Kiri minu nooremale minale

Sa olid noor ja said vanaks! Heh, võibolla ma kunagi 40ne aasta pärast kirjutan Sulle selle kirja. Aga täna, umbes 20 aastat hiljem pole veel seda juhtunud. Ja ma tean, et Sa ei usu. Sest oled veendunud, et pärast kolmekümnendat sünnipäeva on elu läbi. Pärast kolmekümmet hakkad Sa alles elama. Sinnani Sa ainult teeskled elamist.

Sa lõpetasid just gümnaasiumi ja viisid oma paberid sekretär-asjaajaja erialale. Hea valik. 20 aastat hiljem töötad Sa sellel erialale. Aga see on pikem jutt, kuidas täpselt Sa selleni jõuad. See kool jääb Sul pooleli. Ja Sa kahetsed seda.



Sa kahetsed üldse paljusid asju. Näiteks seda, et Sa oma päevikud ära põletad. Praegu on vist juba hilja hoiatada, sest see tegu on juba tehtud. Sellest, et kahetsused on tulutud, saad Sa kunagi aru. Ja kahetsed ikka sama agaralt edasi. Ehk selles 2061. aasta kirjas oled õppinud mitte.

Võiks Sulle soovitada üht ja teist, et kahetsusi kahandada, aga Sa ei kuula mind nagunii. Sa oled alati isepäine olnud. Kahjuks mitte piisavalt, aga see läheb üle. Tuleb päev, mil Su eneseteadvus on kooskõlas Su saavutuste ja võimetega. See on s*taks hea tunne!

Proovi unistada julgemalt. Tean, et Sa kaotad võime unistada ja fantaseerida mõneks aastaks, sest Su ellu tuleb orkaan. Täpsemalt 4 tükki. Küll näed. Võta nad vastu, rõõmusta nende pärast, ole uhke nende üle. Hiljem annavad nad Sulle palju põhjusi olla uhked, aga Sa võiksid alustada juba varem, siis see tunne ei ähvarda lõhestada Su südant.

Su elus toimub pöördeid, mida ettegi ei kujuta. Ma ei hakka Sind šokeerima, lihtsalt tea ja ole valmis. Püüa tunda elust rõõmu. Õpi nautima väikeseid kordaminekuid. Sa oled endaga väga karm, pole vaja.

Kui Sul tekib võimalus, siis tee rohkem sporti. Õieti, ära oota võimalust, loo see! Ühel päeval on sport väga suur osa Su elust. Suur rõõmuallikas.

Õpi. Arenda ennast. Kuigi Sul põhikoolis ei läinud hästi ja gümnaasiumis olid omad väljakutsed, siis tegelikult oled Sa võimekas. Sul pole aimugi kui võimekas. Aga Sa saad aimu. Sest Sa lähed õppima ja lõpetad kiituskirjaga. See ei tundu praegu suur asi, aga natuke on. Sa saad aru, lihtsalt ära jäta haridusteed pooleli.

Sa tunned tihti üksindust ja tühjust. See kurvastab Sind ja see ei lähe päriselt kunagi üle. Kõige suuremat üksindust ja tühjust tunned Sa siis, kui Su ümber on väga palju inimesi ja näiliselt liigud eesmärgikindlalt edu poole. Ma ei oska Sulle praegu selgitada, millest see tunne tuleb ja lubada, et saad sellest lahti, aga see saab osaks Sinust ja ei hirmuta Sind nii nagu täna.

Hoia inimesi. See peaks Sulle lihtne olema, Sa meeldid inimestele. Tean, tean, Sa ei usu seda, aga nii on. Sa pead ise ainult naaatukene initsiatiivi ilmutama. Ära muutu mugavaks, ole lahke kõikide vastu.

Armastusest tahad Sa ka kindlasti kuulda. Sellega on nii, et kuigi Sa seda hirmsasti ihaldad ja soovid, siis õnne Sul selles pole. Ja mitte valede valikute või mingi needuse tõttu, vaid Sul on armastusest vale arusaam. Armastus pole midagi, mida Sa koged või saad, see on miski, mida ise pead tundma ja kinkima. Ühel päeval muutub see klišeeks, aga esiteks peaksid Sa õppima armastama iseennast. Ühel päeval tulevad Su ellu inimesed, kes Sind selles osas aitavad. Seni püüa enda vastu vähem karm olla. 

Ja üks asi veel! Tee rohkem pilte ja lase endast teha. 

Sinu vanem, aga mitte oluliselt targem, parim sõber. 

Kommentaarid