Väärtused

Meelis lamas, lina hooletult katmas niudeid ja reisi, käed sõlmitult pea all puhkamas, mõnus surin kehas laineid löömas, silmad kinni ja naeratus suul. Hea oli ja tukk kippus peale. Ta tundis, kuidas naine ta kõrval niheleb ja rahutult ohkab. Kohe võtab ta hoogu ja hakkab rääkima. Meelis juba teadis millest. Ikka ja jälle sellest ühest ja samast asjast. Naine ju teadis, miks on vaja sellest rääkida? Miks peavad naised kõik asjad nii keeruliseks ajama? Alguses oli Liilile sobinud see, et nad omavahel ainult seksiks kokku saavad. Mehel oli kodus abikaasa, poeg ja tütar. Kakskümmend pluss aastat abielu. Mida see naine ometi mõtles, ta ju teadis, et selliseid abielusid ei lahutata. No ja siis, et mees tundis, et ta ei saa oma naiselt enam sellist hellust ja tähelepanu, mis algusaatatel, see ei muutnud ju midagi. Suhted olid neil naisega head, põhimõtted samad, väärtused paigas. Oli olnud suur armumine, pulmad sugulaste ja sõpradega, sünnipäevad, jõulud, jaanid, laste sünnid, ühiselt rajatud kodu, võetud laenud ja liisingud, makstud laenud ja liisingud, vanemate ja onude-tädide peied ja matused. Sellise asja juurest sa ei kõnni minema, nii ei tehta. Meelis polnud selline mees. Ta oli truu oma põhimõtetele, lojaalne põhiväärtustele elus. Ja seda kõike oli ta algusest peale ka Liilile rääkinud. Et ta hoolib oma kaasast, aga selleks, et end mehena tunda, pidas ta ka armukesi. Pikalt need suhted ei kestnud, mõnest kuust paari aastani. Tavaliselt olid naised need, kes hakkasid unistama ühisest elust, ähvardasid Meelise abikaasale kõik ära rääkida või siis lihtsalt teatasid, et nemad ei ole enam nõus akna peal patsi punuma ja ootama, millal mehel on võimalik nende juurde paariks tunniks aega veetma tulla. Mõnikord olid armukesed ka uue mehe leidnud. Kõik see oli Meelisele tülikas. Sest siis tuli ju uus daamike leida. Muidugi olid tal ka armukeste vastu tunded tekkinud. Mõni neist oli päris tore ja kenake. Paaril korral oli ta armunud ja katus oli ära sõitnud. Siis oli ta ise afäärile punkti pannud. 

Aga see Liili tundus alguses nii mõistlik naine olevat. Mitte enam esimeses nooruses, ühe tütrega üksikema. Hubane kolmetoaline korter linnast väljas alevis, piisavalt kaugel, et Meelise naine juhuslikult neile peale ei satuks, samas selle võrra lähedal, et poole tunniga jõudis kenasti koju sõita. Kohtunud olid nad Flirticu tutvumisportaalis, nagu nendevanused üksikud hinged ikka, ja pärast paarinädalast intensiivset sõnumite vahetamist olidki kohtumise kokku leppinud, mis lõppes Liili kodus voodis. Naine oli algusest peale rääkinud, et tema mingit suhet ei tahagi, oli nii pikalt oma teismelise tütrega kaheksi elanud, et mees tema koju enam ei mahtunud, aga vahel lähedust ikka tahaks. Selline lahe suhtumine oligi põhjus, miks Meelis eelistas pisut vanemaid naisi armukestena pidada. Tõsi, nooremad olid kenamad ja neid oli lihtsam taltsutada, aga tihti polnud neil isiklikku elupinda, mis tähendas lisakulutusi hotellitubadele, või siis ebamugavaid kohtumisi korterinaabritega. Noored naised olid rohkem ka suhtele orienteeritud ja nendega oli tülisid rohkem. Keskealised olid aga juba kooselus olnud, meestes pettunud ja haiget saanud, ning võtsid asju vabamalt. Ka raha kulus neile vähem. Esiteks kokkuhoid hotelli pealt, sageli sai nende juures ka süüa, ega pidanud restoranis peenutsema. Ja kõike seda oligi Meelis Liili juures viimased kümme kuud väärtustanud.

