Mitte väga kauges minevikus kirjutasin ma proovi- ja läbisõidust. Keegi midagi ei kommenteerinud ja sellega on nüüd kaks võimalust. Et kas vaikiti nõusoleku märgiks või ei tahetud tüli üles kiskuda. Usutavasti oli nii ühte kui teist.
Aga seoses lõbusõiduga on veel üks teema, millest kirjutada tahaks. Ütlen kohe ära, et mul endal konkreetne kogemus puudub. Kui ma vaid oma läbisõidu baasil siin mingeid järeldusi teeks, siis võiksin öelda, et tegemist on pseudoprobleemiga ja see on sama usutav nähtus kui UFOd ja menopaus. Mida pole näinud, seda pole ju olemas 😀. Aga see on ebaõiglane lähtumine, sest arvestama peab sellega, et ma olen sõitnud ainult alla kolmekümne-aastaste mudelitega.
Mis asja eriliselt kentsakaks teeb, on see, et sellest tõrkest on mudelid ise mulle rääkinud. Need, kes mind mitte proovisõidule ei soovinud viia, sest jutt oli kohe eos see, et ainult lõbusõidule, olenemata kuidas see oleks läinud, ostu-müügi lepingut minuga sõlmida ei soovitud. Kohe enne sisse istumist teatasid, et tavaliselt neil proovisõidul esineb probleeme. Kas ei käivitu, või kui käivituvadki, siis kohalt ikka ei saa. Kang ei esine ülesande vääriliselt. No jah, et siis põhimõtteliselt sa annad mulle teada, et ma tegelikult sulle nagunii eriti ei meeldi, aga lõbusõitu võiks teha, mis ei pruugi lõpuks kuigi lõbusalt välja kukkuda. Sellega sa just minu teooriat proovisõidu mõttetusest kinnitasid ju! No ei õnnestunud neil end mulle maha müüa, isegi mitte üheks sõiduks.
Aga kui nüüd korra tõsiselt rääkida, siis kas tõesti sellised tõrked algavad juba pärast kolmekümnendat aastapäeva? Kuidagi vara mu meelest. Kuigi see kõlab väga valesti ja tekitab igasugu väärituid mõtteid, siis minu sõidud, need tõelised, kus ma lõpuks jagasin kuhu ma jõuda tahan ja kuidas sinna saada, algasid kõik alles pärast suurt kolme. Enne oli ka lõbus ja tore. Kohale jõudsin ka enamasti. Tihedamini kui viisakas mainida oleks. No olgu, kui trumm läks, siis mingu juba ka pulgad - meenub neli korda, kui kolmeteistaasta jooksul kohale ei jõudnud. Võti peitub selles, nagu absoluutselt iga sõiduõpetaja teile koos minuga kinnitab, et tunda tuleb iseennast. Jah, ma ütlesin selle välja. Teatage Vatikani, see if I care!
Ja mul tekib hirm tuleviku ees. Et kuidas ma julgen üldse mõne sõiduki enda hoovi lohistada, kui neil selline käivitustõrge esineb? Loota, et nad ausalt üles tunnistavad ja siis ma oskan arvestada? Noh, minu kogemus ütleb, et kui nad sust väga ei pea, siis tunnistavad, aga kui sa neil tegelikult naha all oled, kas nad siis julgeksid? Ja mida siin arvestada? Tundes end, see on kohe ju tehingu välistamine. Sest kust leida probleem? Kas see on kapoti all või keres? Ja kui probleem on, siis miks sellega ei tegeleta? Minust autolukkseppa ei saa. Mul on oma tarakane piisavalt palju ja ei eelda ka, et keegi neid karjatama hakkaks. Igaüks tegelegu hooldustega omas garaažis enne kui trassile ronivad.
Ja tundes oma isiklikke tarakane, siis situatsioon näeks välja nii: salongis on aknad juba udused ja süütevõti paljulubavalt stardivalmis, kui sõiduk ei käivitu. Noh, sellega olen kokku puutunud tegelikult, see pole nii suur probleem. On teatud nupud mida vajutada, enamasti nad siiski käivituvad ja kiiremini kui vaja. Aga edasi? Siis kui selgub, et käik ei lähe sisse. Arvestades kui ebakindel ma endas olen, siis ma juba praegu võin teile kinnitada, et ma võtan seda isikliku solvanguna. Ma arvangi, et asi oli minus. Et mina ei ole piisav, et sõitu käima lükata. Ma ilmselt prooviks erisuguseid nuppe ja trikke, aga kui oodatavat ei juhtu, siis saan mina sellest trauma. Ja kui mina maadlen oma isikliku traumaga, siis kuidas ma peaksin veel selle teise suhtes olema? Ja kuidas on õige olla? Rääkida sellest? Vaikida, sest liiga piinlik? Või proovida olukorda huumoriga pehmendada? Ei, täiesti õudne, ma ütlen!
