Lahkuminekutest

Vahel on nii, et ma tutvun kellegagi. No mõne mehega näiteks. Et vaatamata sellele, et ma kusagil ei käi, kellegagi ei suhtle, tutvumisportaale ei ummista ning Facebookis kontot ei oma, juhtub nii, et keegi ikkagi pääseb löögile. Pääseb löögile, kuigi ma käin igal pool kõrvaklappides ja päikseprillides. Pääseb löögile, kuigi ma ei käi klubides tantsimas ega pubides joomas. Kõike seda arvesse võttes, müts maha nende meeste ees, kes löögile pääsevad. Sest ma olen teinud kõik endast sõltuva, et see löök oleks igatepidi keeruline ja raske. Et siis need tublid Eesti mehed, trotsides kõiki takistusi, tulevad ligi, naeratavad ja pääsevad jutule. Mõnikord kaks korda. Ja siis kolmandal korral on nad minu kontakti õnnelikud omanikud. 

Sel hetkel hakkan mina unistama sellest, kuidas sellest mehest lahku minna ja siis sellest oma blogis kõigile õpetussõnu jagada. 

Ma hakkan metoodiliselt ja süstemaatiliselt otsima põhjuseid, miks ta mulle hea kaaslane pole. Pani koma sõnumis valesse kohta. Irvitas minu sõnumi peale, sest autocorrect muutis mu mõtte millekski muuks. Ei saanud minu naljast aru. Tegi mingit lolli lapsikut nalja. Reageeris minu sõnumile liiga tuimalt. Reageeris üle. Tema lõhn pole õige. Ta lõhnab liiga hästi. Ta ei kasuta Androidi, vaid IOSi. Ta sõidab valet värvi autoga. Tal on liiga ilus auto, tähendab kompenseerib midagi. Tal pole oma kodu, saamatu käkerdis. Tal on oma kodu, järelikult ei saa me nagunii koos elada, sest mina oma kodust loobuda ei suvatse. Ta on minu jaoks liiga vana. Mina olen tema jaoks liiga vana, ma meeldin talle ainult selle pärast, et olen "vana ja kogenud" ning ta tahab minu käest õppida trikke, kuidas "noortele ja kogenematutele" muljet avaldada. Tal on lapsed, mis mees see on, kes oma pere maha jätab? Tal pole lapsi, aga tahaks, aga mina ju ei taha rohkem lapsi. Tal pole lapsi ja ei taha ka, no siis on ju eriti inetu minust oma karjaga talle selga vajuda. Ta on liiga igav. Ta on liiga spontaanne ja püsimatu. Ta on täiskarsklane. Ta on joodik. Tal on liiga palju suhteid ja kooselusid, mis tal ometi viga on, et keegi temaga olla ei suuda? Ta on liiga kaua üksi elanud, mis tal ometi viga on, et keegi teda ei taha ja miks peaksin siis mina tahtma? Ta on minu jaoks liiga tark, ma tunnen end tema kõrval täieliku idioodina. Ta on liiga loll, mul pole temaga millestki rääkida. Ta on liiga pikk. Ta on liiga lühike. Ta on liiga rikas. Ta teenib vähem kui mina. Ta on nii armukade! Ta pole üldse armukade, lähen ma talle üldse korda? Ta käib liiga ilusti riides, tunnen end tema kõrval viimase kaltsakana. Ta riietub nagu kodutu, mul on piinlik end temaga koos avalikus kohas näidata. Ta on liiga hoolitsetud. Tal on pikad ja ebaühtlased küüned, iuu! õpi küünetange kasutama mees! Ta ei tee trenni ja on suure õllekõhuga. Ta teeb liiga palju trenni ja ma tunnen end tema kõrval nagu üks suur hunnik kallerdunud pekki. Ta elab minust liiga kaugel, logistika hakkab mu aega röövima. Ta elab mulle liiga lähedal, mis siis kui me inetu tüliga lahku läheme ja ma pean temaga iga kord Maxima kassajärjekorras smalltalki teesklema? Ta saab oma emaga hästi läbi - mingi mõttetu nannipunn! Ta ei saa oma emaga läbi - nõme misogüün! Ta teeb komplimente mu välimuse kohta, kas ta siis mu ilusat hinge üldse ei hinda? Ta ei tee komplimente mu välimuse kohta, järelikult arvab, et ma olen inetu. Ta tahab liiga tihti suhelda ja kokku saada, ära hinga mu õhku mu eest ära! Ta leiab vabandusi, miks mu sõnumitele mitte vastata, ütleb, et "töö", mul on kõrini sellest, et ma pean mingite meeste järele jooksma! Ta loeb nii palju pakse ja keeruliste ning pikkade sõnadega raamatuid, mul on nii piinlik, et ei oska temaga kaasarääkida. Talle ei meeldi lugeda, millest mul ometi sellisega rääkida on? Ta on nii rahulik ja tasakaalukas, ma tundun täieliku hüsteerilise fuuriana ta kõrval. Ta on energiline, nagu mingi teismeline, võtaks nüüd veidi rahulikumalt, ei pea elu mõlemast otsast põletama nagu säraküünalt. Ta on motiveeritud ja ambitsioonikas - ja ma ei tea ikka veel kelleks ma saada tahan, kui suureks kasvan! Ta lihtsalt kulgeb ja naudib elu - mis mees see on, kelle mingit motivatsiooni ega ambitsiooni pole elus? Ta on palju reisinud, ma olen nii vähe, kindlasti peab mind mingiks mõttetuks kolmandaks Eestiks. Ta on ainult Soomes ja Lätis käinud - kas inimesel siis üldse pole huvi näha, mis mujal maailmas toimub? Tal on liiga palju semusid, no aga millal ta siis minu jaoks aega leiab ja ma ei suvatse küll oodata, kui ta oma nädalaplaanis minu jaoks aega võtab, pfff! Tal on liiga vähe sõpru, kuule, inimesel peaks ikka oma elu ka olema, ma tahan ju ka vahel sõbrannadega lihtsalt kokku saada ja naistejutte rääkida! Ta on hommikuinimene, aga mulle meeldib hommikuti pikalt magada. Ta on õhtuinimene, aga ma tahan vahel hommikul vara päeva alustada, et võimalikult palju korda saata. Ta on liiga puhas, ei tea mis lahendamata lapsepõlvetraumasid ta endaga kaasas kannab? Ta on räpakas, no tegelikult, mul juba on neli last, ma ei suvatse siin mingi mehe järgi veel kasima hakata vanas eas. Ta räägib oma eksist hästi - järelikult pole veel üle saanud. Ta räägib oma endisest halvasti - järelikult on tahumatu mölakas ja hakkab varsti minu ajudele käima.

