilt jäi tema Rootsi oma isa juurde ja mina sõitsin koju tagasi. Lahkudes jätsin tema kätte oma keskkooli lõpusõrmuse, mille sisse oli graveeritud minu nimi. Samuti andsin talle oma telefoninumbrid ja koduse aadressi. Lootsin küll, et ehk ta minuga ühendust võtab, aga päriselt kindel selles polnud. Tavaliselt oli minuga ikka nii, et need kes mulle meeldisid ei ilmutanud minu vastu huvi, või sain sellest huvist teada alles siis kui mu enda soov üle oli läinud. Jõudsin Tallinnasse saabudes vaevalt laeva pealt maha astuda, kui noormees mulle juba helistas ja kogu suve vahetasime me pikki armastusest nõretavaid kirju. Õppisime üksteist tundma. Kui me kaks kuud hiljem uuesti kohtusime, siis palus ta mind endale naiseks. Küsis, et kas ma olen mõelnud perekonnanime vahetamise peale? Ja loomulikult ma vastasin "jah". Hiljem jutustasin ma seda lugu natuke Oskar Lutsu klassikat kasutades, noh, et ma justkui küsisin tema küsimuse peale, et millist nime ta mulle siis pakub, ja tema pakkus enda oma, aga see ei meeldinud talle üldse. Kuigi minu meelest see versioon kõlas toredamalt.

Mõni kuu hiljem, kui olime rohkem aega koos veetnud, mõistsin, et minu kallima süda kuulub hoopis ühele teisele naisele - tema parima sõbra abikaasale. Nimelt kutsus ta mind selle tütarlapse nimega hetkel, mil ta absoluutselt poleks pidanud kellegi teise nime ütlema. Ma olin väga haavunud. Mõistagi ta vabandas ja seletas, et lihtsalt harjumuse jõud ning, et nüüd ta ikka armastab mind ja tahab olla koos minuga. Ma tahtsin seda uskuda ja lasingi end veenda. Nüüd, meenutades seda aega, kõik märgid tulevastest hädadest olid ilmselged, ma lihtsalt ei tahtnud neid näha. Ma tahtsin uskuda, et minu armastusest piisab. Et ma lihtsalt olen nii hea, parem kui kõik teised, ja ta õpib mind armastama ning kõik laabub. Pole aimugi, miks ma seda endale ette kujutasin. Oma vanemaid ei suutnud ma ju end armastama panna, ükskõik kui hea ma püüdsin olla. Miks oleks siis pidanud see võõras mees mind armastama hakkama? Aga ma ei osanud tol ajal nii mõelda.

Kui me 1999. aasta detsembris oma abiellumissoovi Pärnus perekonnaseisuametisse viisime, siis ametnik küsis, et miks me kiirustame. Et kas ma olen rase? Või kas me elame juba koos? Et milleks kiirustada? Oodake veidi. Me ei tahtnud oodata. Me arvasime, et kui sa oled juba selle õige leidnud, siis milleks oodata? Terve elu on ju ees, et teist tundma õppida. Seitse kuud pärast esimest kohtumist me abiellusime. Hommikul enne abielu registreerimist, istudes ilusalongis, rääkis neiu, kes mulle maniküüri tegi, et abiellumine rikkus tema elu ära. Ütles, et mul on veel praegu võimalus ümber mõelda, joosta nii kiiresti ja kaugele, kui jalad võtavad. Mul oli temast kahju. Hiljem, kui ma linna peal emba-kumba kohtasin, oli mul alati sisemine vajadus neile ligi astuda ja öelda, et näed, meil läks hästi. Me ei lahutanud esimesel aastal, ega teisel, ega viiendal. Pärast seda ma enam nii öelda ei tahtnud. Tahtsin öelda, et miks te lasite meil selle rumalusega edasi minna? Miks te rohkem ei pingutanud? Miks te veenvamalt ei kõlanud?

Pulmad olid tagasihoidlikud ja väiksed. Ämm ja minu ema korraldasid kõik meie eest ära. Abielludes kandsin sama kleiti, millega keskkooli lõpetasin - lihtne, kreemikasvalge, heegeldatud Klementi kleit, maksin selle eest 700 krooni. Pulmakimpu nägin paarkümmend minutit enne abiellumist ja see oli jube! Hiiglaslik nelkidest ja vanaroosadest roosidest koosnev, parema võrdluse puudumisel - matusepärg - suur, rohmakas ja kohutavalt raske. Ämm oli selle koos peigmehega mulle oma maitse järgi valinud. Mees kellega te abiellute, võiks ikka nii palju teid tunda, et teada, kui nelgid on teie meelest kõige ilgemad lilled üldse ja meenutavad kõiki neid pagana Punase Väljaku paraade, mida te terve lapsepõlve olite sunnitud vihmastel päevadel telekast vaatama. Kui meie ees perekonnaseisuameti tseremooniaruumi uksed avati ja me käevangus ametniku poole kõndisime, siis ma tahtsin suurest ärevusest nutta. Nii hirmus oli, värisesin üle kere. Seda, mida ametnik rääkis või mis täpselt toimus, ei mäleta ma absoluutselt. Mäletan, et kartsin kohutavalt, et abikaasa viib täide oma ähvarduse ja vastab ametniku küsimusele: "Kas sa võtad tema endale naiseks?" "Miks ka mitte.". Pärast ametlikku osa suundusime koos pere ja mõne sõbraga, kokku kakskümmend inimest, gruusia restorani "Lahke Madjar", kus meile oli eraldatud kaks pikka lauda. Kõrvalruumis sõid oma lõunat meile täiesti võõrad inimesed tänavalt, kes eestlastele kohaselt meie seltskonda altkulmu piidlesid. Sellele järgnes ämma kodus väike šampanjaklaaside kokku löömine ja tordi söömine. Mehe vanaisa pidas soome keelse kõne ja meheõde esitas sõbrannadega mingi armastuslaulu. Ütleme nii, et mitte miski selle ürituse juures ei olnud see, mida ma tegelikult oleksin soovinud. Aga ma olin sel ajal väga noor ja ei osanud oma soove väljendada. Lisaks on mulle alati olnud olulisem abielu ise, kui pulmapidu.


