Ühel hetkel sai mul kõigest küllalt. Esmajärjekorras sai mul kõrini endast. Mina, mina, mina! Mind oli liiga palju. Minu mõtteid, minu arvamust, minu tundeid. Ja oleks, et ma siis teaks millestki midagi, aga ma ei tea ju. Inimesed arvavad, et kui ma kirjutan, siis järelikult tean millest räägin. Aga ma päriselt ka ei tea. Ma isegi ei teeskle, et tean. Ja mul on piinlik. Et äkki satuvad siia lugejad, kes arvavad, et üks pea neljakümne aastane naine teab elust ja asjadest ning jäävad veel uskuma ja pärast on neil tänu minule elu täitsa tuksis - mul pole sellist vastutust oma hingele vaja. Ja lisaks tundus mulle, et ma olin kõik olulise juba jõudnud ära öelda ning lisada polnud enam midagi.
 |
| Raamatud ootavad ikka veel lugemist |
Kõike muud oli ka liiga palju. Ühekorraga oli mul jubedalt palju tööd. Hunnikute viisi tuli lepinguid ümber teha, sest kõigil oli ühtäkki raha otsas. Oma tööle lisandus ka pedagoogitöö ja järelvalveametniku kohustused, sest seleta lastele seda, et kodus olemine pole ju koolivaheaeg ning töid tuleb ikka teha. Ja kuidas ma neid õpetan, kui ma isegi ei oska? Kolm päeva ajasin raamatus näpuga järge, et aru saada kirjaliku jagamise põhimõttest. Lõpuks vaatasin YouTube videot ja üks kolmeteistaastane poiss seletas selle mulle arusaadavaks, et ma siis omakorda saaksin selle oma üheteistaastasele ära seletada. Ning seletada ka seda, et mis selle harjutuse point üldse on, kui ma olen juba nii vana ja kirjalikult jagada pole siiani osanud, ning
täiesti peaaegu edukalt oma eluga hakkama saanud, pole prostituudiks läinud ega narkootikumide otsa kukkunud, kuigi minu põhikooli matemaatikaõpetaja täpselt selle eest mind hoiatas, kui ma tema selgitustest '92. aastal aru ei saanud. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, siis käis mul ju ka remont kodus. Ja kui ma kirjutan, et käis remont, siis ma mõtlen, et ma juhendasin töömehi ning tegin ise pooled asjad nendega kaasa, ajasin taga töömehi, et nad ikka kohale tuleks ja oma alustatu lõpule viiks, nuiasin, ähvardasin. Pidasin maha võitlusi "kasti sees"-mõtlejatega, kes pidevalt mulle kinnitasid, et kõik mu sisekujundusideed on napakad, võimatud, ebapraktilised, hullumeelsed, naeruväärsed. Veel müüsin ma oma vanavara ning käisin ostjatele pinda, et nad oma kraami mul eest ära viiksid. Vana kraami asemel tuli osta uut jama kokku ja nii see raha ühest kukrust teise voolas.
 |
| 4a projekt - pildista tärkavat kevadet |
 |
| 4a projekt - tee munakarbist munahoidja kaunistus |
 |
| Müüsin maha vana veebikaamera 42,50 eest. Ise ostsin selle 31 euroga. |
 |
| "Palun too poest seda segu kolm kotti." |
 |
| Kunstiteos |
 |
| Vanakraamiladu |
 |
Puhkan närve
|
Seda kõike oli lihtsalt liiga palju. Blogi enam ei mahtunud mu päevakavva. Ja ma murdusin natuke. Ma ei tahtnudki enam kirjutada. Mõte sellest, et ma hakkan jälle mina-mina-minatama ajas mul seest keerama. Võibolla mõjus jõusaalist eemalolek nii, et kulutamata jäänud füüsilisest energiast tekkis mingi toksikoos, mis hakkas seespidiselt ajurakke mumifitseerima. Otseselt masendust ma ei tajunud, aga ehk see siiski oli seal ja ma kõige muu taustal lihtsalt ei tundnud ära.
