Üksikemadusest, ausalt

Mulle ei meeldi halada. Palju parem on luua illusioon, et mul on alati kõik suurepärane, ise lõhnan nagu roosinupp ja ma ei lähe iialgi endast välja, karju ega vannu paanikas. Ei, paraku minu elu ei ole alati muretu, kuigi ma elu eest üritan seda nii elada, et oleks. Ja enamasti, mulle näib, saan ma sellega hakkama ka. Kui ka juhtuvad ebameeldivad juhtumised, siis ma püüan neist õppida, need naljaks pöörata või vähemalt mõne hea loo blogisse saada. 

Superwoman? Nope!


Ja siis on selliseid päevi, kus minu kaardimaja koost variseb. Või varisen koost mina. Üks ei välista teist. 

Teisipäev oli selline päev. Juba enne koduuksest väljumist jõudsin ma karjuda, sõimata, halada ja ähvardada. Mul nimelt üks poeg ei taha koolis käia. See, kes peaks kevadel põhikooli lõpetama. Esiteks jäi ta haigeks. Ma tahan uskuda inimestest head ja ma seetõttu jätan jutumärgid ära. Tundus, et ta päriselt oligi haige. Siis saime koolilt väga segase kirja seoses distantsõppega. E-koolis oli üks jutt, klassijuhataja poolt edastatud e-kirjas teine ja kooli kodulehel kolmas. Seega, poiss jäi ka teiseks nädalaks koju "distantsõppele". Uskuge, jutumärgid on siinkohal õigustatud. Kolmandaks nädalaks sain ma juba aru, mis loogika järgi distantsõpe töötab ja nii hakkasingi poissi teisipäeva hommikul kooli poole nügima. 

No aga kui inimene ei lähe, siis mida ma teha saan? Ta lihtsalt ei tule voodist välja. Ma ei saanud ühegi ähvarduse, mangumise ega palumisega teda teki alt välja. Ja uskuge, ma ähvardasin. Ähvardasin trahvidega, lastekaitsega, lastekoduga, politseiga ja erikooliga. Mitte midagi ei aidanud. Arvake nüüd minust mida tahate, aga sel hommikul olin ma äärmiselt nördinud selle peale, et ma ei saa füüsilist vägivalda kasutada. Kuigi, kas seegi oleks aidanud on selgusetu. Ta on viimaste mõõtmiste järgi 186 cm pikk. Ma tuletan meelde, et minu tulemused on 164 ja kahanemas. 

Lõpuks kriiskasin jõuetult, et ma räägin tema isaga ja kui sellest ka tolku pole, siis pöördun politseisse, sest tal on lõppude lõpuks koolikohustus, Eesti Vabariigi kodanikuna, ja kuidas talle meeldiks, kui igal hommikul hakkaks teda patrull eskortima kodust, kõigi naabrite silme all, kooli, kõigi kaasõpilaste silme all. Ja veel, ma mainin, tegemist pole üldse lolli inimesega. Kui oleks loll, siis ma saaks veel kuidagi aru. Põhjus, miks ta ei taha kooli minna seisneb selles, et tal on jamad ühes aines. Saate aru, ÜHES! Ja selle tõttu on ta nõus ülejäänud 10nes, või palju neid seal täpselt on, aines feilima 🤦 

Igatahes, ei alanud hommik just kõige meeldivamalt. Õnneks oli töö juures rahulik ja muud iseäralikku ei juhtunud. Sellepärast öeldaksegi, et naistele on tööl käimine nagu puhkus, võrreldes kodus tekkinud kaosega. 

Ja kodus kaos jätkus. 

Tulin töölt ja tegin süüa. Pildistasin viimast loetud raamatut, mille tarvis mul oli, mõistagi, veini vaja. Veini oli vaja pildistada. Aga kuna ta juba klaasis helkis, siis oli narr tagasi pudelisse valada. Valasin hoopis teise kohta, hõk. Kui klaas tühjaks sai ja ma läksin seda kööki tagasi viima, siis ootas mind ees ookean. Sest, ma ei tea, kes veel mäletab, aga ma kevadel kirusin pikalt ja laialt seda tüüpi, kes mul valamu äravoolu ühendas (link). Igatahes, tulemus oli see, et mingi tihend ütles üles ja torustik lõi kõik lahti ja siis oli meil seal seebivesi toidujääkidega lainetamas. Mõnna! 

