Olmeprobleemid

Ma saan aru, et täiesti pisiasjast tõmban vile üles. Ärritun ja vingun. 

Aga... keegi on jälle töö juures mu tassi pihta pannud! Nagu... Kas sa tõid selle tassi siia kontorisse vä? Kas sa valisid selle Rimist ise välja, viisid kassasse, maksid selle eest 2 eurot, tõid selle tööle ja pead seda omaks? Nagu, meil on seal teisi tasse mustmiljon. Milleks sa käpid minu kruusi? 

Järgmine kord ma ostan endale selle suurte tisside ja tagumikuga kruusi. Või midagi muud sama rõvedat, näiteks kirjutan sellele, et olen koroona positiivne. 

See pole esimene kord ka, kui minu roosa tass minema viiakse. Kui ma nüüd arvestan, siis see on juba kolmas. No aastate jooksul, on ju. 

Ei no, ma saan aru, et mul on hea maitse ja ma ostan endale ilusaid asju, mida teised siis ka ihaldavad ja pätsavad. Aga nagu, vähe ma pole vihane. Kui mul oleks savi millisest tassist joon, siis ma ju ei tooks isiklikku tassi töö juurde. Mis krdi tassivarastega ma koos töötan, aru ma ei saa!

Aga ülemus ei lubanud midagi öelda. No muidugi, polnud ju tema tass, on ju. Ja suures plaanis vahet pole. Isegi mina saan sellest aru. Aga no ajab vihale.

Vihale ajab ka see, et ühel neiul on pidevalt komme aknaid lahti kiskuda ja ruumist lahkuda. Tee oma kodus mida sa tahad, miks mina pean sinu pärast kannatama külma, sest sa arvad, et sa elad üksi planeedil Maa? 

Sellest, et oma verd ei suudeta potist alla lasta või seda on terve prill-laud täis, ei hakka ma kirjutamagi.

Kõik noored neiud. Kuidas te elate niimoodi? Isegi mu lapsed ei jäta endast pahandust potti, aga teie olete justkui metsast pääsenud ja ei oska inimeste seas käituda. Hirmus mõelda, kui mõni neist mulle ühel päeval miniaks tikub. Nii must see kuri ämm saabki, kes õiendab ja igiseb ja rahus elada ei lase.