Mine laku tänavarotte

No jah, seda et asjad nii kiiresti eskaleerusid, seda ei osanud vist keegi ette näha. Vetsupaber ja konservid. Koduõpe. Kogunemiste piiramine.

Olime kahe noorema poisiga just Narva-Jõesuus spas, kui uudised meieni jõudsid. Siis jõudis ka hirm minuni. Mitte hirm viiruse ees. Sest ma ei karda haigusi. Surma ka ei karda. Need on vältimatud. Suures plaanis. Kardan teadmatust ja paanikat. Ma ei arvagi tegelikult, et meil tualettpaber ja kaerahelbed otsa saavad. Vähemalt mitte niipea. Rohkem kardan inimeste reaktsioone. Et kuidas osatakse olla. Kas muutub inimene teisele hundiks või hoitakse kokku. Kas naabrid veel teretavad teineteist ja kas haigusekandja oskab toas püsida.

"Ei, ma pole paanikas" kinnitan endale, "lihtsalt mõistlik".

Ma hakkasin mõtlema, et see on ühe ajastu lõpp. Nii nagu kunagi, mõned napid põlvkonnad tagasi, viitasid inimesed Sõjale. Et lõppes süütuse aeg ja algas Sõda. Meie teame seda Esimese Maailmasõja nime all. Sündmus, mis raputas maailma. Asjad, mis näisid enesestmõistetavana, polnud seda enam. Enneolematu kurjus siirdas oma julmad kombitsad inimeste südamete ümber. Ja see polnud lihtsalt sõda. Riikidevaheline arusaamatus. See puudutas tsiviilisikuid nii nagu ei iial varem. Sissehingatav hapnik oli pärast seda täiesti teise maitsega. Päike lõhnas uuel ja metalsel moel. Sajandeid püsinud väärtused muutusid kasututeks ning tülikateks. Sellest on möödas rohkem kui sada aastat ja ikka veel vändatakse filme, kirjutatakse raamatuid, analüüsitakse arhiivides leiduvaid dokumente ning spekuleeritakse. See sündmus muutis maailma. Ja nüüd see - Viirus. Mil viisil muutub meie elu nüüd? Kahe kuuga on üks "nohu" haaranud miljardid inimesed oma hirmu haardesse. Kas me keegi oskasime midagi sellist uneski näha? Jah, Hollywood ikka sepitseb apokalüptilisi linateoseid, kus kaunis kangelanne ning tarmukas kangelane lähevad ning päästavad maailma. Aga nii? Ilmselt meie esivanemad 1914ndal aastal vaatasid samal pilgu toimuvat ja mõtlesid, et WTF! Et kuidas ühest näiliselt tühisest pisiasjast ventikas ühtäkki kapitaalselt s*tta täis on?

Eks me ikka kohane. Inimene on nii juba meisterdatud, et ta saab ka kõige ekstreemsemates oludes hakkama. Muutub, kohaneb, adapteerub. Mis hinnaga? Millised väärtused esimesena kõrvale heidetakse? Ja kuidas näevad seda kõike järgnevad põlved? Milliseid filme ja raamatuid meist luuakse? Milliseid lugusid jutustatakse?

Isiklikult tunnen, et see viirus võiks juba tulla. Oleks ära, põeks lõpuni ja elaks edasi. Või siis mitte. Aga see poleks enam ju minu mure. Selles osas on mul süda rahul. Kui puht praktiliselt vaadata, siis minu siit ilmast lahkumine oleks minu lähedastele parim võimalik stsenaarium. Kindlustused tasuksid mu laenud ja lapsed saaks veel elukindlustuselt ka mõnusa stardipaketi. Poiste isa saaks kasvatuse üle võtta ja nad kõik elaksid õnnelikult elu lõpuni, ilma et mingi emotsionaalselt ebastabiilne frukt neist blogis lugusid sepitseks. Win-win-win! Aga noh, ilmselt mul nii hästi ei vea. Only the good die young, right? Südamega on mul ka kõik korras. Murtakse seda järjekindlalt igal kevadel enneolematult julmal moel, aga see mölakas ei saa aru ja muudkui paraneb ning tiksub edasi. Vanus on ka seal nibin-nabin valel pool skaalat. Mul pole mitu aastat korralikult isegi seda paganama grippi olnud, surematu Kaštšei, ma ütlen! Seega, midagi pole teha, olete sunnitud mu blogi edasi lugema.

Poisile rääkisin ka, et ma võiks juba selle koroona saada, siis ma vähemalt ei muretseks enam selle pärast. Teatas mulle tuimalt, et mine ja laku siis tänavarotte. Ma ei tea küll kust neid tänavarotte leidma peaks ja millised need õiged välja näevad, meil ainult keldris ja kapoti all müravad ühed. Pealegi, ma pole nagu kuulnud, et koroona rottidega edasi kanduks. Aga noh, kui te oskate tee kätte juhatada, siis...