Varem või hiljem midagi ma ikka leian, et asi enda jaoks ära lõpetada. Sest ma ei hakka ju ometi siis midagi kirjutama, kui asi alles susiseb. Sest, noh, äkki vaatamata kõikidele tema puudujääkidele meil klikib ja siis on ju piinlik, kui ta peab blogist lugema, mida ma tema kohta kunagi öelnud olen. Või kui ta vaatamata kõikidele oma puudujääkidele mulle ikkagi hinge poeb ja siis meil ei kliki, tähendab, temal ei kliki minuga, nii nagu selle ühega oli, siis on ju ka jälle nõme tõdeda, et ma ei tea mis mul ometi viga on, et ükski mees mind endale ei taha. Aga nii, et üldse ei kirjutaks, nii ka ei saa. Sest äkki kellelgi jääb siis oluline õppetund eluks saamata. Noh, et targad pidid ju teiste, ehk minusuguste, vigadest õppima ja lollid, nagu mina, ei õpi isegi oma vigadest. Ja selletõttu ongi vaja kõik algusest peale üles kirjutada ja lugejani toimetada. Ja et kõik ikkagi võimalikult tõetruu ja detailne oleks, siis tulebki kohe algusest peale hakata otsima ja ülestähendama kõiki neid asju mida mees valesti teeb. 

Miks ma ei võiks mõelda, et äkki see nüüd ongi see õige ja me ei lähegi lahku ja mul polegi vaja kirjutada kuidas ta kõike algusest peale valesti on teinud ja mingit õppetundi polegi vaja järeltulevastele põlvedele edasi anda, et võibki lihtsalt olla hea ja mõnus? Kas keegi kusagil sellist blogi ka peab?