Kõige selle valguses näib mulle, et parim variant on sõite mitte jagada. Marca ka ju kirjutas, et teise persooni lähedus on pigem segav faktor, sest tulemus muutub asjaosaliste lisandudes ettearvamatuks.
No jah, siin pole mul eriti muud peale hakata kui kiruda seda, kes mind ära rikkus. Latt on sõidu suhtes nii üles keritud, et anna kannatust. Palju lihtsam, kui eelnev kogemus oleks niru või olematu. Aga nii! Keeruline.
Aga seoses lõbusõiduga on veel üks teema, millest kirjutada tahaks. Ütlen kohe ära, et mul endal konkreetne kogemus puudub. Kui ma vaid oma läbisõidu baasil siin mingeid järeldusi teeks, siis võiksin öelda, et tegemist on pseudoprobleemiga ja see on sama usutav nähtus kui UFOd ja menopaus. Mida pole näinud, seda pole ju olemas 😀. Aga see on ebaõiglane lähtumine, sest arvestama peab sellega, et ma olen sõitnud ainult alla kolmekümne-aastaste mudeli
Mis asja eriliselt kentsakaks teeb, on see, et sellest tõrkest on mudelid ise mulle rääkinud. Need, kes mind mitte proovisõidule ei soovinud viia, sest jutt oli kohe eos see, et ainult lõbusõidule, olenemata kuidas see oleks läinud, ostu-müügi lepingut minuga sõlmida ei soovitud. Kohe enne sisse istumist teatasid, et tavaliselt neil proovisõidul esineb probleeme. Kas ei käivitu, või kui käivituvadki, siis kohalt ikka ei saa. Kang ei esine ülesande vääriliselt. No jah, et siis põhimõtteliselt sa annad mulle teada, et ma tegelikult sulle nagunii eriti ei meeldi, aga lõbusõitu võiks teha, mis ei pruugi lõpuks kuigi lõbusalt välja kukkuda. Sellega sa just minu teooriat proovisõidu mõttetusest kinnitasid ju! No ei õnnestunud neil end mulle maha müüa, isegi mitte üheks sõiduks.
Aga kui nüüd korra tõsiselt rääkida, siis kas tõesti sellised tõrked algavad juba pärast kolmekümnendat aastapäeva? Kuidagi vara mu meelest. Kuigi see kõlab väga valesti ja tekitab igasugu väärituid mõtteid, siis minu sõidud, need tõelised, kus ma lõpuks jagasin kuhu ma jõuda tahan ja kuidas sinna saada, algasid kõik alles pärast suurt kolme. Enne oli ka lõbus ja tore. Kohale jõudsin ka enamasti. Tihedamini kui viisakas mainida oleks. No olgu, kui trumm läks, siis mingu juba ka pulgad - meenub neli korda, kui kolmeteistaasta jooksul kohale ei jõudnud. Võti peitub selles, nagu absoluutselt iga sõiduõpetaja teile koos minuga kinnitab, et tunda tuleb iseennast. Jah, ma ütlesin selle välja. Teatage Vatikani, see if I care!
Ja mul tekib hirm tuleviku ees. Et kuidas ma julgen üldse mõne sõiduki enda hoovi lohistada, kui neil selline käivitustõrge esineb? Loota, et nad ausalt üles tunnistavad ja siis ma oskan arvestada? Noh, minu kogemus ütleb, et kui nad sust väga ei pea, siis tunnistavad, aga kui sa neil tegelikult naha all oled, kas nad siis julgeksid? Ja mida siin arvestada? Tundes end, see on kohe ju tehingu välistamine. Sest kust leida probleem? Kas see on kapoti all või keres? Ja kui probleem on, siis miks sellega ei tegeleta? Minust autolukkseppa ei saa. Mul on oma tarakane piisavalt palju ja ei eelda ka, et keegi neid karjatama hakkaks. Igaüks tegelegu hooldustega omas garaažis enne kui trassile ronivad.
