Pildipostitus

Ma tean, et selleks on Instagram tegelikult, kus pilte jagada. Aga esiteks on see, et suur osa mu blogilugejatest Instas mind ei jälgi ja ma ju tean, et pilte ikka meeldib vaadata. Teiseks, ma olen suutnud Instas luua endast bookstagrammeri* imago, mis tähendab, et ma peamiselt ainult raamatutest pilte seal jagan, kuidas see juhtus, ärge mult küsige. Või noh, mul mingi umbmäärane aimdus on, kuidas nii juhtus, aga kuidas seda sujuvalt muuta, ma veel päris täpselt ei tea. Igatahes, kes nüüd tundis soovi mu 150 jälgijaga ühineda, siis Instast leiab mu konto katarinavonb nime alt. Ärge sundust tundke, ma väga palju seal ei postita tegelikult, suurem osa pilte ilmub siiski blogis. 

Aga mõned pildid siis raamatutest, mis mu koju on ühel või teisel viisil tee leidnud. Pööran tähelepanu, et osad neist läksid raamatukokku või raamaturiiulisse tagasi nii, et ma isegi kaant ei avanud. Mõni ootab veel lugemist, aga kuidas sellega läheb, seda on veel pisut vara öelda. 

Trennis olen käinud ja trenni olen teinud. Ja kuigi ma tean suurepäraselt, et ma seda olen umbes tuhat miljon korda juba kirjutanud, siis ma toon ikka välja selle, et ma ei jõua tegeleda kahe oma suure kirega võrdselt. Ma tahan teha trenni ja ma tahan lugeda raamatuid. Ikka nii, et kord jõuan ühte ja siis teist ja kui parajasti ühega neist tegelen, siis tunnen süüd teise ees. See vist on umbes nagu see tunne, mida töötavad väikelaste emad tunnevad. Et kui on tööl, siis mõtlevad lapsele ja kui on lapsega, muretsevad töö pärast. 

Volliga sattusime jälle avariisse. Sama asi, mis kevadel. Eessõitva sõiduki juht otsustas, et on täitsa hea mõte tagurdada. Kuna tegemist oli kaubikuga, siis ei näinud ta oma küljepeeglitest minu tibukest ja tema parkimisandurid hakkasid üürgama alles siis, kui ta Voldemaril juba seljas elas. Ma olin nii solvunud sellest, ausalt. Nagu, miks? Kes teeb nii? Ma saan poisist aru tegelikult, tal oli vaja pöörata vasakule ja kuna GPS jäi veidi hiljaks juhendit andes, siis ta sõitis õigest tänavaotsast mööda. No ja selle asemel, et hakata ringi tegema, siis otsustas ta tagurdada. Ja ma luban, et kui ta oleks vaevunud suunatule sisse lükkama, siis ma oleks talle jätnud suurema vahe, kui 60 cm. Aga ta ei teinud seda. Ja ma veel imestasin, et seisame foori taga, tuli ammu roheline, aga mees ei sõida edasi. Kaua ma mõistatama ei pidanud. Tagurdustuled sisse, minul de ja vu tunne, ahmin õhku, vaatan tahavaatepeeglisse, mina tagurdada ei saa, sest seal on teised autod ja juba ongi valge ahter minu härra nina otsas. Et ma ei tulnud ka selle peale, et signaali lasta! Poiss ehmatas muidugi väga ära. Vabandas vist sada korda. Õnneks midagi hullu ei paistnud olevat, ainult numbrimärgihoidja läks katki. Sõitsin siis paar päeva ringi nii, et numbrimärk armatuurlaual, nagu üks õige rullnokk kunagi. Oleks võinud selle muidugi ka pagasnikusse pista ja tuimalt kiirusekaameraid ignoreerida, aga noh, ma olen anaalselt korralik siiski. Poiss ostis mulle uue hoidja ja pani paika ka. Kuni ta seda kruvis, jõudis mulle pool elulugu ära rääkida, kuidas ta käis isadepäeval oma isal külas ja enne käi poest kõrsikuid ostmas, sest ta isa on Pärnu-Jaagupist pärit ja lapsepõlves oli see tema lemmik maiustus.

