"Naised, kellest ma öösiti mõtlen"

"Naiset joita ajattelen öisin"

Mia Kankimäki

Tõlkinud Triin Tael

Kirjastus Varrak, 2020 

334 lk + pildialbum

Neljakümneaastane, vallaline, lasteta, koduta, eesmärgita naine. Naine, kes ammutab inspiratsiooni samasugustelt naistelt, kes on oma elus teinud kannapöörde ja endast legendid maha jätnud. Nende imenaiste kannul, varjus ja eeskujul, hakkab minategelane tasakesi oma elu lahti mõtestama ja lootusetuna näivat olust hoolimata taas kord elust rõõmu tundma. 

"Öönaiste nõuanded: 

Ole julge. Mis sest, et kardad.

Mängi nende kaartidega, mis sulle jagatakse.

Ka siis, kui sa oled haige, võid ikkagi täiel rinnal elada.

Kui jääd kõigest ilma, hakka kirjutama."

Selline põhjamaine "Söö, palveta, armasta" romaan. Reisikirjeldused. Tõesti, miks ometi ei kirjuta keegi sellest, kuidas tsivilisatsioonist eemal potimajandus toimib? Sest me ju ei tea, oleme võõrdunud.

""Asi pole selles, mis kaardid sa saad, vaid kuidas sa mängid," kirjutas Karen. Valikuvõimalusi on nimelt kaks: kas jääda oma saatuse üle kaeblema - või mõelda, et need kaardid on võti mingi erilise, võrratu võimaluse juurde, mida me muidu poleks saanud, ja hakata selles vaimus elama."

Näib, et parem on oma eeskujudest liiga palju mitte teada. Leppidagi vaid pinnapealse ettekujutlusega. Süvenedes müstika haihtub. Ilmneb, et eeskuju on ka kõigest nõrk ja inimlik. Oma hirmude, isekuse, süütunde, rumaluse ori. Miat sellised avastused pahandavad. Ta võtab seda isikliku solvanguna. Kuidas nad ometi julgesid! Mina jälle ei saa aru, kuidas ta ei saa aru, et ühiskond määratlebki meid tohutult. Jah, meile võib näida absurdne see, et üksik naine reisib ebamugavates ja tülikates pikkades villastes seelikutes ja korsetis. Me unustame nii kergesti ära iseenda priviligeerituse. Meile enesestmõistetavad kombed ja suhtumine, on ju tegelikult kõik väga uus alles. Kõigest loetud põlvkonnad tagasi oli elu hoopis midagi muud. See on umbes sama, et minu laste meelest on tavaline see, et neil kõigil on isiklikud nutitelefonid ja tasuta WiFi. Minu lapsepõlves polnud kõigis kodudes isegi lauatelefoni. 

"Haige ja hallutsinatsioonides Isabella Siinai kõrbe liivalohus lamamas ja piiblit lugemas, ise ühtaegu vapper, hale ja üksildane. (Sest vaprus ongi tihtipeale just selline tunne.)" 

Miks ravivad inimesed depressiooni reisimisega? Sest kui sa oled oma mugavustsoonist väljas, kus sul pole aega mõelda oma elu mõttetuse üle, kus kogu energia on suunatud sellele, et ellu jääda, siis sa unustadki ära, et su elu tühine on. Inimestel on vaja suuremat eesmärki. Tunda, et nad täidavad mingit missiooni. Ja tunnustust ka vajavad. Võta need kaks asja inimeselt ära ja ongi depressioon. Aga pane inimene veelgi täbaramasse olukorra, kus tal tuleb olelusvõitlust pidada ellujäämise nimel, ning enesetoestuse ja tunnustusevajaduse puudumine ei masenda. Lihtne tegelikult. Kes meist oleks kuulnud, et koonduslaagrites või Siberis inimesed depressioonis oleks olnud?

"Mia kiri Karenile. "Ütlen vaid seda, Karen, et eks minagi olen olnud armunud Denysesse, sellesse, karismaatilisse, säravasse, eemal olevasse mehesse, kes tuli ja läks, nagu hing ihaldas. Sellesse, kes ei öelnud lahkudes kunagi, kuhu läheb või millal tagasi tuleb või kahju, et minema pean, sest oleksin palju-palju meelsamini sinu seltsis, vaid sellesse, kes lihtsalt tõusis püsti, läks esikusse, tõmbas jope selga ja ütles,"ma siis läksin". Ja ikkagi oli selles mehes, Denyses, midagi säärast, et tema tagasitulek tekitas alati tunde, nagu oleks toas kõik tuled põlema pandud. Siis oli alati selline tunne, et olen seal, kus ongi minu koht. Alati, kuigi teadsin, et varsti on ta jälle läinud. 

(Oh tüdrukud, kes meist siis poleks!)

Denyst võib oodata päris pikka aega, aga siis, kui Denyst enam pole, Karen, kui Denysega on täielik lõpp, siis tuleb meil hakata midagi muud tegema. Kirjutama, reisima, mõtlema, kuidas me tahame selle elu nappe hetki kasutada. Ja see, et oleme viimaks kellegi, isegi Denyse ootamisest lahti saanud on kingitus.""

Esimene osa, Karen Bixenist, oli kõige põhjalikum. Võimalik, et see on naine, kellest autor on kõige rohkem öösiti mõelnud on. Natuke ehk pikaks venis see osa, kordused jooksid sisse, aga muidu oli ikka huvitav ja hea. Mia oskab kirjutada nii, et tekib isu rohkema järele. Minul näiteks on kodus Karen Bixeni "Aafrika äärel" ja kuigi ma olen filmi näinud, mitu korda isegi, sest Meryl Streep, eks ole, siis siiani pole mind raamatu lugemine väga tõmmanud. Pärast Öönaiste raamatut, lisandus see öökapile. Ja see on oskus, tekitada isu. 

"Mul on selline tunne, et kogu reisimise tähendus on just selles: nägemises ja nähtu mällu talletamises. Sest mingil kummalisel moel muutub maailm imelisemaks ja tähendusrikkamaks, kui temast kirjutada. Alles kirjutades hakkad mõistma."

Mis mulle veel erakordselt sümpaatsena mõjus, oli asjaolu ise, et autor mõtlebki päriselt teiste inimeste peale. Kuidagi eriliselt valusalt sai ilmseks, et mina olen ikka läbi ja lõhki üks isekas inimene. No ei mõtle ma öösiti teiste naiste peale. Meeste peale küll, aga mitte nõnda nagi Kankimäki. Ei, ma ei taha rääkida sellest, kuidas ma pimedas teki all meestele mõtlen, eks. Aga empaatiat peaksin siiski veel arendama, see sai mulle väga ilmseks. 

Oi! Tegelikult nii palju tahaks veel kirjutada sellest raamatust, aga ma olen niigi juba räigelt rikkunud internetis kirjutamise reeglit - kui kolme reaga öeldud ei saa, siis toodad üle. Seda raamatut julgen soovitada vist igaühele. Ka alla neljakümneaastastele ja koguni meestele. Ja, jah, vastus põletavale küsimusele, kuidas Aafrika savannis asjal käia, saab ka lõpuks vastuse.