Igatahes, mul polnud plaanis teid maha jätta ega hüljata. Vajasin pausi. Ja ilmselt tuleb selliseid hetki veel, vähemalt seni kuni eriolukord kestab.
Vähemalt on kõik ikkagi hästi ju 🙂 Ma iga päev vaatasin, et nii vaikne siin ja lootsin parimat 🌹
VastaKustutaJaa, kõik hästi 😊
KustutaNii et köök on siis valmis, ei läinudki kaua. Mind muidugi šokeeriks meeldivalt kui, ma näen köögis roostevaba posti mille peal kokk saaks oma roogadele visuaalse tausta anda, peegellage ja klaaspõrandat mille all on akvaarium kus elavad kuldkalad kes täidavad iga koka soovi, tavaliselt alati on kõige raskem nende kalade leidmisega :)
VastaKustutaMuidugi mind kõnetab kindlasti ka köögi looja hetke täiuslikkuse püüdmine :)
Köök mul valmis siiski pole. Kappide on uksed puudu, ootan veel töötasapindu, liiste pole paigaldatud ja hiinlased alles dresseerivad mu soovetäitvaid kalu 😊
KustutaSiis on paras aeg oma soovid kõik kirja panna, muidu lähevad meelest ära, nii võib mõni tähtis soov ka täitumata jääda :)
VastaKustutaOskad ehk soovitada, et mida ma soovida võiks?
KustutaKui Sinul oleks vaja pliiti või haamrit siis oskaks ma soovitada, aga kui tegu on inimsuhetega, siis on nii et neid kokku panna hetke emotsioonidest ja vajadustest on vist kuskilt ülevaltpoolt keelatud :), aga inimesed ikka usuvad et teevad head ja eks algul see paistabki nii. Vat minuga juhtus ka nii, et soovitasin heast tahtest oma heale sõbrale ühte tüdrukut, noh peks ju sobima ja kõik oli imetore mingi kuu aega. Lähen mina ühel päeval sõbra juurde tema istub diivanipeal hoopis ühe teise tüdrukuga (kellega abiellus ja elab õnnelikult) ja sõbra telefon heliseb ütleks et hüsteeriliselt, aga tema ei taha sellega rääkida. Kuidagi moodi ma siis otsustasin et võtan ise toru ja räägin nii nagu asjad on sellele teiselpool toru hirmsas armuvalus nutvale tüdrukule, ega see kerge ei olnud, aga kõik lõppes siiski hästi, kõik jäid ellu :) Pale sellist kogemust ei soovita ma seda mitte kellelegi, kuna sellise heateo tagajärjed võivad olla ootamatult kurvad.
VastaKustutaNüüd tead mida saaks ma soovitada, aga ise tead et soovid on nii intiimsed asjad, et kui keegi nad välja ütleb võivad nad minema lipsata, sellepärast neid avaldataksegi ainult kuldkaladele :)
Näib mullegi, et soovidega tasub ettevaatlik olla. Mõnd asja olen aastakümneid soovinud, lootnud ning ihaldanud ja lõpuks need ka saanud ning saadu üle lapsemeelselt rõõmustanud (minu suur Ameerikareis ja peresõber Volli olid sellised käega katsutavad asjad millest unistasin, aga mille reaalsusesse vähe uskusin). Inimsuhetega jälle on olnud nõnda, et vahel nagu soovid ja saavutadki selle, ainult selleks, et selles pettuda ja mõista, et parem oleks olnud ilma. Niisiis pliidi ja haamri soovimisega saan vast ise hakkama, aga kõik muu jätan pigem Universumi hoolde, sest tema teab tavaliselt paremini, mis meile hea on ja millal me selle ära oleme teeninud ☺️
KustutaNo näetsa on vaja ainult natukene soovida ja mitte uskuda ;)
Kustuta