Siis aga hakkas naine mossitama. Lasi Meelisel manguda ja kokkusaamisi lunida. Ka kohtumistel oli ta äraolev ja tõrges. Ütles, et tal on vaja mõelda ja omaette olla. See kõik juhtus pärast seda, kui Liili oli mingit raamatut lugenud. Need lugevad naised olid üks paras needus! Sest kui nad lugesid, siis nad hakkasid mõtlema. Ja kui nad mõtlesid, siis arutasid nad neid oma mõtteid sõbrannadega ja neil oli veel omakorda mingeid mõtteid ja siis nad kõik koos kütsid üksteist oma analüüside ja mõtetega üles ja kannatasid kõigest sellest mehed. Kui ta oma naine kodus mõtles ja mossitas, siis selle elas Meelis üle, ikkagi oma naine, aga kui armukesed hakkasid mõttetalguid korraldama, siis seda ta taluma ei pidanud. 

Seal nad siis nüüd lebasid naise voodis, lilleliste voodilinade vahel. Mitu nädalat olid nad üksteisest eemal olnud ja lõpuks oli naine öelnud, et tulgu Meelis tema juurde. Ja Meelis läks. Nad olid kohe magamistuppa läinud ja mehele tundus, et mis iganes naist vahepeal ka vaevanud polnud, see oli nüüd mööda läinud, sest naine oli lahke, naeratav ja tundus heas tujus ning pingevaba. Aga pärast seksi, kui Meelis nautis järellainetust, tundis ta, et pinged olid tagasi ja kohe saab ta teada, mida naine oli välja mõelnud. Ta lamas, silmad suletud ja ootas. Lootis, et ehk naine võtab end kokku ja otsustab oma mõtteid mehega mitte jagada ning nad saavad oma senist korraldust muretult jätkata. 

"Tead, ma siin mõtlesin," alustas Liili lõpuks vaikselt, "et mulle ikka ei sobi see meie suhe nii nagu ta on." 

"Ah soo. Miks siis," küsis Meelis tülpinult vastu. Teda ei huvitanud ju tegelikult. Kohe ütleb ta mingi oma arust aatelise ja moraalse põhjuse, ja Meelisel on sellest sügavalt savi, sest tema jaoks tähendab see seda, et tuleb jälle hakata mõnes tutvumisäpis võõrastele naistele mett moka peale määrima ja kes teab, kaua sellega läheb, enne kui päriselt head keppi saab. Naised ju tahtsid, et mehed nendega natuke kurameerivad enne, kui kätte annavad, siis ei tundnud nad end odavate lipakatena. No ja Meelis ise ka tundis end paremini, kui sai pingutada. Mõni naine, kes oli kohe valmis voodisse hüppama, mõjus Meelisele hirmuäratavalt, mitte erutavalt. Aga vahel pidi Meelis mitme naisega kuude kaupa jutustama, enne kui kokku saadi ja siis ei pruukinud ka pilt ja hääl kokku minna, ning kogu see vaev oli asjata olnud. Üks kindel armuke oli parem, mugavam.

"Jessica pärast," vastas naine.

"Jessica? Su tütre?" imestas mees ja avas lõpuks oma silmad ning uuris naise nägu, tema rohelisi mandlikujulisi silmi. Mis lollus see veel nüüd oli? Need naised ja nende mõtted, arvad, et oled kõike juba elus kuulnud ja siis keegi ikka tuleb ja tõmbab sult vaiba alt. "Kuidas tema asjasse puutub, me pole temaga kohtunudki?"

"No ma mõtlesin siin, et mis eeskuju ma talle jätan nii. Ja siis ma mõtlesin veel sinu tütre peale ka, et mis õppetunni sina talle nii jätad," Liili rääkis ja pööras pilgu lakke, vältis silmsidet. 

Meelis vaikis. Ta ei saanud millestki aru. Mis kuradi psühholoogiline trikk see nüüd siis oli? Jah, ta oli naise kodus näinud tütre pilte ja naine oli talle tüdrukust rääkinud ning tema oli naisega jaganud lugusid ka oma perest. Aga kohtunud polnud neist keegi omavahel, mis eeskujude jätmisest siin nüüd siis jutt oli? 