Pulmaöö oli meil ka omamoodi vahva. Pärast tordisöömist suundusime abikaasa korterisse, Pärnus, Riia maanteel asuvasse kahetoalisesse elupaika. Kogu minu maine vara oli saabunud samal päeval ja nii me siis hakkasimegi asju lahti pakkima ja neile kohta otsima. Mulle loovutati paar riiulit kummutis ja kakskümmend sentimeetrit riputuspuud riidekapis. Õnneks mul eriti midagi polnud ka. Paar kohvritäit riideid, mõned raamatud ja sületäis hügieenitarbeid. Isegi fööni mul polnud. Põhimõtteliselt veetsimegi esimese ühise öö koristades, kolides ja lahti pakkides. Seda heideti mulle järgnevate aastate jooksul korduvalt ette, et ma koheselt abielukohust täitma ei asunud. Noh, mis teha, ma ei suuda lõdvestuda, kui mu ümber valitseb mustus ja segadus. Järgmine kord viige mind palun hotelli, siis olen ma igati naksis.

Abielu algus oli tegelikult hea. Ma arvan. Ma olin õnnelik. Vist. Ma ei mäleta. Mäletan, et olin selle üle uhke. Abielus olemine oli tunnistuseks sellest, et keegi tahtis mind. Keegi armastas mind. See pidi ju nii olema. Ilma armastuseta ju ometi ei abielluta. Me ei ela ju enam neljateistkümnendal sajandil. Polnud ma ka rikas või muidu kasulik kaasavara, et mind oleks pidanud naitma. Enne abiellumist ei osanud ma putrugi keeta, muust rääkimata.

Neli kuud enne esimese poja sündi teatas mu abikaasa, et ta mind tegelikult ei armasta. Et abiellumine oli viga. Et ma olen tore tüdruk küll, aga tal lihtsalt pole minu vastu selliseid tundeid nagu selle teise naise vastu. Et ta on püüdnud juba mitu aastat mind armastama õppida, aga ta ei suuda ja ei soovi enam vales elada. Ei noh, tore! Ei tea mida ma selle teadmisega nüüd siis peale peaksin hakkama? Ma olin kuuendat kuud rase, täielikult oma mehest sõltuv. Kuhu ma oleksin pidanud niiviisi minema või mida tegema? Ega ta otseselt mind ju ära ka ei saatnud. Lihtsalt tundis sügavat vajadust mulle elu tõsiasju tutvustada. Siis ma veel ei arvanud, et ta psühhopaat on. Uskusin, et mina olin selles süüdi. Et ma polnud piisavalt ilus, hea, tark, võimekas. Tundsin süüd, et olin rasedaks jäänud ja mees oli nüüd minu küljes kohusetundest kinni. Otsustasin, et püüan rohkem. Olen parem. Olen rohkem selle teise naise moodi. Kuigi ma ise täpselt aru ei saanud, mille poolest see naine minust etem oli, aga pidi ju olema, miks muidu tema oli minust armastusväärsem?


Pühendasin end täielikult oma mehele. Tema oli kõige tähtsam. Mitte lapsed, mees oli alati kõige olulisem. Ma vaatasin tema valitud filme, kuulasin tema eelistatud muusikat, kandsin tema heakskiidetud riideid ja juuksevärvi. Absoluutselt iga ese, mis meie koju ilmus - alates lauahõbedast kuni mööblini välja, oli abikaasa maitse järgi. Meil polnud aastaid akende ees kardinaid, kuna mees ei suutnud kuidagi leida kangast, mis talle meeldinud oleks. Kogu sisustus oli maalähedane ja rustikaalne. Me seltsisime tema perekonnaga ja sõpradega, mängisime mänge, milles tema osav oli ja sõime toite, mis talle maitsesid. Ei, see polnud nii, et ta sundis. Vahel vihjas, et talle meeldib see või too. Ja mina tahtsin nii väga, et ta mind armastama hakkaks. Et ta näeks, kui väga ma pingutan ja kui ideaalne naine ma olen. Kogu mu energia läks sellele, et kodu oleks võimalikult puhas ja korras, et seal ei vedeleks kunagi asju, mis mu abikaasat pahandaksid, nagu näiteks minu isiklikud asjad või laste mänguasjad. Kuna mu mees nautis mu kokakunsti, siis seda arendasin ma üha perfektsemaks. Mul oli vältimatult oluline tõestada kõigile, et mina olen hea, et minus ei ole probleem. Mida rohkem seda tõestasin, seda vähem seda uskusin.

Kui ma jäin teist last ootama, siis müüsime kahetoalise korteri maha ja kolisime neljatoalisesse. Seal oli rohkem ruumi. Meil oli elutuba, magamistuba, laste tuba ja tuba, kus toimetas abikaasa. Seal ta põhiliselt oma kodusoleku aja veetiski. Kuulas muusikat, mängis arvutimänge, tegi tööd. Talle oli vaja, et tal oleks võimalus pereelust põgeneda. Kus tal oleks oma ruum. Tuba, kus me ei tohtinud ilma tema juuresolekuta viibidagi.