Ja tundes oma isiklikke tarakane, siis situatsioon näeks välja nii: salongis on aknad juba udused ja süütevõti paljulubavalt stardivalmis, kui sõiduk ei käivitu. Noh, sellega olen kokku puutunud tegelikult, see pole nii suur probleem. On teatud nupud mida vajutada, enamasti nad siiski käivituvad ja kiiremini kui vaja. Aga edasi? Siis kui selgub, et käik ei lähe sisse. Arvestades kui ebakindel ma endas olen, siis ma juba praegu võin teile kinnitada, et ma võtan seda isikliku solvanguna. Ma arvangi, et asi oli minus. Et mina ei ole piisav, et sõitu käima lükata. Ma ilmselt prooviks erisuguseid nuppe ja trikke, aga kui oodatavat ei juhtu, siis saan mina sellest trauma. Ja kui mina maadlen oma isikliku traumaga, siis kuidas ma peaksin veel selle teise suhtes olema? Ja kuidas on õige olla? Rääkida sellest? Vaikida, sest liiga piinlik? Või proovida olukorda huumoriga pehmendada? Ei, täiesti õudne, ma ütlen!
Kõige selle valguses näib mulle, et parim variant on sõite mitte jagada. Marca ka ju kirjutas, et teise persooni lähedus on pigem segav faktor, sest tulemus muutub asjaosaliste lisandudes ettearvamatuks.
No jah, siin pole mul eriti muud peale hakata kui kiruda seda, kes mind ära rikkus. Latt on sõidu suhtes nii üles keritud, et anna kannatust. Palju lihtsam, kui eelnev kogemus oleks niru või olematu. Aga nii! Keeruline.
Näib nagu oleks sa mu "Sada..." uuesti üle lugenud:D
VastaKustutaPanid tähele mingeid käivitus-, õlitus-või kiirendusraskuseid?
Paar aastakümmet tagasi, kui huvilistele massidele avanesid kommenteerimisvõimalused erinevates foorumites, imestasin minagi seda fenomeni, et noored naised kurtsid oma kolmekümneste üle. Ei käivitu! Ei stardi! Puudub resultatiivsus!
Peakski olema nii, et kui mudel, mark või aastakäik ei meeldi, ütled kohe ära. Muidu jääd sisse istudes hätta nii käivitamise kui kohaltvõtuga.
Ja üleüldse - kui pole tahtmist mõnuga kruiisida, siis ära müügiplatsile minegi, salongist rääkimata!:)
Tervitab vanemas keskeas, eakohaselt terve mees (perearst sügisel ütles):D
No täpselt minu mõte! Ma ootan selliseid raskusi tunduvalt vanematelt mudelitelt, aga 30? No midagi on kusagil mäda… :D
KustutaTavaliselt pole asjad raamis ega keres, vaida kapoti all on selline asi nagu aju, see kardab tavaliselt niiskust ja ülekuumenemist. Mõlemal juhul tekkivad probleemid aoto aju mõtleb piltlikult seda kas aku on korras, kas kütust jätkub, kas starter käivitub ja nüüd kui seda on vaja teha esmasmaselt olukorras olukorras kus tahavad kõik mehanismid korraga käivituda on paras segadus ja aju ei suuda valida (täpselt sama olukord kus kus on vaja valida 10 ühesuguse läikiva asja vahel kohe ja kiiresti, aga tahaks nagu kõiki). Teisel puhul kui niiskus on sees, siis on ka nii, et kriitilisel momendil tekivad lühised ja osad funktsioonid lülituvad täielikult välja. Veel võib esineda rikkeid autoajus ja mootoris kui kasutatakse igasugu kiiendeid, erguteid nitrot järjepidevalt, vanasti kasutati tavaliselt ainult biolisandit sellest ka vanemad mudelid eakohaselt heas seisus. Samad häired võivad juhtuda ju autojuhiga mõtleb üle ja pettub kohe, nii et asi võib olla mõlemapoolne täiesti ettearvamatu. Selline ettearvamatus käivitamisel on teatud olukorras täiesti normaalne, kui pole kaua sõitnud või on mootor kaua seisnud, juhi polt harjumist ja mootori poolt timmimist on vaja, ehk aega ja mitte ülemõtlemist, sest asi on ju protsessis kus peavad mõtted välja lüituma. Eks kellegi teise sissesõidetud auto vajab mõnikord kapitaalremonti või täielikku aju restarti ei piisa ainult kere värvimisest ja tuunimisest. Ma ei tea kuidagi jube tehniline tuli see jutt. :)
VastaKustutaTutiga volvo, ma mõtlen ainult seda valget pildil. :))
Olen nõus, et iga sõit on sümbioos sõidukist ning juhist. Ja kuigi saamatu juht võib autot rikkuda või temaga vastu posti sõita, siis juhti saab õpetada. Kui auto jukerdab, siis enamasti pole viga juhis vaid, nagu ütled, kapoti all. Mõnel juhul saab seda parandada, aga kas sa ise julgeksid sellist autot osta? Minu süda oli täiesti haige kui mul Volliga käivitustõrked esinesid. Loomulikult ei heida ma oma sõpra seepärast kohe kõrvale ja meil vedas ning lahendus leidus. Aga kui poleks? Ega ma katkist autot alles poleks hoidnud. Ja eos katkist autot ma ostma igal juhul ei hakka. Nii suur asjaarmastaja ma pole. Mul pole vaja autot garaaži seisma, et teda vaadata, imetleda ja tema najal Instagramis poseerida. Mul on autot vaja selleks, et jõuda punktist A punktini B. Ja ma tahan seda teha kvaliteetse, mugava, ilusa sõidukiga. Kui ma sellist endale lubada ei saa, siis kasutan ühistransporti (kuigi see metafoor läheb siinkohal veits käest ära nüüd)/käin jala, aga osta endale auto, mille kohta mind on hoiatatud, et ta kõige olulisemal hetkel ei pruugi startida, sureb poole tee peal välja või laguneb koost. Milleks?
