Lugu on inspireeritud ühest Perekooli (jah, ma vahel ikkagi loen, on jah, loll harjumus, aga igav oli) teemast, kus üks proua kurtis, et käis külas ja talle pakuti ainult snäkke, kui tema oleks oodanud ja ise võõrustajana pakkunud toekat õhtusööki.
 |
| See on minu laupäeva hommikune hommikusöök. Muidu käib selle saia peale juust ka, aga üks mu seitsmesajast lapsest oli juustule kirdõk teinud ja ma pidin ilma leppima |
Alustame sellest, et minu meelest on kell seitse õhtul üldse midagi süüa juba kohutavalt hilja. Ammugi siis veel mingit praadi või midagi. Ma saan aru, et see on minu isiklik kiiks, sest ma ei saa täiskõhuga magada. Samuti ei ole ma kunagi aru saanud neist, kes käivad öösel külmkapi kallal. Mul on just vastupidi, raske magada kui kõht liiga täis, olgu siis toitu või jooki. Vähemalt neli tundi enne magamist üritan mitte suurt einet võtta. Ja noh, ma keeran juba kell kümme tuttu.
Viimasel ajal on mul söögikordadega üldse kuidagi nii kujunenud, et ma söön esimese eine alles kell 12, ehk siis lõuna, ja õhtusöögi viie-kuue paiku. Ärge kartke, ma söön vahepalasid. Ma pole terve elu armastanud hommikuti süüa. Vahepeal sõin, nutsin, hambad ristis sundisin endale toitu kurku, sest väidetavalt pidi see hullult oluline olema. Igatahes, selle lolluse lõpetasin ma nüüd mõned aastad tagasi ära. Mitte et hommikuti söömine rumal oleks, aga ma ei usu väga enda sundimisse vaid oma keha kuulamisse. Ja minu keha on mulle terve elu rääkinud, et hommikuti on täiesti okei ainult kohvi juua ja siis millalgi hiljem, kui keha on ärkvel ja suud matsutab, siis võib talle midagi sinna hambusse visata ka järamiseks. Ja minu keha on nii kõige õnnelikum. Meel ka, et ma ei pidanud teda varavalges traumeerima hakkama.
Loomult olen ma ju ikkagi ööloom. Hommikused varajased ärkamised on mulle loomuvastased. Kui mind vabasse loodusesse lasta, kus pole kohustusi ega kellaaegu, siis enne kümmet mind naljalt voodist väljas ei kohta. Ja alles kahest päeval hakkab mul kõige efektiivsem periood. Sellepärast on mul alati kummaline kuulata neid, kes räägivad, et nad hommikul enne tööd käivad jooksmas või lähevad jõusaali. Mis teil viga on? Kuidas te seda teete? What kind of sorcery is this? Ja pole vaja mulle rääkida, et ma ei tea, sest pole proovinud. Olen proovinud, tean millest räägin ja see pole mulle. Ma ei tunne pärast tööpäeva, et mul kõik energia väljas ja ei jaksa enam midagi. Vastupidi, mul on kõik suurepärane. No ja eks ole ju loogiline, et ka söömisega on sama lugu.
Et kui ma võin oma keha manipuleerida nii, et ma füüsiliselt ärkan ja teen ning olen juba pool seitse, siis vähemalt minu seedesüsteem protesteerib, lööb käed rinnal risti ja teatab, et tema terroristidega läbirääkimisi ei pea ja provokatsioonidele ei allu.
Niisiis, minu toitumine on kuidagi iseeneslikult välja kujunenud vahelduv paastumiseks. Mitte teadlikult, mitte meelega. Aga mul tõesti jäävadki kõik eined sinna 6 kuni 8 tunni sisse.
Ühtlasi, mind rõõmustas väga see, kui palju vastukaja sai Caesari salati lugu. Seetõttu küsin, et kas lugejad on huvitatud ka tulevikus ühe laisa perenaise ülejala kokku keeratud kiiretest ja stressivabadest retseptidest, sest mul on ja ma pole kade.
Alumisel pildil on meie pere nädala ostukorv. Mul jäid poekotid autosse ja ma ei viitsinud uusi osta. Eskalaatorilt alla parkimismajja sõites, liikus mulle vastu üks mõõdukalt kena mees. Vaatas mind, naeratas, vaatas mu käru ja kortsutas kulmu. Kui me kohakuti jõudsime, ütlesin talle, et mul on kodus neli poega. Mees ütles "aa" ja noogutas mõistvalt. Vähemalt ei arvanud, et ma viimsepäeva tuumasõijaks valmistun või midagi.
Kommentaarid
Postita kommentaar