Siis hakkasin ma uuesti ka päevikut pidama. Selle päeviku, mida pidasin teismelisena, põletasin vahetult enne pulmapäeva ära. Ütlen otse, kahetsen seda siiani. Kuna ma ei saanud kellegagi jagada oma valu, siis valasin selle päevikusse. Abielust mäletangi seetõttu ainult negatiivset. See pole aus, ma tean. Head oli tegelikult rohkem. Aga seda head ma päevikusse ei kirjutanud. Kirjutasin ainult halba. Aga arvestades, et ma üht kuuekümneleheküljelist märkmikku kaheksa aastat täitsin, siis järelikult oli head ikkagi palju-palju rohkem. Mina lihtsalt ei jäädvustanud seda. Ei paberile ega oma hinge.


Olin abielus tohutult õnnetu ning üksik. Mul polnud ühtegi usaldusisikut, kellele oleksin saanud oma ängi kurta. Paradoksaalsel moel sai minu kõige lähedasemaks sõbrannaks seesama naine, kes oli minu suurim konkurent minu mehe südame pärast. Abikaasa käis ikka aegajalt tolle naise juures oma kustumatut armastust tõestamas, kirjutas talle luuletusi. Andis koguni luulekogu välja. Armastus tema sees oli nii suur, et sea oli vaja kogu maailmaga jagada. Ei olnud eriti mõnus lugeda oma mehe loomingut, teades, et muusa on keegi teine. Aga lugema pidin. Ja heaks kiitma. Pärast lahutust võttis mees kätte ja küttis nende luuletustega ahju, põletas kõik, ligi kolmsada luulekogu, tuhaks. Endale ei jätnud ühtegi eksemplari. Seda ta hiljem muidugi kahetses ja palus siis minult seda ühte, mis ta lastele oli jätnud, endale. Ega ma kade polnud. Osutasin talle kohe topelt teene. Müüsin talle tema enda luulekogu. Nüüd ta saab vähemalt öelda, et tema teoseid on müüdud. Kuuskümmend eurot eksemplari eest. Ma arvan, et Eestis pole väga palju luuletajaid, kes oma trükiste eest sellist kaanehinda küsida saavad.

Sellele naisele oli olukord ebamugav, kuna ta oli ise ju samuti abielus, lisaks tundis ta, et see on ebaõiglane minu vastu. Või nii ta vähemalt rääkis mulle. Eks ta mingil tasandil oli kindlasti meelitatud, ma arvan. Kord ütles ta mulle, et nad aegajalt naeravad abikaasaga mu mehe kutsikaarmastuse üle. Ilmselt naersid nad samamoodi ka minu üle. Ma ei tea miks ma selle naisega üldse läbi sain. Ta ei meeldinud mulle tegelikult. Samas oli ta ainus, kes teadis seda, mis päriselt meie abielus toimus ja mul oli vaja vähemalt üht inimest, kellele ma sain südant puistata. Muidu oleksin vist täiesti hulluks läinud. Abikaasa nimelt väitis mulle, et ma kujutan kõike seda endale ette ja üldse, see on täiesti normaalne armastada kahte naist korraga ja et paljudes riikides on polügaamia ikka veel aktsepteeritud ning toimib kõigile osapooltele ja et mina olen asjadest valesti aru saanud, ning kitsarinnaline, et mind selline väike asi niivõrd häirib, ja ma olen isekas, arvates, et mees peab ainult oma naist armastama ja mitte kedagi teist.

Kõige selle taustal jätkus ka minu sisemine killustumine. Meeleheitehood, eneselõikumine, söömishäired, depressioon. Kasvata siis veel lapsi ja ole muudmoodi ühiskonnale kasulik element, eks ole! Nutsin väga palju. Anusin oma taevast isa, et ta võtaks mind ära. Küsisin temalt, et mille eest mind karistatakse sellise julmusega? Et miks ma polnud armastust ära teeninud? Mida ma valesti tegin? Miks minust ei piisanud? Miks minu pingutustest ei piisanud? Mulle tundus, et kõigi elu oleks parem kui mind lihtsalt enam ei oleks. Palusin, et mu mees saaks olla koos oma unistuste naisega ja laseks mind vabaks. Ma ei tahtnud enam midagi. Ei muud. Lihtsalt seda, et ma poleks kellelgi ees.

Mäletan, et kord nägin unes seda, kuidas mu abikaasa abiellus selle naisega ja nad kahekesi pärast pulmapidu suundusid ühiselt pulmaööd veetma ja mina koos lastega seisin, vaatasin neile järele ja lehvitasin siirast õnnest, et mu mees oli nüüd lõpuks ometi õnnelik. Üldse hakkasin aina enam tundma, et mitte see naine polnud vale, vaid hoopis mu mees pettis teda minuga. Et mina olin armuke, teine naine, perelõhkuja. Et mul polnud õigust midagi nõuda.

Seda, kuidas asjad vaikselt muutuma hakkasid, ma täpselt ei oska öelda. Ma tean, et me tülitsesime sellel teemal väga palju. Kuna mul oli sel ajal täiesti olematu enesehinnang, siis abikaasa vastused ja käitumine muutusid üha nahaalsemaks. Mäletan selgesti üht sellist tüli, kus me seisime koridoris ja ma teatasin talle, et ta peab valima, kas minu ja meie pere või siis selle teise naise. Nad olid just tulnud koos puhkuselt ja minu kannatuste ning alanduste karikas oli täiesti täis ning loksus üle. Abikaasa vastas lakooniliselt, et ma ei saa talle ultimaatumeid seada ja ta ei suvatse minu hüsteeriale alluda. Ja tal oli õigus. Ma polnud siis veel nii tugev, et ultimaatumeid seada ega nendega lõpuni minna. Ma olin liiga sõltuv, liiga nõrk.

