Ma ei tea, kui mu ülemus üks kord selle blogi üles leiab ja lugema hakkab, siis ma saan vist küll kinga. Kõik klientide tundlik informatsioon nõnda pilla-palla interneeduses ripakil… Õnneks ta arvab, et ma kirjutan siin ainult huulepulkadest ja hügieenisidemetest.
Igatahes, hakkan nüüd lahkelt konfidentsiaalset infot jagama.
Proloogiks võib lugeda seda lugu, sest jutt samast vennast. Kokkuvõtvalt nii palju, et kliendil oli lepingut sõlmides igasuguseid kummalisi takistusi, mille peale ta tõdes, et kui asjad kohe algusest rappa veavad, siis pole õige asi. Spoilerina olgu öeldud, et tal oli õigus.
Esimesest kuust alates olid kliendil pidevalt makseraskused. Mitte ühtegi arvet ei tasunud ta õigeaegselt. Paar korda jõudis asi nii kaugele, et me lülitasime tal elektri välja. Siis ta kusagilt ikkagi leidis üüriraha. No aga kaua sa hoiad sellist klienti? Me pole siin mõni heategevusorganisatsioon. Ja pole ka koostööpartner. Tegelikult ka ei ole huvitatud igakuistest luigelauludest teemal, et see pidi maksma ja siis kohe teeb ülekande ja too asi jäi hiljaks ning see pärast ei saa maksta. Selles mõttes, et me kõik saame aru, et alustaval ettevõttel ongi keeruline, aga äkki sa teed midagi valesti, kui sul pidevalt mingi hädade org on? Võib-olla siis pole vaja äri ajada kui see kuidagi tööle ei lähe? Maximas pidevalt tööjõu puudus, ehk oled seal paar aastat ja siis proovid uuesti?
Väärib märkimist, et tegin sõbrale veidi taustauuringut. Selgus ka põhjus, miks ta ettevõtet nädal aega lõi. Kui inimene on juba 4 firmat suutnud pankrotti ajada, siis sellele ei vaadata hästi. Isegi meie riigis. Lisaks saime endistelt koostööpartneritelt mõned telefonikõned, milles meid mehe maksekäitumise eest hoiatati. Ja kuna ma endiselt Omniva tegemata jäänud tööd teen, siis sai inimene regulaarselt kirju Julianuse-nimeliselt semult. Ühesõnaga, asi oli meil kontrolli all.
Jaanuaris sai Lõunamaa Pealikul mõõt täis. Kaua sa jaksad sellisega? Saatsime paar sõbralikku meeldetuletust ja meenutasime lepingu tingimusi. "Ja-jah, maksan, maksan." Ei, ei maksnud. Noh, me siis saatsime omalt poolt lahke palve ruum vabastada, sest lepingut on räigelt rikutud ja meie poolt on nüüd kõik. Hakkas jälle seletama, kuidas ta kohe maksab ja homme ja kell 11.30 ja nõnda edasi. Käis meil laua taga põlvi silitamas (endal, mitte mul ega ülemusel, ma nii igaks juhuks mainin) ja kurbi silmi ehitamas. Selles osas olen ma täiesti õiges kollektiivis tööl. Ma saan väga hästi aru teise ja kolmekümnenda võimaluse andmisest, aga ühel hetkel tuleb ette piir, millest enam üle ei saa. Ja siis ei aita silmad, põlved ega muu. Kõik on kõik.
Paar päeva hiljem tuli mees jälle põlvi siluma ja nutma. Rääkima, kuidas ta teeb selle ühe projekti lõpuni ja siis saab meile maksta. Noh, me ei taha enam. Võta oma kaks asja ja olgu tee sulle kerge. Siis ta ütleski, et mingi Suur ja Tähtis Prominent oli talle kunagi õpetussõnad eluks andnud - lahkudes jäta endast alati maha roosid. Heitis meile ette, et me talle roose ei tahtnud kaasa anda. No ma ei tea, mulle meeldib jälle ühe teise Tähtsa Prominendi ütlemine: "Olukord on s*tt, aga see on meie tuleviku väetis". Ja noh, eks need roosidki ju virtsa peal kasva paremini, või mis?
