Odomeetrist ja proovisõidust

See postitus on pühendatud kahele lähedasele, kes mõlemad sel aastal abieluranda sõuavad ja on veidi mures, et kuidas see esimene sõit välja kujuneb ning kas 0 odomeetril reisile saatuslikuks võib osutuda. Mina, kui mõningase läbisõidukogemusega lahke inimene, annan hea meelega mõned soovitused, kuidas ennast reisiks ette valmistada. Järgnev ei pruugi sobida neile, kellele ARKist veel juhilubasid ei väljastata.

Pildistas Tatjana Siipan.

Esiteks, mida kõik peavad teadma - esimene sõit uue autoga on nagunii jube ja õudne. Sõltumata sellest, kas sõiduk on salongist uus või kellegi vana kasutatud uus. Iga auto on erinev. Salongist ostetuga on lihtsam seda nö enda järgi sisse sõita. Kui sõiduk on pikalt kellegi teise kasutuses olnud, siis peab sellega arvestama, et käigukast, sidur ja ka juhiiste on juba mõnevõrra muutunud ja võtab aega, enne kui see "omaks" muutub. Kõige riskantsemad, on minu tagasihoidlikku arvamust mööda, siiski need mudelid, mis on sageli omanikke vahetanud. Sest siis ta nagu polegi ikkagi päriselt korralikult sisse sõidetud. Iga omanik on teda oma voli järgi vägistanud ja ta võib omadega üsna läbi olla, kuigi läbisõit või vanus väga suur polegi. Aga see on minu isiklik arvamus. Niisiis, pange oma vaim valmis, et esimene sõit on alati imelik. Ise oled närvis, ajad pedaalid sassi, ei tea kus täpselt kojamehed peale saab või kuidas raadiot vaiksemaks keerata. Mootor võib kõige sobimatul hetkel välja surra, pidurid on jäigad, sõiduk teeb imelikke hääli ja sul pole õrna aimugi, kas sina vajutasid midagi valesti, või see lihtsalt ongi tema eripära.

Teiseks, kuna esimene sõit on nagunii veider, siis see üks proovisõit, enne auto ostmist, auto kohta midagi tegelikult ei ütle. Mõtledki, et tõrkus küll veidi, aga äkki ma ise tegin miskit valesti. Vajutasin liiga palju või vähe gaasipedaali, liiga palju või vähe sidurit, ehk oli tee libe või rehvimuster kulunud. See, milleks auto tegelikult võimeline on, see selgub ikkagi alles hiljem - kuu või paari pärast. Noh, eeldades, et teda ikka korrapäraselt sõitudele viiakse. Seetõttu ei ole alati viga autos, vaid tasub kriitiliselt ka juhti vaadata. Et kuidas ta autot hoiab. Kas tangib teda korralikult, viib regulaarselt hooldusese ja pessu? Kuidas ta teda pargib? Millist sõidustiili kasutab? Ja sada muud asja. Hoolimatu omaniku käes võib ka kõige parem ja ilusam auto paari aastaga täiesti koost laguneda.

Aga mida siis sõiduki ostmise juures vaadata, et vastu pükse ei saaks? Kõige tähtsam asi on teada oma vajadusi. Sest mõni mudel võib ilus olla, aga kui see pole sinu jaoks praktiline ja ei vasta vajadustele - on liiga suur, võtab liiga palju kütust, kiirendab liiga kiiresti või on liiga aeglane ja kohmakas, - siis õnnelik sa temaga ei ole. Mõtle milline sa ise oled. Kas sa hindad sujuvat sõitu, või äkilisemat? Kas sul on vaja temaga pikemaid otsi sõita, või kõigest lühikesi poeskäike, et pakilisemad vajadused rahuldatud saaks? Kui oluline on välimus? Ja kui välimus on oluline, siis milliseid kompromisse sa oled valmis selle nimel tegema? Kas sa üldse mahud temasse? Äkki on sul suuremat mahtuniversaali vaja, kuigi silm läheb sportauto peale niiskeks? Kaua sa teda pidada kavatsed? Kas on mõistlik hoopis aegajalt rendiauto võtta või sõita ühistranspordiga? Kas kasutus- või kapitalirent? Ehk siis: kas sul on üldse sõidukit vaja? millist sul vaja on? ja kas sa suudad seda ka ülal pidada?

Tehnilised andmed on toredad, kui neid lugeda ja usaldada julgeb. Mina alustaks tehnoülevaatusest. Eriti kui mudel on mitme omaniku käest enne mind läbi käinud. Las professionaal väljastab dokumendi, et kõik need näitajad, mida kuulutuses lubatakse, ka tõele vastavad. Päris tõsiselt soovitan kõigil tõendit küsida. Tean, see võib piinlik olla, aga kas pärast ise õlise ja tavotisena maantee ääres nutta pole piinlikum?