Veidi pärast seda intsidenti otsustasin ma edasi õppima minna. Miski, mida mu abikaasa kategooriliselt taunis. Kohe algusest peale tegi ta mulle selgeks, et see on minu isiklik meelelahutus ja temasse see kuidagi ei puutu. Tema elu ei pidanud sellest kuidagimoodi muutuma. Ega muutunudki. Oli minu asi organiseerida lastele hoidja, isegi nendel päevadel kui mees kodus oli. Ma pidin vaatama, et toit on laual ka sel ajal, kui mul oli sessinädal, teisipäevast laupäevani kaheksast hommikul kuueni õhtul. Kärbes sai veel öösiti rinda. Hommikul kell 4.15 algas minu tööpäev, sest kandsin kuus korda nädalas ajalehti laiali. Lisaks kõik muud koristamised, pesud, poeskäigud. Ja ma ei mäleta, et see oleks olnud raske, kuna mul oli seda väga vaja. See, mis ma koolist sain, see oli kõiki neid pingutusi väärt. Ma ei saanud sealt tegelikult mingit haridust. Ma ei saanud sealt ka väga palju teadmisi ega oskusi. Ma sain sealt hoopis midagi muud. Ma leidsin sealt iseenda.


Pärast kooli lõpetamist, kolisime terve perekonnaga Pärnust Tallinnasse. Mees oli juba paar aastat Tallinnas tööl käinud ja tundus mõistlikum oma elu, vähemalt ajutiselt, pealinna üle tuua. Kodu üürisime välja ja ise rentisime Järvel ühe kahekorruselise puumaja esimest korrust. Elu jätkus suures plaanis nagu see ennegi oli olnud, mees käis tööl ja mina olin kodune. Pinged olid Pärnus elades juba täiesti väljakannatamatud. Ka minul tekkisid pisut liiga soojad tunded ühe perekonnatuttava vastu, mida ma isegi varjata ei püüdnud. Kuna mees viibis rohkem kui pool nädalat Tallinnas, siis olime poistega omaette olekuga nii harjunud, et keegi eriti ei oodanudki isa koju. Pigem tundus, et tema kohalolek häiris. Kõik olid närvilisemad. Mees ise otsis ka ettekäändeid, et pikemalt kodunt eemal olla. Oma puhkuseid veetis ta niigi alati meist eemal. Talle oli seda vaja. Ta ei saanud ju ometi koos oma poegade ja laste emaga kuhugi reisida. Mis puhkus see oleks olnud? Ta käis puhkamas oma töökaaslastega ja ka oma südamedaamiga. Paar meessoost sõpra oli tal ka, nendega käis ta klubitamas ja pubisid mööda. Ja mina võtsin seda kõike kui midagi normaalset. Kaitsesin oma meest teiste ees, kes julgesid vihjata, et päris õige see ei tundu.

Täpselt aasta pärast kooli lõpetamist meie abielu lagunes. Ei, ma ei usu, et see oli kokkusattumus. Ma olin teel sinna olnud juba ammu. Mul polnud lihtsalt piisavalt vahendeid, et see juhe seinast tõmmata. Ma ei räägi isegi materiaalsetest vahenditest. Räägin vaimsest tugevusest. See, kui alatult mu mees minuga sel ajal juba käitus on keeruline kirjeldada. Noh, ma võiksin muidugi, aga sellest pole kellelegi kasu. Fakt on see, et ta sai käituda täpselt nii halvasti kui mina tal käituda lasin. Minu tunded ei läinud talle ammu enam korda. Ma polnud tema silmis vist siis enam isegi mitte inimene, vaid mõni kodumasin. Ei, mu mees ei löönud mind iial. Tema käitumine ja sõnad, olid need, mis haiget tegid. See ülim hoolimatus, mida ta minu suhtes ilmutas. Ma võin teesklemata öelda, et ma ootasin aega kus ta libastub. Ootasin kannatamatult. Ma ei jõudnud ära oodata millal ta ometi mõne naise jalge vahele maandub. Kui selline naine lõpuks tekkis, siis ma ise sisuliselt lükkasin ta tema sisse. Sest see oli minu pilet vabadusse. Vabadusse, mida ma olin nii kaua juba oodanud.

Ma ei süüdista oma abikaasat milleski. Ma olen juba mõnda aega tagasi talle kõik selle andeks andnud. Nii nagu andsin andeks ka oma vanematele. Nad polnud milleski süüdi. Ma päris tõsiselt arvan, et nad kõik tegidki olukorras oma parima. Nad olid veel rohkem katki kui mina iialgi olen olnud. Mu ema on siiani väga katki. Praegu on ta juba nii vana ka, et ma enam isegi ei looda, et ta võiks kunagi paranema hakata. Isal läks hästi. Ta suri, ilma et oleks kunagi arugi saanud kuidas ta katki oli või näinud vajadust terveks saada. Mulle tundub, et eksmees tegeleb vaikselt oma haavadega. See, kuivõrd edukas ta nende ravimises on, seda pole ma adekvaatne hindama. Lisaks puudub mul ka vastav huvi. Seega, ma ei süüdista oma meest. Ma olin juba ammu enne temaga kohtumist katki. Ma panin temale võimatu lootuse - et ta teeb mind terveks. Kaks katkist ei saa üksteist terveks teha. Üks katkine saab isegi teise terve ära lõhkuda, kui too ette ei vaata. Ainuke, kes meid päriselt terveks saab teha, oleme me ise. Keegi teine seda ei suuda. Ükskõik kui väga nad ei püüaks. Mitte ükski inimene, ega kogudus, ega jumal. Kaaslased, kogukond ja Kõigekõrgem saavad ulatada meile vahendid, abikäe, õla millel nutta, aga kogu töö peame ise endaga läbi tegema.