"Vaata, ma ei taha oma tütrele sellist elu, nagu ma praegu sinuga koos elan," jätkas naine. "Ma tahan, et tal oleks armastav mees, kes on talle truu ja kes ei jookse mööda küla teisi naisi trukkimas. Ja ma usun, et sa ka ei soovi, et su tütar elaks mehega, kes talle käib sarvi tegemas või peab teda armukesena."

Meelis ajas end voodist püsti ja hakkas vihaselt riideid selga ajama. "Sellist banaalsust ma kuulata ei kavatse! Mis jutt see on? Kuidas meie lapsed asjasse puutuvad? See on sinu ja minu vaheline kokkulepe ja siiani on see kenasti toiminud. Millest nüüd äkki see jutt, et tütred ja eeskujud ja muu selline? See, kuidas mina oma elu elan, ei puutu kuidagi sellesse, mida mu tütar teeb," porises Meelis särginööpe kinni pannes. "Või sa kavatsed mu naisele helistada ja talle kõik ära rääkida? Või tütrele? Sa oled peast haige! Nii madalat käitumist ma poleks sinust uskunud!"

"Mina ei pea midagi kellelegi rääkima," vastas naine vaikselt. "Nad teavad niigi kõik. Või arvad sa, et oled nii kaval ja oskad oma afääre pere eest varjata?" Liili naeris kuiva, inetut naeru. "Te mehed olete endast jube heal arvamusel ikka, arvate, et keegi ei tea midagi ja teie saate rahus oma asju ajada ning kõik teised on naiivsed ullikesed." Naine tõmbas teki endale peale ja muigas parastavalt nagu täissöönud kõuts Imedemaa Alice'i loost. 

"Mida sa sellega öelda tahad," kohkus Meelis ja ta käed jäid jõuetult rippuma. "Kas Liina helistas sulle? Kas ta teab?" Mees istus tagasi voodile, seljaga naise poole. Ta ei suutnud praegu teda näha, kedagi näha. Kõhus rullus lahti õõnes tühjus, mis tahtis meest enda sisse neelata. Kõik on läbi. Tema ilus elu naisega. Nüüd tulevad jutuajamised, mida ta vältinud oli, tulevad aruandmised ja lahutus, vara jagamised, notarid. Kõik tema raske tööga saavutatud ilus elu vastu taevast. Tütar ja poeg hakkavad teda vihkama, suguvõsa pöörab selja, sõbrad hülgavad ta ja hoiavad naise poole. Ta peab oma kodust kuhugi odavasse üürikasse kolima, kus ta hakkab suurest masendusest jooma ja kahtlase seltskonnaga läbi käima, ehk koguni narkootikume südamevalu leevendamiseks tarvitama. Ja nii ta üksi surebki kusagil Kopli puumaja kopitanud ühetoalises korteris. 

"Muidugi teab. Nad kõik teavad," teatas naine külmalt, "nad on alati teadnud."

