Enesehinnangu küsimus

Võttes osa jutujahist, kirjutasin ma järjest 3 postitust ja olin iseenda vaimukusest ning suurepärasusest vaimustuses. Arvestades, et ma lihtsalt puusalt tulistasin ja veel suht suvaliselt, läbi ja ette mõtlemata, siis esimene mulje oli mul endal, et pole ju üldse halb. Ma olen ise palju tunde kulutanud tunduvalt kehvemate lugude lugemise peale. Et kui annaks veel asjale natuke aega, mudiks teda ilusamaks, lisaks veidi liha luudele, kammiks juuksed ära ja paneks toreda kleidi selga, siis võiks ju eemalt vaadates peaaegu nagu päris olla. 

Ja siis hakkasin ma mõtlema. Loomulikult.



Et loll oled! Tegelikult ka arvad, et see on hea või? Pff! Piinlik! Roni parem kohe kivi alla ja teeskle, et sa tegid nalja, et sa olid seda lugu kirjutades purjus, irooniline ja üldse said asjast valesti aru, veel parem kui kõike korraga. 

Mul selliseid mõtteid käib kogu aeg. Ma võin teeselda, et olen jube enesekindel ja üle igasugusest kriitikast. Kirjutan, et vaadake kui vinge ja cool ma olen. Kõige ilusam blogija ja igasugust muud jura. Kuidas ma kõiki igale poole saadan ja botoksiga silmadepööritusest tingitud migreenihooge taltsutan. See kõik on teater. Või vähemalt on see poolik tõde. Tegelikult ma olen pigem see eespool kirjeldatud ülemõtleja, kes on kindel, et absoluutselt kõik teda naeruvääristavad ja kritiseerivad. Ma olen alati üdini liigutatud, kui keegi mind märkab, mind kiidab või mulle midagi ilusat ütleb. Ma saan aru, et kuna ma olen nii palju auru kulutanud sellele, et vastupidist kuvandit endast luua, siis praegune ülestunnistus kõlab ilmselt ka irooniana. 

Asi pole selles, et mul oleks liiga halb enesehinnang. Ma arvan, et kespärane. Ma saan aru, et midagi ma oskan, kõige lollim ja mõttetum pole. Samas, ma annan aru, et on minust palju paremaid, igas valdkonnas. Ja kui me räägime kirjutamisest, siis jah, see on olnud mu eluaegne unistus. Isegi see blogi sai loodud osaliselt seetõttu, et ma tahtsin näha, kas ma suudan oma lugudega lugejaid köita. Nüüd ma tean, et suudan. Kuigi rohkem vist oma isiksuse, kui lugudega, aga kas mind ilma mu lugudeta üldse on? 

Aga blogi on ju midagi sellist, mida ma kirjutan selleks, et mäletada. Need pole lood, millele ma otseselt mingit reaktsiooni ootan. Tore kui tuleb, aga see pole kirjutamise eesmärk. Samas, ilukirjandus on midagi muud. Sellele tahaks nagu ikkagi mingit tagasisidet. Ja samas on see koht, kus ma olen palju haavatavam ja hellem, kui oma elust rääkides. Millegipärast. 