Minu töö endaga saigi alguse sel pühapäeval, kui abikaasa teise naise kaisus ärkas. Siis alles hakkas tegelik tervenemine. Operatsioon oli olnud edukas, 86 kilo halvavat mürki oli mu elust eemaldatud ja nüüd tuli hakata haava siduma, põletikku ravima, kasvatama armkude, võidma salviga, pesema, puhastama ja taastama. Sellisel hetkel elus on oluline valida, keda sa enda kõrvale lased. Tuleb olla julmalt isekas. Minu kõige suurem tugiisik sel ajal ja veel tänaselgi päeval, oli mu õde. Seesama, kelle ma lapsepõlves äärepealt tapnud oleks. Temast saigi minu päästja. Ta istus tundide, päevade, nädalate kaupa mu kõrval. Kuulas mu valu, kahtlusi, ängi, pettumusi, lootusi, hirme. Ta lihtsalt kuulas. Ei andnud hinnanguid, ei andnud nõu. Ei mõistnud hukka, ei pööritanud silmi. Ta ütles ainult, et mida iganes ma otsustan, ta on veendunud, et see ongi minu jaoks õige asi ja et ta on mu kõrval igal juhul, ükskõik siis mis ma teha kavatsen. Sest vastused olid ju minus kogu aeg olemas olnud. Nüüd oli võimalus need sealt üles leida ja elu muuta.

Lisaks tuli tegeleda ka praktiliste asjadega. Tuli leida töö, müüa kodu, lapsed kooli ning lasteaeda saata, maksta arved ja teha süüa. Süüa teha oli iseäranis raske. Psühholoogiliselt just. See oli see üks asi, mida ma seostasin oma mehele meeldimisega. Toitu valmistades oli mul alati selline tunne, et teen seda temale. Täiesti teadlikult toitusime kuude kaupa võileibadest ja poolfabrikaatidest, toitudest, mida mu mees poleks kunagi tolereerinud. Aga ma lihtsalt ei suutnud ennast ületada ja süüa teha. Aastaid. Nüüd ma teen küll juba korralikult süüa, aga ma ei naudi seda üldse nii nagu ma kunagi nautisin. Ma lihtsalt teen midagi. See pole minu jaoks oluline, kas see meeldib ja maitseb. Kui õnnestub, siis on hästi, kui mitte, siis pole ka hullu.

Kuidas ma kõige sellega toime tulin, ma siiralt ei tea. Eks mu usk aitas mind. Jumal, kes lubab anda jõu, mis ületab tavapärase. Kes lubab meid süles kanda siis, kui me ise enam seistagi ei jõua. Ja mitte ainul annab ta jõu ja hingerahu, ta saadab meie teele ka inimesed, kes meid ravivad.

Töö, mille ma sain, oli tagasihoidlik. Olin toidupoe kassapidaja. Ma olin nii õnnelik, et ma üldse töö leidsin. Olin ju kümme aastat põhimõtteliselt koduperenaine olnud ja ise tundsin end täiesti väärtusetuna. Palk oli väike, aga see oli minu enda teenitud. Abikaasa maksis kohusetundlikult alimente ja kõvasti aitas ka korterimüügist saadud tulu. Muidugi võiks ratsionaalselt arutada, et ma lõin nelja kuuga üle kümne tuhande euro laiaks nii, et silm ka ei pilkunud, aga ma absoluutselt ei kahetse seda. Ma ravisin oma ego rahalipikutega. Ma ei usu, et oleksin osanud selle rahaga midagi mõistlikku peale hakata ja natuke õnne sain ma selle eest endale siiski osta. Töö mulle meeldis. Tundsin, et minust päriselt ka midagi sõltus. Mul olid toredad kolleegid ja lojaalsed kliendid. Ma olin õnnelik. Niivõrd kui selles olukorras olla saab. Valu käis kõige sellega kaasas. Valu iga kord kui nägin mõne naise sõrmes abielusõrmust. Vaatasin iga sellist naist uurivalt, püüdes näha, miks tema minust parem oli. Miks teda armastati ja mind mitte. Millegipärast ei tulnud mul kunagi pähe mõte, et sõrmus ei tähenda armastust. Ise ju ka kandsin sõrmust, aga armastust see ei garanteerinud. Ebareaalselt haiget tegi iga läbipiiksutatud kondoomipakk ja Toblerone šokolaadid. Veidrad asjad teevad haiget. Ja need tabavad täiesti ootamatult. Mõni päev on juba väga hea ja siis kusagilt, ei tea kust, ette teatamata, lööb valu südamesse.

