Mustritest ja kangast

Üks hommik läksin hiljem tööle. Ülemus palus, et ma talle küüti pakuks ja sain tervelt poolteist tundi kauem põõnata. Äratasin poisid üles, et nad kooli läheks ja kobisin ise õndsusesse tagasi. Ega ma ei maganud tegelikult, lihtsalt mõnulesin. Kuulasin kuidas poisid riidesse panid, kääridega müslipaki kallal ragistasid, piima külmkapist võtsid ja tagasi panid, taldrikud nõudepesumasinasse asetasid, hambaid pesid, saapalukud kinni tõmbasid, kindad kätte sahistasid ja korteriukse lukku keerasid. Vaikselt. Tasa-tasa. Kui ma oleksin maganud, siis poleks midagi kuulnud, nii hiilivalt toimus kõik eeltoodu. 

Ja ma mõtlesin oma lapsepõlve peale. Kuidas meil oli. Kui isa ärkas, siis pandi raadio üürgama, telekas lõugama, pann särisema, uksed paukuma, tuled välkuma. Kõik teadsid, et kui isa ärkas, siis pidi kogu maailm ärkama. Kuidagi olen suutnud see muster ära lõpetada ja isegi oma järglastele õpetada hoolimist teistest. 

Eriti oma laste pealt näen seda. Kui meil veel vanad uksed olid, mis heli ja valgust üldse kinni ei hoidnud, siis kuulsin sageli seda, et televiisor keerati madalaima heli peale ja omavahel sosistati, et "ole nüüd tasa, ema magab". Pole üldse haruldane, et poisid tulevad ja mu toa ukse vaikselt sulgevad, kui see on mul endal tegemata jäänud. 

Tihti pakuvad kutid oma abi, küsivad, et kas ma saan sind aidata. Või kui lähevad poodi, siis uurivad, et kas sa tahad ka midagi. Või kui nad on oma taskuraha eest midagi ostnud, siis uurivad, et kas ma ka ehk soovin ampsu või lonksu. Samas, teatud asjad mida ma vaid endale ostan - proteiinibatoonid, toonik, valgupulbrid - need võivad mul nädalate kaupa külmkapis vedeleda ja keegi ei näpi neid, sest nad teavad, et need on "ema omad". 

Mul pole halli aimugi, kuidas mu lapsed on sellisteks kasvanud. Mulle ei meenu ühtki konkreetset juhtumit, kus olen pidanud neid koolitama või kasvatama. Loomulikult olen ma korra või paar neile meelde tuletanud, et võiks seda või teist teha. Ega ma ise ka kodus ustega ei lõhu ja tulesid põlema ei pane, kui teised magavad. See on elementaarne viisakus. Kuldne reegel, kui soovite - tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehtaks. Muud saladust pole.

Loomulikult pole ma selline ema, kes ma olla tahaks. Valgusaastate kaugusel ideaalist. Ühte asja ma olen emana alati soovinud, et minu lastel oleks kasvõi veidikenegi parem lapsepõlv kui oli mul endal. Ja ehk siis on nemad omakorda kröömikene paremad isad oma tulevastele lastele. Teate ju küll, sa näed oma kasvatuse vilju alles oma lapselaste pealt.