Sa pole nii vana, et Volvoga sõita

Pärast trenni* koperdasin ühe tuttava otsa. Me aegajalt erinevates klubides trehvame. Kohtusime kord Kristiines, kui ma kangiga kükke teha üritasin ja siis see kolmesaja kilone lihas tuli minuga juttu puhuma. No ja nii me kord siin, kord seal kaks sõna omavahel jagame. Viimati, sügisel, oli ta just mingiks võistluseks valmistumas ja nüüd ma siis uurisingi, et kuidas tal läks. Ütles, et teiseks tuli. Jube piinlik, et üks 56-aastane talle ära tegi. No jah, see võis valus olla küll.

Siis pärisin, et kas tõstmine ning jõumängud ongi tema töö või teeb ta mingit päris tööd ka? Ütles, et ikka päris tööd teeb ka. Müüb autosid nimelt. Audisid, Škodasid, volkareid ja neid teisi, mida ma siin pigem välja ei tooks. Tunnistasin siis üles, et mina olen läbi ja läbi Volvo-usku. See peale öeldigi mulle, et ma polevat nii vana, et Volvoga sõita. Et vaevalt mul seal kolm lasteistet taga on. Pihtisin, et lapsed mul juba nii suured, et istet enam eraldi ei vaja. Selle peale astus noormees must poolteist meetrit eemale, justkui minu lasterohkus võiks teda kuidagi nakatada. Numbritest ma vaikisin. Vaja ju tulevikus ka tüüpi šokeerida.

No jah, eks Volvot pensionäride autoks ju peetakse. Kuigi ma pole päriselt aru saanud, et millest see tuleneb. Kas hinnast? Et noored ei saagi endale lubada? Sest äkiline on ta küll, isegi minu tibuke. Mul on iga kord tükk tegemist, kui ma pean tööautoga kuhugi minema, see ei kiirenda absoluutselt ja ma ei oska arvestada sellega. Siis jäängi pidevalt teistele ette. Nii et, minu mõistes on hoopis Nissan penskarite auto.

Volvole heidetakse ette veel seda, et temaga sõites ei teki emotsiooni. No ma ei tea, see vist sõltub. Mul endal neid emotsioone piisavalt sees ja rohkem ei oska taga igatseda.

Võtsin siis kätte ja tõstatasin sama küsimuse oma lemmikfoorumis. See oli nagu toikaga herilasepessa äsamine. Sain teada, et Volvo on maailma parim auto - mugav, turvaline, ühe endast lugupidava inimese õige riist. Nagu see mulle uudis oleks, eks ole! Üks julges siiski mainida, et Volvoga paarutamine oleks nagu kodudiivaniga ringi sõitmine. See oli mõeldud kriitikana. Sain sellest aru nii, et üks irvitav grimass oli juurde lisatud. Aga kui laiemalt vaadata, siis kodudiivan on ju üks ütlemata mõnus koht kus ennast kerra tõmmata ja õhtut veeta. Isegi siis kui sa pensionär pole. Ainukese mõistliku selgitusena toodi välja see, et sageli peab Volvo pensionini välja, ehk see ütlus on sealt.

Tuttavaga leppisime kokku, et kui ma nii vanaks saan, et Volvo maasturit ostma hakkan, siis pöördun tema poole. Noh, nii paari aasta pärast peaks juba sobima.

Lõpetuseks üks foto minust, mis on tehtud autokooli jaoks. Leidsin hiljuti dokumente sorteerides. Tol ajal olin ma küll sellevõrra noor, et Volvot endale lubada ei saanud, kuigi juba siis oli hammas verel. Ju ma olen hingelt penskar, mis teha.

Ma esialgu mõtlesin, et viskan küsimuse ka üles ja mõnulen teie kiituses, aga hakkasin kartma, et äkki ma ei paistagi nii noor välja, kui ise endale ette kujutan ja pole mul vaja endale südamevalu juurde tekitada. Nii et, ainult ülistavad kommentaarid on lubatud! Ütlen siis otse välja, et foto on tehtud aastal 2007 ja olen sellel 26-aastane, kolme lapse ema.

*Ma igaks juhuks täpsustan, et ma kirjutasin selle postituse juba 9ndal märtsil, siis kui spordiklubid veel avatud olid.