Ettevaatlik tasub olla ka liiga soodsate autode osas. Need, kes kohe esimesel korral hirmsasti koju kaasa pressivad ja võileiva hinna eest unustamatuid sõite lubavad. Kui veab, siis ei jõua nendega kohalegi, kui halvasti, siis võib end lausa operatiivsõiduki tagaistmel leida. Üldiselt kehtib ka autodega see, mis mujalgi elus - sa saad seda, mille eest oled nõus maksma. Vahel harva võib mõni soodne sõiduk üllatada, ilmselt kuna ta ise pole veel oma väärtusest teadlik, aga võib ka ülehinnatud sõiduriist ootamatult kiiresti istumise alt koost laguneda. Iga erand kinnitab reeglit.

Neid järelhaagisega autosid ei tasu ka kohe ära põlata. Nõustun, et ega nad enamasti väga kenad pole ja see käru seal taga koliseb ning segab manööverdamist. Teisest küljest on nad ääretult praktilised ja kannavad palju. Nendega on mõnus ja turvaline pikamaasõite ette võtta - kogu elu mahub haagisesse ära.

Minu jaoks on sõidukit ostes oluline selle turvalisus, puhtus ja töökindlus. Ma soovin, et mul oleks temaga hea ja mugav pikamaareise teha, et ta ei jätaks mind maanteel hätta. Ta peab olema viisakas, aga mitte ülemäära eputav. Ideaalis võtaks keskkonnasäästlikuma mudeli, aga hetkel ei võimalda minu rahakott sellist. Seetõttu ma lepin variandiga, mis võimalikult vähe kütust tarbib. Suurus on täpselt õige, võiks veidi suurem olla, aga mitte seetõttu, et vaja, vaid kuna mulle meeldiks, visuaalselt oleks sümpaatsem. Liiga suurega tekivad jälle uued probleemid. Parkimisprobleemid näiteks, manööverdamisraskused ja ka kütusekulu tõuseb. Seega S40 on hea küll mulle. Volliga tegin ma enne ostu ühe proovisõidu. Tundsin juba tookord, et ta veidi tõrkus. Müüja väitis mulle, et ma ise vajutasin valesti gaasi. Noh, nagu hiljem selgus, ei vajutanud, oligi probleem turboasendianduris. Aga sellest sain ma lõpuni teadlikuks alles umbes aasta pärast sõiduki ostmist. Niisiis, see proovisõit ei andnud mulle tegelikult oma auto kohta absoluutselt mitte mingit infot.

Sellepärast ma ei kardagi osta autot ilma proovisõiduta. On asju mida jälgida ja märgata. Need võivad anda aimu sellest, kuidas teda enne hoitud ja milleks ta võimeline on. Aga seda, kuidas ta lõpuks sinuga käituma hakkab, ei tea sa lõpuni ikkagi. Veel kord rõhutan, et endast oleneb ka väga palju. Meil oli kunagi üks ameeriklane - jube roosteuss, kohutav, hirmus, õudne! Müüsin selle ühele noorele ajateenijale sümboolse summa eest. Kutt tegi temast sellise roosinupu, ma aegajalt linna peal näen teda ja ütlen tere, et südame teeb soojaks. Õige inimese käes võib ka kõige lootusetum juhtum metamorfoosi läbi teha.

Aga ühte asja ma jälgin autode juures siiski. Kuidas nad kütust tarbivad. Sest autod, eriti need muskelautod, need kipuvad sõitma samamoodi nagu nad söövad. Noh alustame sellest, et kui on väga suure kõhuga auto, järelikult sööb ka kõvasti ja see on minu jaoks ohumärk. Sest kui sööb palju, siis puudub enesevalitsus, mis võib reeta isekust - peaasi et endal kõht täis, see kuidas kaasreisijatel meeleolu ja isud rahuldatud, see temasse enam väga ei puutu. Kui isend on toidu suhtes liiga valiv, siis seegi on alarmeeriv. Äkki ta tarvitabki ainult biokütust või erilisi lisaaineid, mis mulle näiteks ei sobi. Või kui menüüst iga kord täpselt sama asja tellib - järelikult puudub kujutlus- ja arenguvõime, mängulisus, spontaansus ja nii võib pikematel reisidel igav hakata. Tasub jälgida ka seda, et mis eesmärgil end tangitakse - kas vaid selleks, et lühikesi kaheminutisõite ette võtta; selleks, et Eesti iivet tõsta või niisama, nautimiseks ning kiindumuse väljenduseks. Kui kiiresti kütus sisse ahmitakse, siis on ka halb. Ma soovitaks sõidukit, kes naudib tankimisprotsessi, mängib tankimispüstoliga õige pisut, teeb pause, õrritab paaki, jagab oma rooga ja jäädvustab toimuva kõvakettale. Aga loomulikult ainult neile, kes ise ka sellist protsessi harrastavad.

Ühesõnaga, ma viiks auto enne ostu tanklasse. Erinevatesse kütusepunktidesse ja jälgiks kuidas ta käitub. Sõidud, nagu sööminegi, on midagi väga primaarset, mille üle autodel puudub lõplik kontroll. Jah, mõnda aega võivad kõik teeselda, et teavad kuidas end seltskonnas ülal pidada ja milliseid püstoleid, mis järjekorras kasutada. Aga lõpuks väsivad nad kõik teesklusest.

Mõelge sellele, järgmine kord kui teid kohvikusse kutsutakse…