Samal õhtul sõitsin trenni ja spordiklubi parklas oleks üks Toyota mulle peaaegu sisse sõitnud, sest tüüp otsustas, et sissesõitu keelav märk on nõrkadele ja tema sõidab seal, kus tahab. Ma sain nii effing vihaseks. Tulin autost välja, vehkisin kätega, ja seletasin, et tead muidu, et see märk tähendab seda, et siit ei sõideta sisse. Kutt tunnistas, et ta teab küll... Krdi nolgid, ma ütlen! Ise sõidab Corollaga! Oleks veel bemm olnud, oleks ma aru saanud, aga nii? See ilmselt mõtles, et mul rohud võtmata. Nii et väga õpetlik vahejuhtum, igatahes. Selle kohta, et liikluses, nagu eluski, võid sa kõik ju õigesti teha - suunatuld näidata, märke jälgida, pikkivahet hoida, aga see kõik ei pruugi sind ohmoonide käest päästa.

Ikeast tellisin nänni. Nädal aega ootasin, et saaks oma saadetisele järele minna. Esmaspäeva hommikul sain meili ja SMSi, et minu kaup ootab mind. 45 minutit hiljem, kell oli 8:46, sain ma järgmise sõnumi, et mul nii palju nänni, umbes, et blokeerib juba nende elu seal, tulgu ma kindlasti järele. Ja siis kell pool neli kolmanda sõnumi. Nagu, te otsisite mu kahte tekikotti, padjapüüri ja LED-tulesid nädal aega, äkki nii kiire pole siiski? Tekkis lausa trots, et ma nimelt ei lähe järgi! Aga muidugi ma läksin. Ma olin ju ikkagi nädal aega juba oodanud seda pakki. Lisaks, ma saan ju aru, et ilmselt jõulud ja neil ongi suurem töökoormus, pole vaja, et üks kibestunud keskealine proua elu veel keerulisemaks teeb, on ju. 

Kodus olen olnud palju. Mul on magamistoas üks nurk, kuhu ma olen juba ammu tahtnud endale lugemisnurka teha. Muidugi ma ei tea, kas ma seda nurka lugemiseks kasutaks ka, sest mul on teoreetiliselt elutoas juba olemas selline nurk, aga see tugitool seal on ebamugav ja ma loen tavaliselt diivani peal. 

Magamistoas ma loen siis, kui lapsed tahavad telekat vaadata. Aga voodis on ka ebamugav, sest ma vajun kuidagi halvasti seal. Natuke enne magama jäämist saab hakkama, aga pikalt ei kannata. Igatahes, see nurk siis. Sinna tahaks megamõnusat tugitooli, kuhu ennast kerra tõmmata, head lugemisvalgust ja korras. Jama selles, et kitsas vist jääb. Ja noh, tegelikult oleks mul vaja raha teistesse kohtadesse paigutada. Aga unistama peab ja küll ma kunagi oma nurga saan ka. Praegu on see kõne all olev nurk selline: 

Süüa olen teinud ja söönud olen. Kaalun ka tonni. Vähemalt endale tundub. Aga nii tore on süüa teha. Mulle on alati meeldinud. Muide, mis on naljakas, ma olen hakanud palju vähem kohvi jooma, pärast seda, kui uue kohvimasina ostsin. See kohv, mis masinast tuleb, on mõnusalt tummine ja tihke, et ma ei tahagi rohkem. Ma ei oska seletada, mida täpselt mõtlen. Igatahes, ma saan oma elamuse sellest kiiremini kätte ja kokkuvõttes joon vähem. 

Nõnda, vist sai kõik. Järgmiste piltideni!

*Bookstagrammer on isik, kes oma Instagrami lehel jagab raamatute pilte.