KustutaÕige jutt, väga loogiline, kuid pole alati kindelet ilusa ja terve autoga progleeme pole see tõmbab vargaid ligi, mis veel hullem võib saada pidevalt karantii remonti see teeb ka nõutuks ja õnnetuks, nii et kohe peale karaniid läheb müüki. Üleval ma kirjeldan rikki mineku oletavaid põhjuseid. Lõbusõidule minnes, siis tuelmus võib olla ongi selline (kuid mitte alati) traumeeriv nagu kirjutad, sest kuidas sa ikka need rikkis autod teadlikult ülesse leiad. Ei, mina ka kohe päris kindlasti ei soovita teadlikult katkist autot osta mis ei vaheta käike, läheb teine keema või põleb maha, aga ostmisel tavalselt on kõik autod sellised vinks-vonks. Arvan kunagi ei saa kindel olla, nii juhis kui autos, tegemist on ikkagi väga keeruliste kosmiliste süsteemidega kus puudub mõnikord loogika ja lihtsus on näiline, sellest need probleemid. :)
VastaKustutaEga lõpuni kunagi ei tea nende masinatega. Ega juhtidega. Juhil võib ju ka tekkida liigne enesekindlus ning suretabki mootori liiga järskude käiguvahetustega välja. Load on mul olnud kaksteist aastat, erinevaid sõidukeid olen juhtinud kümneringis, omanik olnud ühel. Üldiselt pean end heaks juhiks, isegi kolmanda käiguga olen suutnud kohalt võtta, ilma mootorit suretamata. Aga noh, mõne sõidukiga pole sellest osavusest piisanud. Võibolla olin liiga kärsitu, või puudusid muud omadused, mis oleks sõidu sujuvaks muutnud. Aga võibolla oli asi ikkagi autos. Enda oskustest olen ma teadlik. Uues autos - mitte tingimata noores, lihtsalt võõras - istudes võtab hetk aega, enne kui süüdet keerata ja startida, aga kui oled sõitnud ühega, siis oled sõitnud kõigiga, baasasjad on ikka ju samad. Uued masinad, need noored, on ise enamasti äksi täis ja teevad pool tööd su eest ära, vanemad mudelid vajavad pikemat eelsüüdet. Mida kauem ühe autoga sõidad, seda paremaks see muutub. Autod muutuvad lõpuks oma omaniku nägu, mitte vastupidi :) Aga kui ma vaatan platsil ringi ja näen sõidukit, millel on kahtlane ajalugu, mis on omanikku vahetanud sagedamini kui mõni mees sokke, mille odomeetrit on keeratud, mis on täkkeid ning värviparandusi täis ja mille kohta mulle öeldakse, et tal on esinenud käivitusraskusi, siis ma lähen suure kaarega mööda. Võimalik, et ma olen ebaõiglane ja viga ongi väike, ma ei tea, mõni juhe pole korralikult ühendatud või vajab sooja kuiva garaaži, et niiskusest lahti saada. Aga mis siis kui vaatamata minupoolsetele pingutustele viga püsib, kelle õlale ma siis nutma lähen?
KustutaSeda kõike ma kirjutan lähtudes sellest, et ma ise olen aus ja otsekohene ning eeldan seda ka teistelt. Seda, et mulle katkine auto ilusa jutu saatel maha müüakse, noh, ega selle eest pole keegi kaitstud.
Ja see asi ongi ju tegelikult väga lihtne. Enamasti ju autod sõidavad ja juhiloaomanikud oskavad sõita. Üle ei tasu kummalgi mõelda, nii tekivad tarbetud pinged ja liiklusohtlikud olukorrad :)
Väga siiras ülestunnistus :)
VastaKustuta