Midagi on õhus

Mind on tabanud mingit sorti, ma tahaks öelda loominguline, kriis. Aga see pole vist päris õige, sest ma kirjutan tohutult. Tuhandeid tähemärke päevas. Isegi nädalavahetustel, kui mul pole arvutit käepärast, toksin telefonis oma "pressiteateid". Avaldamiseni need siiski ei jõua. Nad on kuidagi, ma ei tea, õõnsad. 

Üks sellistest postitustest räägib kindlustusest. Kuidas meil töö juures üks klient jättis tegemata ja siis s*it happened, sõna otsese mõttes. Torud läksid umbe ja kuna tema ruumid asuvad maapinnast allpool, siis ummistus leidis väljapääsu tema ruumis. Kujutage ette, et te lähete hommikul tööle ja kontoriust avades ujub teile kaka ja kevad vastu. Ja nüüd on ta õnnetu. Asjad on rikutud. Ta arvas nimelt millegipärast, et süntesaatorit põranda peal hoida on mõistlik. Kakaga ei arvestanud. 

Siis on mul veel postitus kliendist, kes lõhkus garaažiukse ära ja ma jäin temaga sinna katkise ukse taha lukku, kõik võtmed, millega oleks välja saanud, olid rõõmsalt mu taskus. Ja ma küsisin talt, et kas ta teeb nalja või? Ja ta vastas, et ei tee. 

Veel olen kirjutanud valetajatest. Et kui sa ütled mulle, et ma olen jumalanna, siis mille krdi pärast sa kohtled mind nagu odavat lipakat? Ära ütle. Kohtle.

Ja kirjutamisest. Et kui sa tunned, et tahaks mõnele inimesele pika kirja kirjutada ja talle kõik südame pealt ära rääkida, siis kuidas see on mõttetu. No kirjutamine vast mitte, aga kirja saatmine. Et kui sul on nii palju öelda, mida sa ei saa talle näkku öelda, siis polegi enam midagi seletada. 

Enesehinnangust kirjutasin. Kuidas mul täiesti tavaline on. Aga millegi pärast jutujahile lugusid avaldades kujutan ette, kuidas inimesed loevad ja silmi ragistades pööritavad. Ja nii hirmus on. 

Alastusest on ka üks lugu. Isegi mingi luuletuse moodi asja kirjutasin sinna juurde. Et kuidas ma aru ei saa, miks naised peavad endal riided seljast koorima, kui nad on mingi raamatu välja andnud või paar kontserti tšello peal esitanud. Et miks just naised? Ei meenu ühtegi meest, kes kusagil ajakirjanduses oma kurussis rinnakarvu presenteeriks, sest ta üks kord midagi kirjutas. Mõned madalad tüübid jätavad oma naisi maha ja postitavad sotsiaalmeediasse krüptilisi "ideaalsete poissmeeste loftide" pilte, enne uue raamatu trükki laskmist, aga see pigem erand. 

Sõbranna käest pildid saades vaatasin, et ma olen nii vanaks jäänud. Sõbranna vastas, et tema oli just vaadanud, et ikka veel nii noor. Kurtsin, et ma olen nii kurja näoga. Poeg soovitas, et äkki naeratad rohkem.

Oma vanaemast olen tahtnud kirjutada. On üks lugu, mis mu sees on, ja ma olen seda püüdnud siia ja sinna teda toppida, sest see on kuidagi nii tähtis minu jaoks. Ja sellepärast, et see nii oluline on, sellepärast ma ei oskagi nii esitada, et see tunne looga kaasa tuleks. Mulle tundub. Aga võibolla ma mõtlen üle.

Lana del Rayd kuulan. Kuulan, just nimelt. Sõnu. Seal on näiteks selline lugu: "They mistook my kindness for weakness, I f*cked up, I know this, but Jesus, can't a girl just do the best she can?". Ja siis üks: "Can't I let go and let your memory dance in the ballroom of my mind?" Ning loomulikult: "Will you still love me when I shine from words and not from beauty?" ja samas laulus veel: "Yet still inside I felt alone for reasons unknown to me."

Väsinud olen. Kogu aeg. Ärkan juba hommikul väsinuna. Trennis pole korralikult sada aastat käinud. Kui ka lähen, siis teen minimaalselt. Mina, kes ma alati olen olnud see, kes "ei käi trennis vaid teeb trenni", olen devalveerunud selleks, kes isegi ei käi, tegemisest rääkimata.

Võimalik, et see on mingi sügisväsimus, mis mind on üle võtnud. Et ma soovin lihtsalt vaikselt olla. Üksi, oma mõtetega, oma kodus, oma inimestega. Juba mõte sellest, et ma peaks kuhugi minema ja asjalik olema väsitab mind surmani.

Ja ometi tunnen ma, et midagi on õhus. Mingi muutus on tulekul. Ma ei saa praegu veel aru, kas muutus tuleb minu seest või minu peale, aga midagi on tulemas. 

Et siis, mis ma öelda tahan, ma natuke tõmban tagasi. Mul on ette kirjutatud piisavalt lugusid loetud raamatutest ja ka jutujahti jätkan, aga mõtted vajavad korrastamist. Mulle tundub.