Ja siis ma kohtusin Nipernaadiga. Ta käis peaaegu iga päev poes endale lõunat ostmas. Vahetas alati mõne sõna ja oli sõbralik. Küsis tihti, et kas täna on hea või halb päev. Ju mu valu oli siis silmadest nii hõlpsasti loetav. Ei tea mina, mis teda minu juures köitis. Mida ta minus nägi ja miks minu vastu huvi ilmutas. Ta oli algusest peale väga armas, tähelepanelik ja hooliv. Minust piisas. Isegi sellest versioonist minust, mis sel hetkel eksisteeris. Eks ta oli ise ka muidugi katki. Omal unikaalsel moel. Ja ju siis teda köitis minu haavatavus. Meie suhtlus saigi õige hoo sisse tol päeval, kui ma ei suutnud oma ängi rohkem enda sees hoida ja kogu valu paiskus pisaratega välja. Palusin küll kaupluse vahetusevanemat, et ta mind kassasse ei paneks, aga ju ta arvas, et ma olen nagu teised normaalsed inimesed ja suudan ennast kokku võtta. Aga ma pole. Ma üldse ei suuda mõista neid, kes lihtsalt käsu peale kraanid kinni keeravad. Mul on nii, et kui juba lahti läks, siis nii kaua kuni organismis vedelikupuudus tekib. Pisarad ei allu minu kontrollile, neil on oma tahe. Ja nii ma siis istusin seal kassas, kõigi peopesal, kui tuli Nipernaadi, rõõmus nagu alati ja küsis, et kas täna pole hea päev. Hakkasin selle küsimuse peale veel rohkem nutma. Lohutuseks saatis ta turvamehe kaudu mulle armsa väikse roositaime koos üleskutsega: palju häid mõtteid! Mõned päevad hiljem tuli ta taas poodi ja kutsus välja ja nii see läks. Eks ma alguses ikka tõrkusin selle vastu. Ta polnud üldse selline mees, keda ma muidu vaataks. Tol ajal vaatasin ma siledaid ja kõhetuid kurva kuju rüütleid. Nipernaadi oli tugev, turske, sportliku kehaehitusega ja karvane. Kuigi ta oli minust noorem, siis juuksed ja habe olid tal täiesti hallid, aga kuidagimoodi see sobis talle. Jah, ta tundus tore ja seetõttu ma olingi temaga viisakas, aga mingit tõmmet ma ta vastu ei tundnud. Rohkem olin meelitatud tema siirast huvist minu vastu. Vaimustatud sellest, et teda ei ehmatanud ära minu neli last ega usk. Selle asemel saatis ta mulle sõnumeid ja küsis: "Oo imeline haldjas, kas ilmutad end täna mulle?" Ja nii, pisitasa, hästi pehmelt, võitis ta mind enda poole. Ta ise kommenteeris seda nii, et turtsuvast ja tõrksast emalõvist sai nurruv kiisupoeg.

Parimat inimest selleks perioodiks on mul raske endale ette kujutada. Ta ravis mind kõvasti. Ma õppisin end nägema täiesti uuel moel. Läbi tema silmade. Esimest korda elus nägin ma end ilusana, naiselikuna, heana. Ei lugenud minu voldid, armid, haavad. Tema silmis olin ma maailma kõige kaunim naine. Ja see on kummaline, et kuigi ma olin aastaid kuulnud seda, et ma olen ilus, siis esimest korda hakkasin ma seda uskuma alles koos Nipernaadiga. Nipernaadi tuli just õigel ajal, jäi parajaks ajaks ning oskas lahkuda siis kui vaja. Ta tuli, lappis mind kenasti kokku, pani plaastrid peale, sidus haavad kinni, vajutas lahkudes otsmikule kuuma suudluse ja astus uksest välja. Tema roll ravitsejana oli täidetud. Ülejäänu pidin ma ilma temata läbi tegema. Mind valdab alati sügav soojus ning tänutunne, kui ma meenutan seda meest. Kogu oma südamest soovin ma talle parimat ning hingematvat õnne.

Kui ta läks, olin ma tervem kui iial varem olin olnud. Palju tööd oli veel ees, aga fundament oli rajatud. Minust endast sõltus, mida ma sinna peale ehitama hakkan. Väga pikalt igatsesin ma tema järele. Mitu aastat käis ta mind vaatamas, helistas, kirjutas, oli minu jaoks olemas. Ta justkui tajus õhust, millal mul jälle raske oli ja siis tuli, korraks, tegi pai. Ta oli mu suurim fänn, ihukaitsja, advokaat, nõustaja ja psühholoog. Ma ei kahelnud kunagi, et ta on minu poolt. Tema oli küll välja astunud, aga mulle tundus, et ta jättis paljud asjad pooleli ja mul oli veel vaja tema tuge. Tegelikult polnud vaja, ma lihtsalt arvasin seda. Tahtsin tema peale panna sama lootuse, mille olin kunagi abikaasa peale pannud - teha mind terveks. Ma polnud veel päriselt aru saanud, et see ei sõltu teistest.

Pärast teda hakkasin ma teadlikult jälgima inimesi, kes mul ellu tulid. Kõigil neil oli mulle mõni õppetund või õpetussõna varuks. Õppisin kuulama enda sisetunnet. Kui miski või keegi tundus vale, ei hakanud ma end enam ümber veenma ega analüüsima, kas ma ikka saan õigesti aru ja ehk peaks andma veel ühe võimaluse. Olin nii palju aega ja energiat raisanud andes üha uusi võimalusi inimestele, kes mulle ikka ja jälle haiget tegid. Eemaldasin oma elust kõik selle, mis mulle haiget tegi. Kõik negatiivsed inimesed ja asjad. Muuhulgas eemaldasin ka selle naise, kellesse mu mees ogaralt armunud oli. Nägin seda, et kuigi ta väliselt paistis korras ja terve, siis pettis ka tema mees teda, korduvalt ja avalikult. Tema aga otsustas selle mehe juurde jääda. Nii oli talle mugavam. Ma mõtlen vahel talle ja mõtisklen, et kas naised, kes jäävad sellistesse suhetesse, et kas nad on nõrgad või hoopis tugevad? See vist sõltub olukorrast. Minul nõudis lahkumine tugevust, sest see oli väga hirmus. Samas olin nõrk, kuna jäädes oleksin murdunud lõplikult.

