Volli logi

Voldemaril on suvel juubel. Ilus ümmargune 70 kukub ette (noh, autodel ju seitsmega tuleb see eluiga korrutada, kui te veel ei teadnud). Müts maha Volli ees te kõik - ta on mulle viimase paari aastaga kenasti tõestanud, et seitsekümmend on uus nelikümmend. Ja nagu eaka härraga suheldes ikka, nii pööran ma talle ka korralikult tähelepanu. Hoolitsen, et tervisekontrollis oleks käidud, sinised tabletid kenasti öökapisahtlis igaks elujuhtumiks olemas ja erisuguste köhatuste ning vilede suhtes olen eriliselt tähelepanelik. Mul on plaanis temaga veel mitmeid juubeleid koos veeta, nii enda kui tema omi.

Sügisel täheldasin, et tal südame juurest hommikuti natuke kõliseb. Ei vilista, ei unda, vaid justnimelt kõliseb, niiviisi till-till-till, hästi heledalt ja paari minuti pärast jääb vakka. Uskusin, et generaatoririhm see ei ole, kuna tollel on kombeks vilistada. Oli mul üks selline jaapanlane, kellel iga poole aasta taga esialgu vilistas ja siis ühel hetkel käis klõps ja tuli uus rihm peale ajada. Avariiline isend, generaator oli kuidagi viltu peal ja nii need rihmad kulusid. Igatahes, heli oli minu vanamehel teistsugune. Otsustasin, et ma lasen enne üle vaadata kui asi käest läheb ja leppisin Volremis meestearsti vastuvõtu tema jaoks kokku.

Kuni me androgoloogi etteastet ootasime, hakkas Volli armatuurlaual veel üks vahva tuluke põlema - kästi parkimisandurid üle vaadata. Kaks päeva põles niisama ja siis avastasin, et tagurdades Volli enam ei laula. Ega see muidu mingi suur probleem pole, tuleb endal hoolikam olla. Ühel reedel küll suure ähmiga tagurdasime peaaegu et ühele teatud karule Veski ees otsa, no mida see rumal loom keset talve ka linna vahel ukerdab, kobigu metsa kotile! Aga noh, kliima soojenemine, eks ole, öeldakse, et metsloomadel ka kõik graafikud sassis, pole siis ime. Niisiis, parem ikka kui Volli laulab, kui ta ahter ees trahteri eest mineku teeb.

Esmaspäeva õhtul viisin Volli tohtri juurde ja teisipäeval helistati mulle juba tagasi ja teatati, et see kõlin on seal korras, aga parkimisanduritega peab veits ootama, kuna juppi pole. Jooksin tulistjalu Voldemari turvalisse rüppe, sest vaatamata üldlevinud arvamusele, saan ma ka anduriteta tagurdatud. Arvet väljastades rääkis meditsiinitöötaja, et rihma vahetades (arvel on kirjas "soonrihm", kes teab see teab, kes ei tea, ärge mult küsige, mul pole halli aimugi mis see on) avastas ta ka, et alumine mootoripadi on katki ja see tuleks vahetada. Tegin korraks tarka nägu, aga küsisin ka kohe, et mida see padi täpselt teeb ja kui suure veaga tegu on?
"Noh, et see padi hoiab mootorit paigal," vastas mees tuima näoga.
"Et nagu oht on, et mootor kukub kusagil trassil keset sõitu ära või," uurisin mina.
"No päris ära ei kuku, aga kiirendades ja pidurdades käib mootor vastu rattaid."
Selline tilluke pisiasi.

Veel mainisin ka Volli kae-probleemi ja selgitasin, et ma olen kõik endast sõltuva teinud, aga silm tal ikka tuhm. No ja ma siin mõtlesin, et ehk tuleks üldse uus esituli talle panna. Mees teatas lakooniliselt, et ega muu tavaliselt ei aita kui uus silm. Noh, äkki siis võtab kätte ja uurib seda esitule värki ka juba, kui nagunii temaga tegeleb. Suurest rumalusest jõudsin veel pakkuda, et ma tule võin ise vahetada, mul oluline, et saaks selle kuskilt. Selle jutu peale mees muidugist solvus natuke. Noh, et kui sa ise nii äss oled, siis vaheta see mootoripadi ka ära, mis sa ainult tulega piirdud. Loll olen, noh!

Tegelikult jättis see mees mulle kohe esimesel korral väga sümpaatse mulje. Konkreetne, lühikese jutuga, tõsine töömees. Pikalt ta telefonis ei plära, aga kui tööd vastu lähen võtma, siis ilusti räägib, mis tegi ja kuidas. Mitte liiga palju, aga ei eelda, et ma loll blondiin, kes mootoritest mõhkugi ei jaga. Selles mõttes, et ma olengi ju loll blondiin, kes ei jaga, aga on ääretult meeldiv, kui seda minust ei eeldata. Kui mul on lisaküsimusi siis ta vastab ka alati, täpselt piisavas koguses, et ma suudaks blogisse kirjutada. Ilmselt taipaks ta ka pikemalt seletada, aga ma ei mõika ju küsida.

Aa, ja muide, seda olen juba ammu tahtnud öelda, et see on nii mõõtmatult vägev, et mu blogilugejad Vollile kaasa elavad. Naabripoiss käib kuulamas, et kas "rotilõks" ikka töötab, Konn uuris, et kus siis Volli on, Mae kiitis Volli välimust ja üldse elatakse talle kõvasti kaasa. Hämmastav kuidas see tagasihoidlik, mehiselt urisev rauast tank on suutnud omale koha teie südames välja võidelda, uhh!