"Alati?" ei saanud Meelis aru. "Kui kaua siis? Miks ta midagi öelnud pole? Kas ta..." Kõrinööriv äng ja hirm ta sees aina paisus. Kas võis olla, et naine teadis kõik need aastad ja ta lihtsalt ei hoolinud? Ta teadis ju isegi, et oli rohkem kui korra vahele jäänud, kui naine oli küsinud ta käikude ja eemal viibimiste kohta ja lugu polnud klappinud. Või kui naine oli vaadanud nende konto väljavõtet ja uurinud väljaminekute kohta, millele ta ei osanud käigu pealt head põhjendust anda. Mõni armuke oli ka lubanud naisele kõik ära kaevata. Kas mõni neist viis oma lubaduse täide ja tegi seda? Liina teadis! Ja ei hoolinud? Meelis oli alati arvanud, et kõige hullem, mis saab juhtuda on see, kui tema abieluvälised hobid välja tulevad. Ta kartis draamat ja pisaraid, mis sellega oleks kaasnenud. Nüüd ta mõistis, et see oleks olnud kõrvakiil, varbale astumine, näpistus selle kõrval, mida ta tundis nüüd - abikaasa hoolimatus tema truudusetuse osas oli kordades valusam. Meelis istus võõra naise maitsetul roosilisel voodipesul ja tundis, kuidas ta kössi tõmbub. Ta õlad vajusid ette, lõug kukkus rinnale ja ta võttis kahe käega peast kinni. Ta tundis, kuidas pisarad vägisi silmi tikkusid ja süda ähvardas valust lõhki minna. Kakskümmend aastat oli ta oma naist jäägitult armastanud. Kõik tema nimel teinud. Tööd rabanud, et naise kapriise rahuldada. Käinud temaga teatris igavaid etendusi vaatamas, millest ta midagi aru ei saanud ega hinnata osanud, sest naisel oli vaja end kultuurselt tuulutada. Talunud tüütuid perekondlikke õhtusööke naise peenutsevate vanematega, naeratanud püüdlikult naisevenna imalate naljade peale ja hüpitanud põlvedel naiseõe ilastavaid jõnglasi. Käinud naisega spades ja kauplustes. Kuulanud kannatlikult tema jutuvada töökaaslaste ja sõbrannade tühistest probleemidest. Vaadanud temaga pühapäeva õhtul "Tantsud tähtedega" kõiki hooaegu, ja see on nüüd siis tänu! Meelisele ei mahtunud hinge, kuidas võis naine tema vastu nii hoolimatu ja truudusetu, lausa ebalojaalne olla! Teada, et mees käib teiste naiste juures ja sellele läbi sõrmede vaadata? Milline südametu julmus, alatus ja hoolimatus! Meelis tundis, et teda on kõik need aastad ebaõiglaselt ära kasutatud. Mees oli oma isikliku õnne ohvriks toonud, et naisel oleks hea ja mugav elu ning tema, tänamatu lipakas, polnud isegi stseeni teinud sellest, kui mees petmisega vahele oli jäänud. Kindla peale olid nad koos sõbrannadega veiniklaasi taga tema tobeduse üle irvitanud, et kae lolli, ei oska isegi petta korralikult, nii nagu ta polnud osanud maja remondiks õigeid töömehi palgata ja maksis alati autohoolduse eest rohkem kui sõbrannade mehed, kes teadsid, kui mehaanikud neilt seitset nahka püüdsid koorida. Meelis oli maksnud, sest tema ei teadnud neid asju ja talunud vaikivaid irvitusi. Nüüd siis tuleb välja, et polnud nad ainult tema teadmatuse üle naernud, vaid lisaks veel ka tema saamatuse üle.

"Naine teab alati," jätkas Liili, "isegi siis kui ta ei tea, ta teab. Nad kõik teavad. Sisimas." Liili ohkas ja jätkas: "Ja sellepärast ma arvan, et me peame lõpetama. Sina ja mina. Sest me kumbki ei taha, et meie tütred meie jälgedes käiks ja meie saatust edasi kannaks. Ma usun, et nii minu kui sinu tütar on väärt seda, et mees, kellega nad on, on neile truu ja ei pane kõrvalt."

Naise öeldu hakkas tasakesi Meelise meeltesse jõudma. Oota, see on mingi esoteeriline jura ikkagi! Mingi tunnetuse ja alateadvuse värk. Keegi ei teadnud midagi. Tema naine hoolis temast ikka ja kõik oli korras. Ta tõusis voodilt püsti ja jätkas riietumist. Tõmbas püksiluku raksatusega kinni ja astus magamistoa ukse juurde, surus lingi alla, pöördus veel naise poole ja sisistas: "Sa oled haige! mine ravile!" ja astus esikusse, libistas pruunid seemisnahksed kingad jalga ning tõmbas korteriukse enda järel sneprisse. Kerge sammuga keksis kolmandalt korruselt alla, teretas trepil raskete Maxima kilekottidega hallipäist hingetut prouat, ja astus trepikojast õue. Soe sügisõhk paiskus talle näkku, kui ta muretult oma hõbehalli Škoda juurde lonkis, puldist juhiukse avas ja end rooli taha maandas. Ta käivitas mootori ja võttis telefonilt hääletu funktisooni maha. Libistas pilgu üle saabunud sõnumite, ei midagi erilist, mõned töömeilid, paar Messengerisõnumit sõpradelt, üks SMS abikaasalt, kes andis teada, et läheb pärast õhtust joogatrenni sõbranna juurde sushi ja veiniõhtule. No jah, vaba õhtu tobeda ülemõtleva armukese pärast raisatud! Oleks saanud süümepiinadeta paariks tunniks kauemaks jääda, aga nüüd siis passib kodus telekast mõnd filmi. Meelis keeras auto parkimiskohalt välja ja veeres kodu poole. 