Otsustasin, et mul on vaja sisse imeda võimalikult palju head ja kui see haav on lõpuks kokku kasvanud, siis, alles siis, hakkan tegelema muuga. Hästi palju olen õppinud minnalaskmist. Lasknud minna inimestel, olukordadel, kontrollil. See on andnud nii palju uut hingamist, vabadust, õnne. Mõistan nüüd, et hoides kedagi vägisi enda küljes, lükkame seda inimest endast hoopis eemale. Lõpuks jäävad meie juurde ikkagi ainult need, kes seal olla tahavad. Päris ise, sundimata, manipuleerimata. Olles isekad ja keskendudes endale, mõjume me ka teistele ligitõmbavana. Mida rohkem me üritame olla keegi, kellegi teise meeleheaks, seda üksikumad me oleme. Me saame ainult seda, millest oleme valmis lahti laskma. Kõik vastused on meis endis juba olemas. Et neid kuulda, peame olema vaikselt ja oskama esitada õigeid küsimusi. Jah, see on klišee, aga see hetk, kui sa küsid endalt, et kas sa väärid paremat, ongi see hetk mil sa hakkad väärima. Mitte keegi teine ei saa tulla meid meie enese käest päästma. Keegi ei ole nii tark, tubli ega tugev. Ja meie ise ka ei saa teisi päästa. Isegi mitte pärast seda, kui oleme ennast juba õppinud päästma. See on nende võitlus ja me peame andma neil ruumi seda võitlust pidada. Me ei tohiks isiklikult võtta kui nad otsustavad selle võitluse käigus endale teised kaasvõitlejad värvata, võitluses alla anda või jagada võite kellegi teisega. See on nende õigus. Aja jooksul tuleb ilmsiks, kuidas see meile kasulik oli.

Sisemise arengu üks raskemaid momente on tunnistada oma rolli juhtunus. Teatud mõttes on ootuspärane, et võetakse ohvriroll. Nähakse süüd absoluutselt kõiges ja kõigis, väljaarvatud endas. Minu puhul oli tegemist vaikselt vinduva protsessiga, mis ühel hetkel raksatusega täies mahus põlema plahvatas. Olin nii kaua süüdistanud kõiges halvas, mis minuga juhtus, iseend. Võtnud kogu vastutuse teiste inimeste reaktsiooni eest enda peale. Tundsin süüd oma vanemate emotsionaalse külmuse eest. Tundsin süüd, et isa käest kere peale sain. Tundsin süüd, et mul koolis hästi ei läinud. Tundsin süüd, et mu mees must ei hoolinud. Tundsin süüd oma Jumala ees. Ja siis, ühe korraga, kõik pöördus ja kõik selle süü ning pahameele suunasin teiste vastu. Kõik teised olid süüdi. Olid süüdi vanemad, et nad ei osanud minusse enesekindlust sisendada. Oli süüdi ema, et ta mind isa eest ei kaitsnud. Olid süüdi koguduseliikmed, kes aimasid peresisesest vägivalda, aga ei võtnud midagi ette. Oli süüdi Jumal, et ta mind polnud hoidnud. No ja loomulikult oli kõige suurem süüdlane mu abikaasa. Süüdi selles, et minuga abiellus, et mind ei armastanud ja sajas muus asjas. Nii lihtne oli kõiki süüdistada ja ennast haletseda. Eks see ole vajalik samm. Sinna ei peaks liialt kauaks mõnulema jääma.

Enda vigade tunnistamine on küllalt ebameeldiv. Eriti pärast seda, kui oled juba nii kaua ennast alusetult süüdistanud, siis leida terve tasakaal selles, kus sa näed oma osa juhtunus, aga ei lange enesehaletsusse. Mis siis minu viga oli? Ma ei teadnud ise ka mida ma tahan või kes ma olen. Vaatasin liiga palju välja ja liiga vähe sisse. Olin väga manipuleeritav. Arvasin, et inimesed peavad õhust tajuma, mida ma neilt vajan, sest ise ma seda ei osanud sõnastada ja siis kui juba oskasin, siis ei julgenud. Võtsin kõike liiga isiklikult. Lahkasin iga sõna, ohet, silmapööritust ja seda kõike enda kahjuks. Otsisin liiga palju välispidist tunnustust. Arvasin, et minu õnneks on vajalik, et inimesed käituvad nii nagu mina tahan, et nad käituks. Arvasin, et kui toon ennast ohvriks, siis seda pannakse tähele ning tunnustatakse.

