Enesehinnangu küsimus

Võttes osa jutujahist, kirjutasin ma järjest 3 postitust ja olin iseenda vaimukusest ning suurepärasusest vaimustuses. Arvestades, et ma lihtsalt puusalt tulistasin ja veel suht suvaliselt, läbi ja ette mõtlemata, siis esimene mulje oli mul endal, et pole ju üldse halb. Ma olen ise palju tunde kulutanud tunduvalt kehvemate lugude lugemise peale. Et kui annaks veel asjale natuke aega, mudiks teda ilusamaks, lisaks veidi liha luudele, kammiks juuksed ära ja paneks toreda kleidi selga, siis võiks ju eemalt vaadates peaaegu nagu päris olla. 

Ja siis hakkasin ma mõtlema. Loomulikult.

Et loll oled! Tegelikult ka arvad, et see on hea või? Pff! Piinlik! Roni parem kohe kivi alla ja teeskle, et sa tegid nalja, et sa olid seda lugu kirjutades purjus, irooniline ja üldse said asjast valesti aru, veel parem kui kõike korraga. 

Mul selliseid mõtteid käib kogu aeg. Ma võin teeselda, et olen jube enesekindel ja üle igasugusest kriitikast. Kirjutan, et vaadake kui vinge ja cool ma olen. Kõige ilusam blogija ja igasugust muud jura. Kuidas ma kõiki igale poole saadan ja botoksiga silmadepööritusest tingitud migreenihooge taltsutan. See kõik on teater. Või vähemalt on see poolik tõde. Tegelikult ma olen pigem see eespool kirjeldatud ülemõtleja, kes on kindel, et absoluutselt kõik teda naeruvääristavad ja kritiseerivad. Ma olen alati üdini liigutatud, kui keegi mind märkab, mind kiidab või mulle midagi ilusat ütleb. Ma saan aru, et kuna ma olen nii palju auru kulutanud sellele, et vastupidist kuvandit endast luua, siis praegune ülestunnistus kõlab ilmselt ka irooniana. 

Asi pole selles, et mul oleks liiga halb enesehinnang. Ma arvan, et kespärane. Ma saan aru, et midagi ma oskan, kõige lollim ja mõttetum pole. Samas, ma annan aru, et on minust palju paremaid, igas valdkonnas. Ja kui me räägime kirjutamisest, siis jah, see on olnud mu eluaegne unistus. Isegi see blogi sai loodud osaliselt seetõttu, et ma tahtsin näha, kas ma suudan oma lugudega lugejaid köita. Nüüd ma tean, et suudan. Kuigi rohkem vist oma isiksuse, kui lugudega, aga kas mind ilma mu lugudeta üldse on? 

Aga blogi on ju midagi sellist, mida ma kirjutan selleks, et mäletada. Need pole lood, millele ma otseselt mingit reaktsiooni ootan. Tore kui tuleb, aga see pole kirjutamise eesmärk. Samas, ilukirjandus on midagi muud. Sellele tahaks nagu ikkagi mingit tagasisidet. Ja samas on see koht, kus ma olen palju haavatavam ja hellem, kui oma elust rääkides. Millegipärast. 

Sain aru, mille pärast. See tuleb sellest, et ilukirjandus elas enne sügaval minu sees. Nüüd siis toon ta teistega mängima ja on loomulik, et mul on teatud ärevus, et kuidas ta siis seltskonda sobib ja kas ta ka sõpru leiab või vaatavad kõik teda eemalt viltu ja togivad kaugelt kaikaga, et mis loom ka sina oled ja millega sind süüa tuleb. See on nagu lastega. Ei mäleta, et ma oleks väga suurt numbrit teinud, kui kooli lõpetasin, millegiga õnnestusin või põrusin. Kui aga samu asju elavad läbi mu pojad, siis on emotsioonid kõik kordades võimsamad. Ühtäkki olen ma nii heldinud, et ei suuda pisaraid taltsutada. Süda tahab uhkusest üle ääre ajada. Ja kui neil läheb halvasti, siis põen seda nii, nagu ma oleks ise kuidagi nende põrumises süüdi. Mingid imelikud tunded. Tea, kas see ongi see kurikuulus emainstikt või? No vot, no ja ilukirjandus on ju ka minu lapsuke. Elas seal kusagil minu südame all, teiste eest varjul ja kõik oli hästi. Nüüd aga... ootan kui öeldakse, et su lapsuke on arengust maas, peaksid teda logopeedile ja psühhiaatrile näitama, miks ta ei arene sama kiiresti, kui teised temavanused, kas sa ikka pakud talle orgaanilisi tomateid ja porgandeid või paned ekraani ette istuma, küpsisepakk peos. Sellepärast olengi kuidagi jube tundlik ja kriitika osas valvas.

Instagramis jäi ette novellikonkrussi reklaam ja ma olen seda nüüd nädal aega iga päev vaatamas käinud. Mõtlen, et äkki võiks. Ma pole mitte kunagi elus kuhugi oma loomingut saatnud. Alati olen eeldanud, et nii palju paremaid ju on, milleks endal marki täis teha. Samas... jutujahi lugu on saanud ootamatult positiivset tagasisidet. Ja kui ma ei proovi, siis ma ei saagi ju teada. Parem ju proovida ja põruda, kui üldse mitte proovida. Nagu armastusega, et parem ilma jääda, kui üldse mitte kogeda. Ja kui ma ei jõuagi kuhugi, siis see on ju ka okei. Äkki ma saan koguni mingit konstruktiivset kriitikat ja järgmine kord läheb juba paremini? Sest mis on kõige hullem asi, mis saab juhtuda? Minu lugu jääb sinna sadade, tuhandete hulka erilise tähelepanuta? Või äkki on hullem hoopis see, kui ei jää? Kas ma saan hakkama sellega, et žürii või lugejad selle minu tibukese lahkamislauale venitavad ja algosadeks rapivad? Kas mu enesehinnang elab selle üle, olen ma nii tugev?