Igatahes, hakkan nüüd lahkelt konfidentsiaalset infot jagama.
Proloogiks võib lugeda seda lugu, sest jutt samast vennast. Kokkuvõtvalt nii palju, et kliendil oli lepingut sõlmides igasuguseid kummalisi takistusi, mille peale ta tõdes, et kui asjad kohe algusest rappa veavad, siis pole õige asi. Spoilerina olgu öeldud, et tal oli õigus.
Esimesest kuust alates olid kliendil pidevalt makseraskused. Mitte ühtegi arvet ei tasunud ta õigeaegselt. Paar korda jõudis asi nii kaugele, et me lülitasime tal elektri välja. Siis ta kusagilt ikkagi leidis üüriraha. No aga kaua sa hoiad sellist klienti? Me pole siin mõni heategevusorganisatsioon. Ja pole ka koostööpartner. Tegelikult ka ei ole huvitatud igakuistest luigelauludest teemal, et see pidi maksma ja siis kohe teeb ülekande ja too asi jäi hiljaks ning see pärast ei saa maksta. Selles mõttes, et me kõik saame aru, et alustaval ettevõttel ongi keeruline, aga äkki sa teed midagi valesti, kui sul pidevalt mingi hädade org on? Võib-olla siis pole vaja äri ajada kui see kuidagi tööle ei lähe? Maximas pidevalt tööjõu puudus, ehk oled seal paar aastat ja siis proovid uuesti?
Väärib märkimist, et tegin sõbrale veidi taustauuringut. Selgus ka põhjus, miks ta ettevõtet nädal aega lõi. Kui inimene on juba 4 firmat suutnud pankrotti ajada, siis sellele ei vaadata hästi. Isegi meie riigis. Lisaks saime endistelt koostööpartneritelt mõned telefonikõned, milles meid mehe maksekäitumise eest hoiatati. Ja kuna ma endiselt Omniva tegemata jäänud tööd teen, siis sai inimene regulaarselt kirju Julianuse-nimeliselt semult. Ühesõnaga, asi oli meil kontrolli all.
Jaanuaris sai Lõunamaa Pealikul mõõt täis. Kaua sa jaksad sellisega? Saatsime paar sõbralikku meeldetuletust ja meenutasime lepingu tingimusi. "Ja-jah, maksan, maksan." Ei, ei maksnud. Noh, me siis saatsime omalt poolt lahke palve ruum vabastada, sest lepingut on räigelt rikutud ja meie poolt on nüüd kõik. Hakkas jälle seletama, kuidas ta kohe maksab ja homme ja kell 11.30 ja nõnda edasi. Käis meil laua taga põlvi silitamas (endal, mitte mul ega ülemusel, ma nii igaks juhuks mainin) ja kurbi silmi ehitamas. Selles osas olen ma täiesti õiges kollektiivis tööl. Ma saan väga hästi aru teise ja kolmekümnenda võimaluse andmisest, aga ühel hetkel tuleb ette piir, millest enam üle ei saa. Ja siis ei aita silmad, põlved ega muu. Kõik on kõik.
Paar päeva hiljem tuli mees jälle põlvi siluma ja nutma. Rääkima, kuidas ta teeb selle ühe projekti lõpuni ja siis saab meile maksta. Noh, me ei taha enam. Võta oma kaks asja ja olgu tee sulle kerge. Siis ta ütleski, et mingi Suur ja Tähtis Prominent oli talle kunagi õpetussõnad eluks andnud - lahkudes jäta endast alati maha roosid. Heitis meile ette, et me talle roose ei tahtnud kaasa anda. No ma ei tea, mulle meeldib jälle ühe teise Tähtsa Prominendi ütlemine: "Olukord on s*tt, aga see on meie tuleviku väetis". Ja noh, eks need roosidki ju virtsa peal kasva paremini, või mis?
Jeekim, kõlab nagu minu eksmees, klassika.
VastaKustutaOh, tead, see lugu läks edasi ja tüüp käis läbi akna oma nodi järel 😁
Kustuta