Ma arvasin alati, et armastasin oma laste isa ja mulle tegi haiget, kui minu armastusele samaga ei vastatud. Nüüd ma mõtlen, et ma pole kindel, kas see ikka oli armastus. Jah, ma hoolisin temast ja tegin kõik endast oleneva, et tema elu oleks võimalikult mugav ja hea. Ma igatsesin tema järgi kui me koos polnud ja nautisin koos veedetud aega. Aga kas see oligi siis armastus? Kui ma oleksin päriselt teda armastanud, kas oleks mul siis olnud nii lihtne abielu lõpetada? Kui see oleks olnud tõeline armastus, kas ma siis ei peaks kahetsema seda, et me enam koos pole? Kas ma ei peaks tema järele igatsema? Kui ma aus olen, siis ma arvan, et polegi võimalik kedagi tõeliselt armastada, kui ennast ei armastata. Ja ennast ma tol ajal tõesti ei armastanud. Ma arvan, et tundsin oma mehe vastu hoolivust ja sõprust, vajasin temalt tähelepanu ning imetlust. Tähelepanu ja imetlust sain ma aga hoopis Nipernaadilt. Absoluutselt isetut hoolimist. Ta ei saanud minuga suhtlusest mingit kasu. Ühe salli kinkisin talle kunagi, seda ta igatahes veel kandis viimasel korral, kui kohtusime. See on kogu kasu, mis ta minust sai. Ei ühtegi praemuna, hommikukohvi ega pestud sokipaari. Ja samas ei kahelnud ma tema poolehoius enda vastu kordagi. Võibolla ma eksin ja see pole ka päriselt see õige armastus. Aga seda ma tean, et armastus ei tohiks kunagi haiget teha. Kui teeb, siis see pole õige. Ja seda ma tean, et mis iganes meil Nipernaadiga ka polnud, haiget see mulle ei teinud, terveks tegi hoopis. Pärast Nipernaadit tuli teine veel, keegi kes haiget ei teinud. Tuli tänu sellele, ma arvan, et ma ise juba otsida ja soovida oskasin. Ma usun, et tänu Nipernaadile tuligi. Sest ma pole enam nõus vähemaga leppima kui ainult selle kõige imelisemaga.

Ma vaatan möödunule tagasi üldsegi mitte haletsedes end. See mis oli, see nagu polekski üldse minuga juhtunud, niivõrd eemaldunud olen sellest. Ja ega see, kes neid asju koges, polegi enam see inimene, kes ma täna olen. Ma olen omamoodi tänulik kõigi nende kogemuste eest mis on olnud. Ja suures plaanis on mul olnud üsna hea elu. Ma olen olnud õnnelik. Valu, mida ma minevikus kogenud olen, on muutnud mind empaatiliseks, alandlikuks ja tänulikuks. Kui kõike seda poleks olnud, kes teab, milline ma siis oleksin. Kuidas tajuksin maailma ja milliste deemonitega siis peaksin maadlema.

Minu võitlused pole kaugeltki veel võideldud. On nii mitmeid lohesid, deemoneid ja koletisi, kellega mõõgad tuleb ristata. Mõnega neist korduvalt. Lööd ühe pea maha ja asemele kasvab kaks või kolm. See on väga kummaline, aga suurema osa elust olen ma oma piigid ja mõõgad just iseenda vastu suunanud. Kohelnud end oma suurima vaenlasena. Vihanud ennast põhjalikult. Üritanud lahti saada ja hävitada oma olemus. Eks ma siiani aegajalt kaklen iseendaga. Tunnen häbi ja piinlikust tehtud tegude ja öeldud sõnade pärast. Lihvin nurkasid. Aga enam mitte vihast, põlgusest või hirmust ajendatuna, vaid sellest teisest tundest.

Kommentaarid

  1. Ma aiman, et see ei ole jõululaupäeva lektüür... seega loen seda igaks juhuks paari päeva pärast, aga ütlen juba ette ära, et olen põnevil ja kiidan Sind tehtud töö eest! Häid pühi Sulle ja Su vahvatele poistele!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Sulle heade soovide eest ja saadan ka meie poolt need kõige palavamad tervitused!

      Kustuta
  2. Sa oled tegelikult ju nii tugev, sest vaatamata kõigile raskustele oled selle kõik endast välja saanud ja veel tugevam, et teistele ka näha andnud 🙂
    Mind teeb kurvaks see, et eelmise postituse lõpus oli, et rohkem siia postitusi ei tule...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Sulle positiivse tagasiside eest ☺️.
      Ikka tuleb postitusi siia, lihtsalt võtan väikese pausi.

      Kustuta
  3. No mis sa ütled, jõululugemine missugune!:) Lugedes mõtlesin pidevalt, kas see on ühe jutiga kirja pandud või lõikude kaupa settinud ja settinud ning siis kokku virutatud?
    Nagu ütleb mu torumees - у каждого своe горе, aga vähesed oskavad oma muresid ja rõõme niimoodi kirja panna, väga hea!

    VastaKustuta
  4. Aitäh sulle julguse ja aususe eest, et otsustasid kasvõi ajutiselt enda elulugu jagada. Mõistsin ja samastusin osaga sellest, kuigi palju oli ka sellist mida pole ise kogenud ja raske on ette kujutada, kuivõrd raske sul olla võis. Kuid seda tugevam sa praegu oled, olles negatiivsetest mälestustest võitjana välja tulnud. Minu kogemusel need vähesed õnnelikud inimesed, kellel on täiuslik lapsepõlv ja elutee on sageli emotsionaalselt tahumatud ning mõistmatud. Iga kell suhtlen pigem inimestega, kes raskusi mõistavad tänu enda kogetule ja kellel on emotsionaalselt rikkalik hingeelu.

    VastaKustuta
  5. Aitäh! See oli niivôrd liigutav lugemine. Sa oled üks parimaid sônaseadjaid, keda ma tean. See postitus pani mind järele môtlema paljude enda elutahkude üle.
    Ilusat aastavahetust ja jätkuvat eneseleidmist uuel aastal!
    Aitäh!

    VastaKustuta

Postita kommentaar