Sain aru, mille pärast. See tuleb sellest, et ilukirjandus elas enne sügaval minu sees. Nüüd siis toon ta teistega mängima ja on loomulik, et mul on teatud ärevus, et kuidas ta siis seltskonda sobib ja kas ta ka sõpru leiab või vaatavad kõik teda eemalt viltu ja togivad kaugelt kaikaga, et mis loom ka sina oled ja millega sind süüa tuleb. See on nagu lastega. Ei mäleta, et ma oleks väga suurt numbrit teinud, kui kooli lõpetasin, millegiga õnnestusin või põrusin. Kui aga samu asju elavad läbi mu pojad, siis on emotsioonid kõik kordades võimsamad. Ühtäkki olen ma nii heldinud, et ei suuda pisaraid taltsutada. Süda tahab uhkusest üle ääre ajada. Ja kui neil läheb halvasti, siis põen seda nii, nagu ma oleks ise kuidagi nende põrumises süüdi. Mingid imelikud tunded. Tea, kas see ongi see kurikuulus emainstikt või? No vot, no ja ilukirjandus on ju ka minu lapsuke. Elas seal kusagil minu südame all, teiste eest varjul ja kõik oli hästi. Nüüd aga... ootan kui öeldakse, et su lapsuke on arengust maas, peaksid teda logopeedile ja psühhiaatrile näitama, miks ta ei arene sama kiiresti, kui teised temavanused, kas sa ikka pakud talle orgaanilisi tomateid ja porgandeid või paned ekraani ette istuma, küpsisepakk peos. Sellepärast olengi kuidagi jube tundlik ja kriitika osas valvas.

Instagramis jäi ette novellikonkrussi reklaam ja ma olen seda nüüd nädal aega iga päev vaatamas käinud. Mõtlen, et äkki võiks. Ma pole mitte kunagi elus kuhugi oma loomingut saatnud. Alati olen eeldanud, et nii palju paremaid ju on, milleks endal marki täis teha. Samas... jutujahi lugu on saanud ootamatult positiivset tagasisidet. Ja kui ma ei proovi, siis ma ei saagi ju teada. Parem ju proovida ja põruda, kui üldse mitte proovida. Nagu armastusega, et parem ilma jääda, kui üldse mitte kogeda. Ja kui ma ei jõuagi kuhugi, siis see on ju ka okei. Äkki ma saan koguni mingit konstruktiivset kriitikat ja järgmine kord läheb juba paremini? Sest mis on kõige hullem asi, mis saab juhtuda? Minu lugu jääb sinna sadade, tuhandete hulka erilise tähelepanuta? Või äkki on hullem hoopis see, kui ei jää? Kas ma saan hakkama sellega, et žürii või lugejad selle minu tibukese lahkamislauale venitavad ja algosadeks rapivad? Kas mu enesehinnang elab selle üle, olen ma nii tugev?

Kommentaarid

  1. Usutavasti ootad sa tagasisidet inimestelt, kes on sinu jaoks olulised. Aga luba ma ka kiidan:) Hästi kirjutad ja kindlasti jätka!!

    Jutujahi osas olen ma ise mõelnud, et seal tekkib error formaadi vahedes. Mu blogi loetakse ilmselt? selleks, et lühike, päevakajaline, elust jne. Jutt, ilukirjandus, on pikk ja väljamõeldud, ehk siis, mulle tundub, et need on erinevad lugejad. Ja vist oleks mõistlik neid lahus hoida va juhul ( nagu kaamos või konn jpt), kui pidevalt ilukirjandust vahele tipid ja oma lugejad sellega ära harjutad ( et ongi selline blogi).
    teiselt poolt muidugi- minu blogi ise tean- pealkirja järgi saab ju aru et muinasjutt jne jne.
    Ma ei teagi, pean veel natuke endaga aru pidama :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu blogilugejad ongi ju mulle olulised. 😊

      Mõistan su dilemmat. Aga ma arvan ka just seda, et minu blogi - minu reeglid. Ja seda, kuidas ja mida loetakse, näen lugejate hulgast. Näiteks mulle endale meeldib üleskirjutada muljed loetud raamatutest, samas, need postitused saavad reeglina väga vähe tähelepanu. Ju siis lugejaid väga ei huvita. Aga ega ma sellepärast ju kirjutamata jäta. Ja jutujahiga on natuke sama, et huvi on olnud pigem tagasihoidlik, kuid kasvava tendentsiga. Ei teagi, ehk on nii, et need kes tahavad ilukirjandust, võtavadki raamatu ja loevad, nad ei tule blogisse muinasjuttu otsima ja need, kes tahavad päriselu lugusid, neid muinasjutud ei kõneta?

