Ei tea millal see täpselt juhtus, aga ühel hetkel hakkasime unistama sellest, et võtaks koera. Kassi ma enam ei võtaks, närilised tekitavad minus teatud kõhedust ja linnud on jälle teistpidi hirmsad. Liiga palju Hitchcocki filme vaadatud. Aga et koer. Selline keskmine. Mitte liiga väike, aga paras.
Igatahes mõte oli. Ja mõtteks jäi. Vastutus on ju ikkagi suur. Ja mina oma liikuva eluviisiga… Poistele ka sellist kohustust ei jäta. Pealegi, need ju kasvavad ja lõpuks jääksin pontuga ikka kahekesi. On mul siis aega temaga kolm korda päevas jalutamas käia ja kõrvatagust sügada? Väga nagu ju pole. Lisaks veel karvad ja käpad ning muu neljajalgsete sõprade juurde kuuluv.
Siis me tulime hoopis täiesti geniaalse ja semialtruistliku idee peale. Et, mis siis kui pakuks hoopis varjupaiga kutsule asenduskodu? Noh, et siis saaks rõõmu koerast kätte, aga samas see poleks igavene kohustus. Ja kui tundub, et temaga klapib, siis saab ju päriseks võtta. Või läheb isu hoopis üle. Ja ei saa keegi permanentseid kahjusid. Umbes nii me arutasime.
Mitu kuud läks mööda. Ma korra vist käisin isegi vaatamas neid klähvitsaid, kes kodu otsivad, aga seal olid kõik sellised Baskervillide koera mõõtu ja nii see jäi. Ükskord, peale järjekordset koguperefilmi, heitis Kärbes mulle ette, et me oleme juba kõik koerafilmid ära vaadanud ja ikka veel pole ühtegi koera endale võtnud. Isegi mitte ajutiselt. Mul polnudki midagi selle peale kosta. Lapsel oli tuline õigus.
Ma vahel isegi unes näen, et meil on selline lühikeste jalgadega ja pikkade kõrvadega - Nublu moodi - valge, pruunide laikudega kutsa. Saaks sellest seesmisest hirmust üle ja võtaks ennast kätte. Nii paljudel on ju koerad, mis see ära ei ole?
Kärbsega leppisime kokku, et äkki suvel, kui kooli pole, siis on tal aega neljajalgse sõbraga jännata. Nüüd ta iga päev uurib, et millal see suvi ükskord tuleb, et kas märtsis on juba suvi. Oh, jah…
Igatahes mõte oli. Ja mõtteks jäi. Vastutus on ju ikkagi suur. Ja mina oma liikuva eluviisiga… Poistele ka sellist kohustust ei jäta. Pealegi, need ju kasvavad ja lõpuks jääksin pontuga ikka kahekesi. On mul siis aega temaga kolm korda päevas jalutamas käia ja kõrvatagust sügada? Väga nagu ju pole. Lisaks veel karvad ja käpad ning muu neljajalgsete sõprade juurde kuuluv.
 |
| Sõbranna koer. |
Mitu kuud läks mööda. Ma korra vist käisin isegi vaatamas neid klähvitsaid, kes kodu otsivad, aga seal olid kõik sellised Baskervillide koera mõõtu ja nii see jäi. Ükskord, peale järjekordset koguperefilmi, heitis Kärbes mulle ette, et me oleme juba kõik koerafilmid ära vaadanud ja ikka veel pole ühtegi koera endale võtnud. Isegi mitte ajutiselt. Mul polnudki midagi selle peale kosta. Lapsel oli tuline õigus.
Ma vahel isegi unes näen, et meil on selline lühikeste jalgadega ja pikkade kõrvadega - Nublu moodi - valge, pruunide laikudega kutsa. Saaks sellest seesmisest hirmust üle ja võtaks ennast kätte. Nii paljudel on ju koerad, mis see ära ei ole?
Kärbsega leppisime kokku, et äkki suvel, kui kooli pole, siis on tal aega neljajalgse sõbraga jännata. Nüüd ta iga päev uurib, et millal see suvi ükskord tuleb, et kas märtsis on juba suvi. Oh, jah…
Meie olime samade mõtetega, kolmest lapsest kaks nuiasid kuniks andsin alla. Kogu selle vastutuse suurus jõuab kohale muidugi alles siis kui koer majas. Meil ei läinud väga hästi ja koer läks tagasi kasvatajale. Tuli välja, et noorima lapse koerahirm on ikka suur. Sellele ei aidanud ka kaasa kutsika ülim aktiivsus ja mitte just nunnulik käitumine. Haukus noorima peale ja näksas igal võimalusel. Meie peres vist tema jaoks karjajuhti polnud, päästis ainult puur. Lõpuks oli kodune olukord päris hull ja mitmed närvirakud hävinesid. Jah laste peale hoidmise osas loota ei saa. Koera eest hoolitsemine ja vastutus jääb ikka endale. Me enne kutsika võtmist pakkusime hoidu ühele 7 aastasele koerale ja kõik oli ok aga kutsikas ja juba täiskasvanud koer on täiesti eraldi teema. Mina igatahes lubasin, et mingit looma meile enam ei tule. Kassi me ei saa võtta, vanimal pojal on allergia.
VastaKustutaMeil oli just möödunud nädalal poisiga sel teemal pikem jutuajamine. Kuna mul endal oli ka lapsepõlves koer, siis rääkisin talle väga otse ja ausalt, et mida see reaalsuses tähendab. Kõik need jalutamised ja kaka noppimised, vihmas ja rahes. Jalanõude närimised, mööbli kratsimised, voodisse pissimised, arstiarved, ussirohud. Lisaks see, et kuhugi ei saa eriti minna, isegi paariks päevaks mitte, kohe pead mõtlema, et kes koeraga jääb. Kutil vajus seepeale nägu pikaks ja pisar kerkis silmanurka. Selgus, et ta on juba kõigile koolikaaslastele lubanud, et suvel võtame koera.
KustutaAga see asenduskodu pakkumine on meil jätkuvalt teemaks. Eriti nüüd, kui Sa ka oma positiivset kogemust jagasid :)