Jälgijaskonnast

Aegajalt tuleb mulle läbi Bloglovini platformi sõnum selle kohta, et keegi Jane Doe on hakanud minu blogi jälgima. Alguses olin ma muidugi täiega änksi täis selle pärast, aga nüüd, vana ja kogenud influentserina, he-hee, tean ma juba, et keegi Jane reaalselt lugema mu blogi ei hakka. Mis selle eesmärk on, sellest ma pole ka täpselt aru saanud. Aga kui vaadata nende Janede kontosid, siis seal on tutvustuseks lisatud, et nad otsivad ja/või pakuvad nii pikema- kui ka lühemaajalisi tutvuseid seksikate naistega, teadagi mis eesmärgiga, khm. Nagu ma ütlesin, siis ma ei saa täpselt aru kuidas see asi seal toimub, sest mitte keegi pole minu poole vastava sooviga pöördunud. Võibolla pole ma piisavalt pandav? Sellepärast mul ongi Bloglovinis üle saja jälgija, aga reaalselt loeb blogi selle kaudu vist ainult kümme inimest. Enamik mu lugejaid eksib siia hoopis läbi Marca blogrolli, siis on need, kes teavad mind otse otsida ja veel mõni üksik läbi teiste blogrollide, Petrone Prindi kodulehe või mõne otsingusõna tulemusel (populaarsed on: "esta", "kuidas ravida murtud südant", "kust leida häid mehi", "millal ei tohiks trenni teha"). Õnneks pole juba mitu kuud pornosaitidelt liikumist olnud, ju ma siis olen siivsaid pilte osanud valida. 

Käisin juuksuris ja ta tegi mind kogemata nii ilusaks, et pean seda teiega jagama. Siinkohal tõotan ma pühalikult, et ma ei kavatse kunagi suureks kasvada ega täiskasvanulikult käituma ega riietuma hakata. Aamen

Teine huvitav jälgijaskond on Instagramis. Kui mul esimest korda Insta oli, siis ma olin nii naiivne ja ei saanud aru, et on osad ettevõtted ja ka eraisikud, kes endale jälgijaskonda kasvatavad sellega, et lisavad mingi suvaka, ehk minu, oma jälgitavate nimekirja, ootavad kui ma hakkan neid vastu jälgima ja eemaldavad siis mind jälgitavate hulgast. Võimalik, et see ongi see kurikuulus "ostetud jälgijaskond", või mis see täpselt oligi. Kui nende tüüpide profiilile piiluda, siis enamasti ongi neil mitutuhat jälgijat ja ise ei jälita nad kedagi või paari-kolme tundmatut tüüpi (ilmselt siis need, kes pole veel neid oma jälgitavate hulka lisanud). Nüüd olen ma targem ja enam selliseid õngitsejaid jälgima ei hakka. 

Üks näide minu Bloglovini jälgijatest

Loomulikult võiks nüüd arutada, et miks ma seda üldse tean? Noh, sest mul on töö juures palju vaba aega. See ju ongi peamine põhjus, miks ma üldse blogi kirjutan. Mul on lihtsalt nii igav. Ja selle igavuse peletamiseks kirjutangi oma tavalisest, sündmustevaesest, hallist argipäevast. Aga kuna midagi ei juhtu, siis vahel vahin ma internetis niisama ka ringi ja siis kolistangi mööda erinevaid portaale ja teen statistikat. Noh, enda kohta vähemalt. Sest olgem ausad, eks ma ikkagi imetlen ka ennast, ega ma muidu ei kekutaks siin midagi. Ikka noolin heakskiitu ja virtuaalset paisid. Ehk mitte nii nahaalselt ja ühemõtteliselt kui mõni teine, aga omal moel ikkagi. Hea uudis on see, et ma olen selles osas küllalt leplik ja juba pisut tähelepanu paneb mind meelalt nurruma. 

Nurrrrr….

Suures plaanis tundub, et mu jälgijaskond on normaalne punt. Paar-kolm sellist veits ebastabiilset tüüpi on ka sattunud, eks see kohati teeb murelikuks. Noh, et äkki ma kogemata silitan neid vastukarva ja et kas ma peaks endale siiski selle relvaloa ära tegema igaks juhuks, nagu ülemus peale käib. Kirjutades seda, saan ma väga hästi aru, et need kellest jutt käib ei saa sellest aru ja need, keda ma normaalseteks jälgijateks pean, mõtlevad, et ma raudselt neist kirjutan ja ei julge mind enam kohvile (loe: veinile) kutsuda. Ütleme nii, kui ma pole Sind ära blokeerinud, lasen Su kommentaarid üles ja vastan Su sõnumitele, siis on kõik ok. Kui mitte… noh, siis ma soovitan enne minuga ühenduse võtmist perearstiga konsulteerida ja rohtude doosid üle vaadata. Mitte, et ma ise ennast jube normaalseks pean, aga kuna ma olen väike ja armas, siis mulle on lubatud nüansiga olla. Teie ülejäänute kohta ma ei tea. 

Kõik selle kirjutasin juba möödunud nädalal ja eelmise lõiguga pidi teema ammendatud olema. Aga on veel üks asi.

Võimalik, et asi on minus, et ma kirjutan sellistel teemadel, mis teatud tüüpide tundlad sügelema ajab, aga vahel on mul küll hirmus hakanud. Reaalne hirm tekkis esimest korda siis, kui blogilugeja, kes ennast *ja nimega esindab, kommenteeris seda, kummale poole mul köögis külmkapi uks avaneb. Ja minu küsimise peale vastas "Mõtle kui romantiline, kui blogilugeja käiks akna taga luuramas." Eem.. nõup! Ei ole romantiline. Kui sa arvad, et ma sellist manöövrit armsaks pean, siis ehk loed uuesti seda postitust. Aga olgu. Kui sama tegelane juba järgmisel päeval mulle sõnad peale luges, kuna ma olen tsüklijoodik, kes ise sellest aru ei saa ja kuidas ma ometi nii loll olen, et seda ei näe, kuidas ma lihtsalt "eksperimenteerin" alkoholiga, noh, siis ma sain aru, et terve ta pole. Kui mind aga mu enda blogis valelikuks hooraks hakati kutsuma, hakkas kõhe ja vastik. Sellepärast ma oma kommentaariumi üle kontrolli haarasingi, sest see tüüp kirjutas väsimatult ööd ja päevad. Ma mõistsin, et kui ma ta kommentaarid avaldan, siis saab ta ainult hoogu juurde, aga teda ei peatanud ka ignoreerimine. Ja ma mõtlen, et ma olen blogimaastikul mittekeegi, või noh, väääga tilluke ja tähtsusetu kalake, ja juba on mul tekkinud hullunud fänn, kes maniakaalselt endale jumal teab mida ette kujutab ja võtab endale õiguse mind läbi sõimata ja mulle diagnoose panna, siis ma ei taha mõeldagi, millega need suured tegijad veel kokku puutuvad. 

Jah, olen minagi mõelnud sellele, et kolida üle Wordpressi, sest seal saab isiklikud teemad parooli alla pista ja ainult valitutele ligipääs tagada. Ja ma ei ütle, et ma seda ühel päeval ei tee. Sest mul on ikkagi pere ja ma võin olla jõusaalis tugev küll, aga kui mingi poolearuline sulle kallale jookseb, siis ei pruugi sellest jõust eriliselt palju tolku olla.