Kakskümmend kaheksa minutit hiljem pööras ta eramu ette, keeras süüte välja ja vaatas oma kodu välisust. Kodu. Kus teda ootab, kes? Pere? Väärtused? Kas Liilil võis olla õigus, kasvõi mingil tasandil? Et nad kõik teadsid, alateadlikult? Ja kui teadsid, siis kas see mõjutas neid? Kas sellepärast tal oligi nii raske oma tütrega ühist keelt leida ja too trotsis teda avalikult? Keeldus temaga rääkimast ja nõudis talt ainult taskuraha ja seda, et isa teda autoga kord ostukeskusesse, kord sõbranna poole pidžaamapeole viiks. Aga kui Meelis küsis, et kuidas tal koolis läheb või mis plaanid tal nädalavahetuseks on, siis turtus plika midagi ebamäärast vastu ja pööritas tülpinult silmi, nagu oleks Meelis midagi nilbet ja ennekuulmatut kostnud. Kas abikaasa depressioon võis ka olla tingitud sellest, et salajane mure näris ta hinge? Miski, mida ta teadis, kuigi päriselt ei teadnud? Depressioon oligi abikaasal diagnoositud sel ajal, kui Meelisel esimene armuke tekkis. Ta ise oli endale kinnitanud, et hoopis naise diagnoos oli ta teise naise voodisse lohutust otsima meelitanud, aga nüüd ta mõtles, et kas polnud asi hoopis vastupidi, et tema truudusetus röövis abikaasa elurõõmu ning lükkas droogide meelevalda? Kas tema pärast vahetaski poeg tüdruksõpru sama tihti kui raadios hitid vahetusid? Meelis oli imestanud, et poiss nii kergesti noortest kaunitaridest tüdineb, kuigi kõik nad olid armsad ja pringid, nii nagu teismelised tüdrukud ikka. Kas tema väikesed süütud libastumised, polnudki nii süütud, kui talle tundunud oli? Milline mees kasvab tema pojast? See, kes jookseb ühe naise juurest teise juurde, kui tüdib? Ta arvas ikka, et asi on nooruses ja küll kutt sellest välja kasvab, kui armastus peale tuleb, aga ta ise ju polnud kasvanud, kuigi armastus oli peale tulnud. Sest ta ju ei tahtnud, et tema tütar oleks mõne abielumehe kõrvalhüpe, ammugi ei tahtnud ta, et tema tütart petetaks. Aga mis siis, kui tütar teadis isa kõrvalsuhetest ja võttis seda enesestmõistetavana, et nii see elu täiskasvanutel käibki? Et nagunii kõik mehed on sead ja neist polegi mõtet midagi enamat oodata? Sel ajal, kui Meelis oli arvanud, et jäädes abikaasaga kokku, seisab ta pereväärtuste eest ja õpetab oma lastele, et pere on püha ja selle juurest minema ei minda, sai tema tütar hoopis mingi teise väärtuse kaasavaraks? 

