Dr Guugel, avita!

Reede varahommikul ärkasin hirmsa hädaga - loodus kutsus. Mul selle kuumaga keha teeb erisuguseid trikke ja hoiab vahel arusaamatutel põhjustel vett kinni ning sama suvaliselt otsustab sellest ka lahti lasta. Tavaliselt siis kui ma sügavalt magan, olen ennast kuhugi mõnusalt kerra tõmmanud või asun lähima käimla juurest valgusaastate kaugusel. Sest kui see juhtuks mugaval ajal, siis ma seda ju ei märkaks ega kirjutaks sellest. Niisiis, kell 4.35 ärkasin üles. Esimene mõte oli ummisjalu peldikusse koperdada ja teine mõte oli, et mis see hirmus hääl on? Mõtlesin, et ehk nad parandavad sõiduteel asfalti, selline jube plärin oli.

Kui ma vetsuukse taha jõudsin, astus köögist välja Esmasündinu. Ei taibanud küsida, et kas ta just ärkas või läheb alles magama, teismeliste uneharjumustest ma aru ei hakkagi saama. Igatahes, teatab siis tema mulle, et meie külmkapp lõriseb nurgas. Et vait jääb alles siis kui uks avada. Eem... no see küll ei tundu kuigi arukas meetod mürinast vabanemiseks. Ütlesin, et ma lasen vee välja, endal, mitte autol, ja uurin asja. 

Kuni ma lasin gravitatsioonil enda üle võimust võtta, mõtlesin, et kuidas nüüd jälle nii, et keset ööd need kodumasinad katki lähevad? Ja oleks ju tore, kui mul oleks mees, kes öösel sellega möllaks, ja ma saaks alles hommikul teada, et midagi öösel juhtus. No jah.

Läksin siis ja uurisin asja. Otsustasin, et tõmban juhtme seinast ja magan veel tunnikese, nii ruttu ei tohiks toit üles sulada. Liigutasin siis külmiku seina juurest eemale. Mul on ju nii tilluke köök, et kõik on millimeetri täpsusega paika pandud ja selleks, et külmik vooluvõrgust välja võtta, on vaja teda seinast eemale nihutada, nii 70 sentimeetrit. Ja kas ma seda mainisin, et külmkapp kaalub mul tühjalt 90 kilo? Ja et ta polnud mul tühi? No olgu, õnneks on tal muidugi rattad all. Tõmbasin välja, juhe seinast ja sinna ta jäi. Kui te nüüd arvate, et ma rahulikult magama suutsin minna, siis teeksite rängalt. Ma läksin hoopis elutuppa külmkapi kasutusjuhendit lugema. Sain ainult nii palju teada, et kui külmkapp teeb jubedat häält, siis pole ta õige nurga all. Sellest infost mul eriti palju lohutust ei olnud. Läksin ikkagi magama, süda sees raske.

Kuuest ärkasin uuesti üles ja panin külmiku uuesti tööle. Midagi polnud muutunud, ikka tegi seda jubedat kõrinat. Lükkasin kapi seina tagasi ja otsustasin, et pärast tööpäeva tegelen sellega. Tuju oli muidugi rikutud, sest esiteks ma sain nii vähe magada ja lisaks olin ma üsna veendunud, et mul tuleb hakata uut külmkappi ostma. Tundus täiesti ebaõiglane, sest ma alles neli aastat tagasi ostsin selle ja üldiselt on mul Electroluxidega head kogemused olnud.

Kuna blogimaailmas on jätkuvalt ikaldus, siis otsisin ma internetist oma valule leevendust. Kui eestikeelseid vasteid vaatasin, siis näis olukord äärmiselt nukker. No ikka kabelimats. Ohkasin ja uurisin siis, et kas praegu võiks olla külmikutele sooduspakkumisi. Oli. Isegi täpselt minu mudel oli seal saadaval, pisut alla neljasaja euro. Siis vaatasin, et mida inglisekeelsed inimesed lõrisevast külmikust arvavad. Saate aru, internetis on lehekülg, kus on erisugused helid, mis külmkapist kosta võivad ning nende helide päritolu ja see kas tegemist on normaalse või anormaalse häälega (link). Hea uudis oli see, et heli, kuigi hirmus ja jube, pidi olema täiesti normaalne. Edasi jõudsin ma YouTube videoteni, milles näidati ära, et mis viga ja seletati kuidas seda lahendada. 

Nimelt, kuigi mul peaks olema no frost külmkapp, siis mingil põhjusel oli hakanud jää kasvama ümber ventika, mis seda külma õhku kapis ringi tuuseldab. Usutavasti see tuleneb sellest, et meil käib külmkapist asjade võtmine alltoodud meetodil: 

"Hmm, mulle tundub, et mul on vist kõht tühi."

Avatakse külmiku uks ja vaadatakse kulmu kortsutades sisse. Kirtsutatakse nina ja suletakse uks.

Vaadatakse kappides ringi.

"Äkki külmkapis on midagi huvitavat?" 

Avatakse külmiku uks. Libistatakse aeglane pilk üle kauba.

"Aga, kas ma tahan magusat või soolast? Ja üldse, mis meil siin on? Aga selles karbis? Või tolles sahtlis?"

Kõõlutakse ukse peal ja lastakse külma õhku enda peale puhuda.

"Midagi on selles potis vist ka." 

Tõstab potikaane.

"Ähh, jälle need makaronid hakklihaga, ei viitsi neid soojendada."

Pannakse potikaas tagasi ja lükatakse pott endast eemale.

"Üldse ma ei tea, kas ma tahan midagi süüa. Vist polegi eriti kõht tühi tegelikult."

Lükatakse külmkapiuks kinni.

"Ei, aga midagi ikkagi näksida nagu tahaks."

Avatakse külmkapi uks.

"Mulle tundus, et seal siiski midagi head oli."

Tõstab asju külmkapis ringi.

"Ainult närtsind porgandid, võeh! Ah, mutt tuleb nagunii juba kolme tunni pärast koju, siis teeb soojaks need makaronid. Ma võtan praegu mõne puuvilja."

Suletakse külmiku uks. 

Ma kõigest eeldan, et see toimub, kui mind kodus pole, sest kui ma juhtumisi kodus olen, siis tullakse minuga kööki jutustama ja avatakse külmkapi uks nagu muuseas, arutatakse minuga päevasündmusi, avatakse pakendeid, nuusutatakse toitu, pannakse pakid tagasi, tõstetakse asju ümber. Seda, et sealt midagi võetaks, seda ma ei näe, aga uks on kogu see aeg lahti. Ja pole siis mingi ime, et jää hakkab kasvama. No ja see ventilaator siis elu eest jõuras ja tema tiivad kraapisid jääd. Kõlaski nii, nagu keegi üritaks roostes saega endal mõnd jäset amputeerida. 

Lõpp hea, kõik hea. Sain murele lahenduse ja ühtlasi kraamisin külmiku puhtaks ning viskasin igasugust kola minema. Korra nelja aasta jooksul võib ju teda sulatada ka.