Lugu sellest, kuidas ma endale needuse peale panin

Kõik sai alguse sellest, et ma sündisin. Sealt edasi hakkas üks neetud needus teist taga ajama... Või nii võiks alustada. See konkreetne lugu algas sellega, et mul on üks sõbranna. Me oleme aastast 2015 sõbrannad. Temal on ideed ja minul pole piisavalt palju fantaasiat, et tema ideedest välja nihverdada. 

Nii on juhtunud, et ma olen ennast septembri lõpus nelja kraadises "soojas" leidnud paljajalu ja poolpaljana rabas libedate radade peal keksimas.

Mõnes teises hetkes ülevõlli glamuuritarina diivanil aelemas.

Ja siis jälle modellina tooteid demonstreerimas.

Või siis sootuks lõuendina meigikunstniku meelevallas. 

Selle asja nimi on usaldus. 

Ma ei kujuta hästi ette, et ma võõraga julgeks end vabaks lasta. Aga temaga pole vist ühtegi korda olnud, kus ma oleksin tõrkunud. Vähemalt ei meenu. 

Need kogemused on mulle suurt rõõmu toonud. Sel hetkel, kui need juhtusid, aga ka hiljem. 

Fotodel on võlujõud. Nad viivad meid tagasi hetke, mil need tehti. Meenuvad helid, hääled, lõhnad ja tunded. Võõras võib vaadata mõnd pilt ja mõelda, et aga miks see sulle nii väga meeldib. Sina aga mäletad seda tunnet, mis oli. Näiteks on mul juba aastaid telefonis taustapilt ühest suvalisest päikese loojangust Haapsalus. Miks? Tegemist pole nii ilusa pildiga nüüd. Aga mulle meenub iga kord see mõõtmatu õnn, mis mu sees oli pildistamise hetkel. Ja kuigi aeg on möödunud ja seda inimest, kes tookord mu õnne eest vastutav oli, enam pole mu elus, siis mul on see foto ja selle vaatamine on justkui portaal sellesse hetkesse, kui kõik oli imeliselt suurepärane.

Teine foto, mis mulle samuti seostub ebamaise rõõmuga on tehtud just sellel eelpool mainitud rabaretkel. 

Nii siis, mu armas sõbranna on mulle kinkinud mitte ainult vingeid kogemusi, vaid kõik need kenasti mulle ka pildile püüdnud.

Aga nüüd kujutage ette minu rõõmu, kui ta mulle teatas, et üks mu blogi lugeja käis tema juures meigikoolis modelliks. Ma tundsin end Eesti kõige olulisema influentserina! 

Igatahes, selles suures rõõmutuhinas ma nüüd kirjutangi veel kord Tatjana Siipanist. 

Aga needusest pidin kirjutama. Just! Tähendab, reedel siis, kirjutas Tatjana mulle, et tal on hädasti laupäeva hommikuks modelli vaja meigikoolis. Jama selles, et meigi teema on, noh, kahtlane. No üllatage mind, eks ole! Pruudimeik. 

Mis siin ikka, saan aru küll, et see nüüd tähendab, et ma vähemalt 7 aastat mehele ei saa, aga arvestades kuidas ma ise suudan kõik vähegi normaalsed suhted saboteerida, siis sama hästi võib see needus ka 70 aastat kesta. Aga nii on mul vähemalt ilusad pildid sellest ühest korrast, kus ma oleks võinud pruut olla. 

Minu enda tagasihoidliku arvamuse järgi täiesti kenake. Aga noh, ma olengi endast üleliia heal arvamusel. Nii heal, et ma teen nüüd taaskord ajalugu ja näitan teile pilti, mis sai tehtud vahetult enne meikimist, ehk siis esmakordselt ajaloos näitan teile pilti, millel olen meigivaba. See on siis potentsiaalsetele peigmehe kandidaatidele, kes vaatasid, et täitsa kena pruut, all on hall argipäev, mis teid pärast pulmaööd ootamas oleks. Mõelge nüüd hoolega järele!