Esiteks ma veel paanikasse ei läinud. Püüdsin asja korda saada. Oma pea ja jõuga. Ja teibiga. Loomulikult teibiga! Ei naera siin midagi! Ma olen ikkagi üksikema, eks, ja mul oli vaja kiiret lahendust, sest vesi + parkett, ei ole parim kooslus. Paraku minu lähenemine ei andnud oodatud tulemust. Siis ma läksin juba natuke paanikasse. Ja siis läksin natuke rohkem paanikasse ja hakkasin ennast nutmiseks ette valmistama. Ja kõige selle emotsioonide virr-varri peal meenus mulle, et ma olen ikkagi üksik, saamatu ja abivajav naisterahvas, kes peaks kõigi loetud ajakirjaartiklite ja vaadatud romantiliste komöödiate kohaselt olema just see, mida üks mees vajab, et end MEHENA tunda. Ja kuigi ma muidu ei erutu selliste alatute võtete peale, siis tuleb arvestada järgnevaid asjaolusid: 1) kell oli pool kümme õhtul, ma olin väsinud, 2) ma olin manustanud klaasi pinot, 3) vett oli igal pool põlvini, põhimõtteliselt, 4) naabrimees oli mulle võlgu, sest ta keeldus Karu ettepanekust hoolimata, mulle sooja tagama, kuigi oli seda lubanud, eks! Niisiis, helistasin ja nutsin natuke torusse. Mees tuli, tegi mingit määdžikut, kirus esimest venda, kes mulle haltuurat oli teinud ja ma olen talle nüüd vist ühe Karu võlgu. 

Igatahes, ma tundsin end klassikalise hädasoleva naisena, ja teate mis, ma nautisin seda sajaga! Naabrimees ka nautis, ma ise nägin. Esmasündinu seisis terve aeg kõrval ja jälgis mängu. Mul ainult hea meel, et ta ka nägi kuidas tõeline mees peab tulema ja naisi päästma. Ilma vingumiseta, kui perses mul kõik on ja kui valed torud ja loll valamu. Andke andeks feministid, aga see oli neetult seksikas. 

Mida ma öelda tahan - üksikema elu on puhuti hullult raske ja sündmusterohke ja masendav ja stressirohke ja ootamatusi täis, noh, nagu kõigil teistel inimestel.

Mis puutub poisi poppi panemisse, siis tema isa helistas talle õhtul ja pidas loengut. Tundub, et hetkeks aitas.

Kommentaarid

  1. Kui see sind kuidagi toetab mul on vaga sarnased probleemid oma pojaga ja ma ei ole üksikema. Ta on vist sama vana kui sinu oma, peaks tegema põhikooli eksameid järgmisel kevadel.
    Märtsist juulini kui nad koolis ei käinud ja "kodu õppel" oldi siis ikka tehti vaga minimaalselt tood ja kõned koolist olid igapaevased. Ja nüüd on ta jälle kodus kuna keegi klassis testiti COVID positiivne ja sama lugu otsast peale :(
    Ma vist lähen vangi kuna ma ei suuda vastutada lapse ees kes on minust suurem ja tugevam ja kes on otsustanud et "he knows best" :(
    Kas su lapse isa ei saaks mu pojale helistada ja loengut pidada? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead, see toetab väga, aitäh :) On jah sama vanad, kevadel eksamid. Kevadel olid mul samuti klassijuhatajaga igapäevased vestlused. Põhimõtteliselt kevadel tegin mina pooled tööd tema eest ära ja ka siis anti talle armu ning viidi üle üheksandasse, kuigi mitmes aines olid puudujäägid. Täiesti masendav! Ma juba hirmuga mõtlen, mis kevadel saab. Ma isegi eksamite pärast ei karda, aga just seda, et kui ta edasi õppima ei lähe ja jääbki mulle koju vegeteerima. Kõige hullem on see, et nüüd neljas poeg võtab vanemast vennast šnitti ja ka keeldub õppimast ning teatab, et tema ka kooli ei lähe.

      Jõudu sulle ja kui ikka väga häda käes, siis ma saadan lapse isa numbri sulle. Talle meeldib hädasolevaid naisi aidata. Abielus olles mind jõhkralt häiris, aga nüüd jagan teda vabalt :D

      Kustuta
  2. Ma ei tea küll, mis teema tal selle ühe ainega on, aga mul tekkis ka trots ja tohutu allaandmise tunne, kui mingi ainega raskused olid. Tegelikult see ikka rõhub küll. Lõpuks võtsin end kätte, aga nüüd 20ndates (näiteks kõrgkoolis õppides) olen palju kohusetundlikum kui põhikoolis.

    Iseloom areneb ikka ajaga ja seega ka kohusetunne. Üks hetk mõistab, et kõike teeb iseendale. Teismelisel on sellest muidugi raske aru saada. Igaljuhul loodan ja usun, et poiss saab sellest komistuskivist kiirelt üle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda küll, et ma ise ka põhikoolis ei võtnud õppimist tõsiselt. Aga poppi ma ka väga ei teinud, isegi kui raske oli, siis läksin ikka kohale. Ma aitaks teda hea meelega, aga kui ta ei suhtle minuga ja ei räägi sellest, mis talle raskusi valmistab, siis ma pole ka mõtete lugeja ja ei saa aidata. Ma loodan ka, et ta siiski välja veab oma asjad ja ehk kevadel ka ära lõpetab põhikooli :)

      Kustuta
  3. Issand jumal, jah, mul olid ka vanema pojaga samad probleemid... Pidin halliks minema. Ei, füüsiline vägivald ei aita sinust üle 20 cm pikema lontruse vastu.
    Mul olid... Omad nurjatud võtted, mis aitasid lõpuks hilinemisega. Nüüd on ta suur inimene ja saab oma eluga hakkama.

    VastaKustuta

Postita kommentaar