"Vernon Subutex. Tome 1"
Virginie Despentes
Tõlkinud Maria Esko
Kirjastus Varrak, 2019
335 lk
***
"Probleem on selles, et kui naised teiste naistega omi jutte hakkavad rääkima, siis jõuavadki nad järeldustele, mis käivad igasuguse loogika vastu, ja ei maksa hakata tegema nägu, nagu nende taga poleks peidus sügavat viha meheliku libiido vastu."
***
Mul on endale seatud reegel - ma käin uues rühmatrennis kolm korda, ma vaatan uut seriaali kolm osa ja ma loen raamatust kolmkümmend lehekülge, enne kui otsustan, kas see mu edasisi investeeringuid väärib. Mu aeg planeedil maa on limiteeritud ja ma ei suvatse raisata oma aega asjadele mis mulle miskit juurde ei anna. "Vernon Subutexi" kohapealt tegin erandi. Lugesin edasi, kuigi esimesed kolmkümmend lehekülge ei avaldanud mulle muljet. Polnud otseselt halb, aga ma ei saanud pihta, mis värk selle raamatuga oli. Tegelased, jutud, tegevused - kõik need näisid esmapilgul seosetud ja eikuhugi viivad. Umbes üheksakümnendal lehel hakkasin vaikselt matsu jagama. Nägin ridade vahel suuremat eesmärki.
Kas eesmärk, iva, moraal, õppetund - on need üldse ilukirjandusliku teose puhul essentsiaalsed? Kas sihtpunkt on oluline, või tähtis on eesmärk? Kas peame alati orgasmini jõudma, või on ilma selleta niigi mõnus? (Sorry sõbrad, antud raamatu kontekstis sobib see allegooria nagu rusikas silmaaku. Pealegi, te kõik klikkisite lingile, et saate aru, et tegemist on täiskasvanutele mõeldud lugemisvaraga, nii et pole teil õigust õhku ahmida midagi.) Ma kardan, et mina olen just see, kes peab alati eesmärgini jõudma. Ma naudin protsessi küll, aga kui ma tean, et lõpus mingit auhinda pole, siis ma väga ei viitsi. Sellepärast mulle nii väga need pinnapealsed kriminullid meeldivadki - mulle on lubatud, et ma lõpus saan kõigile oma küsimustele vastused. Aga kuna vastupidiselt esialgsele näilisusele lubati mulle ka lugu ja ehk koguni lõpplahendust, siis jätkasin lugemist. Olin kätte saanud pusle nurgatükid ja iga loetud peatükk avaldas aina enam seoseid.
Ma olen vist liiga palju elus lugenud kaunilt koostatud, rahulikus taktimõõdus, sissejuhatuse, teemaarenduse, konflikti ja kokkuvõttega eeskujulikke, noh, lõpukirjandeid. "Vernon Subutex" ei ole lõpukirjand. Mõtted pilla-palla, natuke nilbe, veidike teemast kõrvalekalduv, ja noh, mis siin salata, seksistlik ning meestekeskne. Meestest on raamatus kõvasti juttu. Ja mis siin salata, mehed mulle meeldivad. Kas just kirjeldatud mehed, aga eks igas terves mehes on pisut igaühte neist - madalalaubalised, mühkamid, mõtted augu ümber. Ja ma ei räägi astronoomiast. Feministide õudusunenägu! Või siis just vastupidi - Mihklipäev - näed!, ma ju ütlesin, kõik mehed on vastikud ja rõvedad. Naised on siiski ülemklass. Mhm, oleme me jee! Üks karakter vihastas mind küll, tüüp, kes oma naist klohmis. Kui oleks lihtsalt tuuseldanud, selle oleks talle ehk andeks andnud. Aga arutleda, et "ma ei saa talle sünnituse ajal toeks olla, sest ei suuda pealt vaadata kalli inimese kannatusi" ja samas tunnistada, et "raseduse ajal püüdsin oma naist kõhtu eriti mitte lüüa". Et nagu, misasja!?!
Kui paljusid elusid üks inimene puudutada võib? Kuivõrd seotud me üksteisega oleme. Olenemata sellest, kes me oleme ja millega hakkama saanud, me jätame maha jälje.
Mind üllatas see, et ma raamatut lugedes üldse õõvastust, tülgastust või vastikust ei tundnud. Väljaarvatud see eelmainitud koht. Kas olen siis tõesti nii rikutud? Pigem vast see, et teos ei jaga hinnanguid, autor kirjeldab oma karakterid, nende tausta, motiive, mõtteid, ambitsioone ja pahelisust emotsioonideta, nagu sõjakorrespondent, jah, olukord on rõlge, aga me lähme edasi. Sama oli mul romaani lugedes. Ma sain mõistusega aru, kuivõrd kaugel on kirjeldatud maailm minu naiivsest maailmatunnetusest ja millist reaktsiooni ma tundma peaks. Aga ma ei tundnud midagi. Ma polnud isegi ülemäära šokeeritud. Põhilised hirmud, mis inimestel ikka on, olid kõik välja toodud. Hirm vananemise, hukkamõistu, nähtamatuse, liigse tuntuse, sobimatuse ja üksildus ees. Ja see hirm, selle hirmu tunnistamine, see ühendab inimesi. Taustast sõltumata.
***
"Aga ta tundis end nähtu pärast nii räpasena. Ta ei suuda sellest rääkida. Häbi teebki nii. Võtab kõnevõime ära."
***
Mitte, et see oleks suure avastusena tulnud või kuidagi eriliselt masendanud, aga eks ta omal moel nukraks tegi küll, et seks on kujunenud valuutaks. Odavaks maksevahendiks. Eks prantslastel on see alati pigem nii olnud, eriti eliidi hulgas. Ja ülejäänud maailm rabeleb vere ninast välja, et Vana Euroopaga sammu pidada. Naised kes kätte annavad, noh, varem või hiljem kutsutakse neid litsideks. Kes kohe pole valmis neljakäpukile laskuma, nemad on bitchid. Võitjaid siin pole. Ikkagi meeste maailm. Ja kui sa naisena soovid selles läbi lüüa, siis oledki sunnitud nende reeglite järgi mängima. Millise hoiakuga seda teha otsustad, see määrab ka selle, millise maitsega sa selle kõige juurest ühel päeval minema kõnnid.
Lisaks igihaljale "mehed versus naised" temaatikale, oli ära toodud ka Euroopas aina enam muret ning viha tekitavad pagulus ning sisserände teemad. Parafraseerides: "metroos on kolm valgenahalist, kümme mustanahalist ja kaheksa moslemit - Pariis. Normaalne." No jah, mis siin ikka targutada, eks see on nüüd siis uus normaalsus. Ja kui sa julged midagi kobiseda, siis oled rassist ja tagurlik. Empaatiavõimetu. Ja samas, kui sulle keegi keset päeva kallale tuleb ja sa appi hüüad, siis needsamad edasipüüdlikud ja altruistlikud anonüümsed netikommentaatorid lähevad sust mööda, kulmugi kergitamata. Normaalne.
Kommentaarid
Postita kommentaar