      Kustuta
  2. Kunagi ei tasu midagi tegemata jätta sellepärast, et "äkki ebaõnnestub". Sa ei tea seda enne kui proovinud pole ja hiljem saab kahetseda ainult proovimata asju.
    Mulle (jah, ma olen erapoolik, sest olen püsilugeja) meeldib viis, kuidas kirjutad. Sõnastus, sündmuste lõim, tegelaste elusana näimine.
    Palun proovi õnne, ma hoian sulle pöialt!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle endale ka näib, et ma kahetsen kõige rohkem ikkagi seda, mis tegemata jäi. Asju, mida sai tehtud, isegi kui lõpptulemus polnud ootuspärane, ma väga ei kahetse.

      Ja aitäh sulle julgustavate sõnade eest! 😊

      Kustuta
  3. Mina soovitan nii teha: võta pokaal veini ja ära mõtle rohkem, kui et pohh, saadan ära. Ja kui juba saadetud on, alles siis luba endal põdema hakata, et mis siis, kui neile ei meeldi. Või et mis siis, kui meeldib.
    Mul on elus päris mitu imelist asja juhtunud tänu sellele, et saadan ära/teen midagi/osalen kusagil mõttega, et nagunii ei jää sõelale, et siis võib vabalt hirmuta saata/osaleda. Sest kui ma oleks ette teadnud, et mind lõpuks valitakse, oleksin ilmselt saatmata jätnud (sest omg, mai saa ju hakkama ja liiga suur tükk ja ma pean veel mõtlema ja teised on ju paremad jne).
    Ehk siis. Ei tasu mõelda, astu lihtsalt see esimene väike samm ära :)

    VastaKustuta
  4. Olin lugenud mitmeid jutujahi lugusid, aga sinu oma mitte. Mind heidutas see mitme peatüki asi, tundus et kirjutad ühel teemal nii pikalt. Ja et ma niipalju ei viitsi.

    Aga nüüd, kui lugesin kõik su lood läbi, siis olen vaimustuses. See on ju tõesti äge raamat, aga nii osavalt sõlmitud jutujahi teemadega.

    Pole mingit kahtlust,oled tõeline kirjanik. Anna siis teada,kui su raamat ilmub. Või oled juba midagi ka varem avaldanud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nüüd tõstsid mu ego küll nii kõrgele, et sellele peab sputniku järele saatma. 😀
      Ei, avaldanud ma midagi pole, pole kirjutamisega nii kaugele jõudnud kunagi, et oleks mida avaldada. Poolikuid lugusid on mustandites küll. Mul on see mure, et ma kaon oma loo sisse ära. See võtab üle. Sama on ka jutujahiga, et lugu veab mind, ja mina lohisen järgi. Selles osas see, et on pealkirjad ette antud on mind tublisti distsiplineerinud. Aga praegune jutujaht on mõjunud loovusele suurepäraselt, nagu kinnitab ka sinu armas kommentaar. 😊 Nii et kes teab, ehk jõuan ühel päeval tõesti ka sinnamaale, kus on midagi avaldada.

      Kustuta
    2. mingis loomise etapis on see, et lugu hakkab ise vedama, ju hea. Siis ei jää liiga konstrueeritud. Küll pärast, kui hoog on maha käinud, jõuab maha istuda ja mõistusega lihvima hakata.

      Kustuta
  5. Meritäht – sellise kõneka, tabava väljendi leidsin kord siinsest blogist. Meritähed on olemuselt ja hoiakutes paljuski sarnased. Mittemeritähed on kõik eriliselt vabamad, kammitsetumad. Kui mittemeritähel juhtub kirjanduslikku soont olema, ning ta ei hoia küünalt vaka all, siis rõõmustab lugejaid. Mitte kõiki, kuid paljusid.

    Hariv ja silmaringi avardav lugemine: Milan Kundera „Aeglus“

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan raamatusoovituse eest. Uurin kindlasti. 😊

      Kustuta

Postita kommentaar