...

Võtan hoogu, et midagi kirjutada. Ma tean ju, et te muretsete. Ma ise ka muretseks, kui mõni blogija nii käituks nagu mina. Aga mul pole midagi öelda. Ma olen täiesti tühi. Ma olen must auk, kuhu kõik ilus siin ilmas surema läheb.

Jube, kui dramaatiline! 😃

Tõenäoliselt pole mul väga vaja midagi lahti seletada, saate niigi aru.

Või teate, ma ikkagi ütlen, kuigi ei peaks, aga no ma saan ju alati privaatseks hiljem muuta selle postituse. 

See viimane lugu tegi mind katki. Kuidagi teist moodi. Ma ei osanud sellist lõpplahendust oodata. Mina, kes ma alati kõike ülemõtlen ja üleanalüüsin. Mitte, et ma tingimata oleks arvanud, et see asi igavesti kestab, lihtsalt ma eeldasin, et ma ise saboteerin selle asja ära. Aga seda, mis juhtus reaalselt... ma ei saa sellest ikka veel aru.

Ja see vist ongi see põhjus. Sest ma nüüd mõtlen, et kui ma ei osanud seda isegi aimata, siis mida ma üldse elust tean? Mitte midagi! Ja kui ma ei tea midagi, siis mida ma kirjutan? Mis tarkust ma levitan?

Muidugi mõistan ma, et mu reaktsioon on ootuspärane, sest kõik on ju natuke katki, kui suhted lõppevad. Ja ma saan aru, et ühel päeval läheb see mööda ja ei tundu nii hull. Aga praegu on mul küll tunne, et sellist valu pole ma varem tundnud. Me pole kaks kuud juba kohtunud ja ikka veel nutan peaaegu iga päev. Mitu korda nädalas ärkan keset ööd üles, istun voodis ja lihtsalt nutan tund aega. Me oleme praeguseks kauem juba lahus olnud, kui me koos olime ja see nutt ei lõppe. Täiesti ebaproportsionaalne äng. 

Ma tean, et ma olin pärast Naabripoisi lugu ka pikalt haavunud, aga see oli teisiti. Estieks kestis kogu Naabripoisi saaga rohkem kui 5 aastat ja pikk kassimine oligi õigustatud. Teiseks tundsin ma, et olin selle ebaõnnestumise pärast ise vastutav. Ja kolmandaks, ma nägin seda inimest iga päev, mis tegi ülesaamise keerulisemaks. 

Aga nüüd tunnen ma, et mulle on ebaõiglaselt liiga tehtud ja ma ei tea kust otsast ma peaksin paranema hakkama. Ma olen kibestunud, õnnetu, hale. Kui ma midagi kirjutama hakkan, siis tekst nõretab negatiivsusest, see on kuri, vihameelne ja õel. Ja ausalt, ma ei taha mäletada, et ma selline olen olnud. Sellepärast ma ei kirjuta. 

Ja teeme nii, et ei hakka keegi mulle soovitama, et mõtle ilusaid mõtteid ja mine jaluta värskes õhus, joo vett ja leia uus. Ma teen oma parima, et häid mõtteid mõelda, jalutan ka, teen joogat, vesi on pidevalt mul käe ulatuses ja ma ei taha kedagi uut. Mitte keegi ei meeldi mulle. Kõik see, mis ma tema kohta kirjutasin, on jätkuvalt tõsi, see on ka põhjus, miks ma seda postitust pole maha võtnud. Ehk ma peaks temast sitasti mõtlema, oleks lihtsam, aga ma pole kunagi sellisel viisil oma murtud südant ravinud ja praegu olen vist liiga vana, et ümber õppida. 

Nii et palun, andke mulle aega oma nutmised ära nutta ja küll minuga kõik korda saab. Ja loomulikult ma tean, et teie ikka mind armastate, selles ei kahtle ma ka kõige oma mustemal tunnil.