Kuradi naised ja nende raamatud! mõtles Meelis oma Škoda rooli mudides. Fakk! Nüüd see jääbki ta hinge närima, eks ole! Sellepärast oligi varem naistele hariduse andmine taunitud. Polnud lugemisoskust, polnud probleemi! Nüüd naised loevad ja mehed kannatavad. Kogu see asi oli Meelise jaoks ääretult ebamugav. Sees keeras ja ajas iiveldama. Ühest küljest oli ta vihane, et Liili oli selle teema tõstatanud ning ta ajusid keppinud, sest nüüd ta hakkabki mõtlema, et karma saab ta kätte ja kõik need petmised tulevad ringiga ta tütrele tagasi. Mis tähendas, et ta ei saa ju edaspidi oma Liinat petta. Aga ilma seksita ka nagu ei saa. Oli seda ka proovinud ja teadis, et varem või hiljem hakkab ka see ajudele. Rikub tuju, segab keskendumist, tervis läheb käest. Mees polnud loodud elama nii, et tema vänt kasutult jalgevahel tolkneb. Lahutada? Otsida uus? Selles vanuses? No jah, oli ka seda näinud. Tavaliselt lahutasid temavanused mehed abielu, sest naine tahtis. Mehed võtsid kõrvalt, aga peret ei lõhkunud, kui just ära ei armunud või armuke sedapsi ei jäänud. Mehed olid nagu koerad. Nad võisid küla peal jooksuajal ringi joosta küll, aga päeva lõpuks mindi ikka koju tagasi, sest seal ootas neid soe söök ja pehme ase. Aga naised! Noh, need olid ju kõik jube eneseteadlikud ja ennast väärtustavad. Just sellised, milline ta tütar Ingeliis võiks olla. No on häda! Lõhki kisub meest selline maailmade põrkumine! Fakk! Fakk! Fakk! 

Lõpuks väljus mees autost ja astus tuppa. Seisis esikus ja vaatas mõtlikult oma pruune kingi. Seemisnahk. Meie kliimas! Mis tal ometi arus oli? Mis tal üldse kõik need aastad, kogu elu, arus oli olnud? Elanud nagu ühepäeva liblikas, endale kinnitanud, et tal on elus põhiväärtused paigas ja nende nimel tööd teinud ja oma lastele need edasi pärandanud. Ja piisab ühest viieminutilisest vestlusest mingi eidega, et ta kõiges kahtlema hakkaks ning end täiesti väärtusetuna tunneks. Kuni ta koridoris seisis ja ennast haletses, käis selja taga uks ja abikaasa astus sisse. Koos temaga täitus esik maki ja Merlot kirbe aroomiga. Naine turtsatas naerda, kui mehe otsa koperdas. 

"Mis sa siin seisad nagu peksa saanud koer? Mine eest, ma pean ruttu vetsu saama!" 

Mees tõstis pilgu ja vaatas oma naist. Naise blondid juuksed olid sorakil, ilmselt pärast joogatrenni oli ta saunas käinud ja polnud märganud, et juuksed ei hoidnud enam värskelt. Ripsmetušš oli pudenenud ja silmade all laiali läinud. Naise silmanurkades olid sügavad naerukurrud ja huulte kohal kortsud. Ta põsed olid lohku vajunud ja neis ei olnud enam nooruslikku priskust. Liina kulmudes oli halli ja tema silmades oli vaatamata naerule tühjust ja üksindust. Ja ometi armastas ta oma naist südamest. Kas see siis polnudki see väärtus, mille nimel ta elanud oli? Olla koos, saada vanaks naisega, keda ta armastab? Kas polnud armastus see kõige suurem väärtus siin elus? 

Järelmärkus: tegemist on ilukirjandusega, mis sai inspireeritud vestlusest ühe meesterahvaga, kes rääkis mulle pika ja südant lõhestava loo sellest, kuidas armuke teda pettis ja ta maha jättis. Mees oli sellest pool aastat nii löödud olnud, et käis tasuliste prostituutide juures oma "südant" parandamas. Kui ma küsisin, et miks ta siis oma naise juurde jäi ja abielu ei lahutanud, kui ilmselgelt oli armuke talle kallim. Sai mu peale pahaseks, ütles, et mul elus kõik väärtused ja põhimõtted sassis, pere on ikkagi püha ja kõige olulisem, armastus teisejärguline. Kui ma uurisin, et kas ta tõesti loodab, et tema tütred ka kunagi sellist "täisväärtuslikku" pereelu elama hakkavad, kus mehed neile sarvi ehitavad ja oma murtud südameid hoorade juures ravimas käivad, ütles, et ma olen üks labane ja madal naisterahvas ning lõpetas suhtluse.