"Meister ja Margarita"

 "Мастер и Маргарита"

Mihhail Bulgakov

Tõlkija Maiga Varik ja Jüri Ojamaa

Kirjastus Varrak, 2018

468 lk

"Teile ei meeldi mu luuletused, jah?" päris Ivan uudishimulikult.

"Mitte üks raas ei meeldi."

"Missuguseid te lugenud olete?"

"Ma pole neid üldse lugenud!" ütles külaline närviliselt.

"Kuidas te siis öelda oskate?"

"Aga mis selles imelikku on?" vastas külaline. "Nagu ma poleks teisi lugenud. Või on sedakorda tegemist... imega? Hästi, olen valmis uskuma. Öelge ise, on teie värsid head?"

"Nad on jõledad!" ütles Ivan äkki avameelselt ja julgelt.

"Ärge kirjutage enam!" palus võõras härdalt.

"Tõotan ja vannun!" lausus Ivan pühalikult.

***

Lugu inimlikest nõrkustest. Armastusest raha, asjade, kuulsuse ja au järele. Armastusest, sellest tõelisest. Kas saatan on olemas ja ta on sakslane? Kas ta käis Moskvas ja põhjustas segadusi? Kas ta kohtus Kanti ja Pontius Pilatusega? Kas aluspükstes ringijooksev mees on tõesti väärt arreteerimist ja vaimuhaiglasse toimetamist? Ja mis kõige olulisem - kes on ikkagi Annuška ja kuidas ta ometi võis päevalilleõli trammiteele kukutada? Oli see kõik juhus või ettemääratus?

On asju, mida me ei mõista. Sündmused, mis juhtuvad ajal ja viisil, mis jätavad mulje võimsamate nähtamatute jõudude sekkumisest. Kas keegi tõmbab niite ja meie iseseisvus ning otsustamisvabadus on kõigest illusoorne meelepete? Me nimetame "päris maailmaks" füüsilist maailma, sest on veel teine - internetireaalsus. Suurem osa meist on valmis ka tunnistama, et lisaks on veel mingi dimensioon, mis valitseb meie maailmadega paralleelselt. Kõik vist on tundnud, et miski või keegi on neid kas kaitsnud või karistanud. Saatus on viinud kokku õigete või valede inimestega. Mõni mõtleb sellele, et kõrgematel jõududel on nendega mingi plaan, nad on ilma sündinud selleks, et inimkonnale mingil viisil kasulik olla. Teised löövad käega ja mõtlevad, et ma nii tilluke mutrike, miks peaks mõni jumalik/saatanlik olend minu käekäigu vastu üldse huvi ilmutama. Kõik oli ju juhuslik. Lihtsalt nii juhtus ja selle taga pole suuremat mõtet ega plaani. 

Meil kõigil on pahed. Keegi pole läbinisti süütu ja puhas. Küsimus on, kas me ajame oma patud kuradi kaela või oskab tema meie puudujäägid lihtsalt osavalt esile tuua? Inimesele on sündides kaasa antud sisemine moraalne kompass, õige ja vale tunnetus. Kui me käitume õigesti, siis saame endale ise õlale patsutada ja kui oleme eksinud, mõistame end ise hukka. Ja selline moraalne koodeks on universaalne, sõltumata keelest ja kultuurist mõistab enamik inimesi, et näiteks mõrv, pettused, rahaahnus, vägivald on vale, nad ei pea seda kusagilt lugema, keegi ei pea seda neile õpetama, nad teavad oma südames, et teatud käitumine on vale. Ma olen ise seda näinud inimeste pealt, kes tunnistavad, et nad usklikud pole ja jumalasse otseselt ei usu, aga neil on suur aukartus Kõigevägevama ees, miski mis ei lase neil jultunult käituda. On huvitav, et kuigi selline tugev sisemine moraalikoodeks on kõigil olemas (teatud eranditega muidugi, mõni ongi sotsiopaat, tal pole sellist tunnistust või temas ei teki süümepiinad valesti käitumise korral), siis paljudel on ometi kalduvus natuke halvasti käituda, lootuses, et nad vahele ei jää. Ja teine jälle käitub õigesti küll, aga mitte sisemisest soovist, vaid hirmust põrgu ees. Bulgakov väidab oma meistriteoses, et kõige suurem patt on argus. No jah siis.

Ei vea mul sel aastal nende klassikutega. Kohe üldse ei saa aru, milles tema fenomen seisneb. Täielik ajuvaba räntimine. Vahepeal hakkan nagu juba mõikama ja kaasa elama ja siis kisub kõik jälle täiesti absurdseks ja nõmedaks. Ainuke normaalne tüüp selles raamatus oli kass. Tema mulle meeldis - viisakas, soliidne, rahulik ja arukas. Minu esimene reaktsioon selliste teoste puhul on, et ju siis kõik teised on nii peened ja haritud, et saavad asjadest aru nii nagu peab, aga mina olen lihtne maa tüdruk ja paluks mulle üks raamat laudatalituste ning seemnete idandamisest ning ma olen juba rahul. Aga päris sageli mõtlen ma ka nii, et kõik teised lihtsalt teesklevad, et said aru, sest kardavad tunnistada, et miski mida kõik kriitikud ühehäälselt ülistavad on absoluutne jaburus. Sest see, mis meeldib kriitikutele, selles puudub üsna tihti ka igasugune loogika. Kriitikutele meeldivad teosed, mis on uudsed ja šokeerivad publikut. Mis kõnnivad hea maitse piiril, millest ei saa lõpuni aru, kas tegemist on hullumeelse geniaalsusega või geniaalse hullumeelsusega. 

Seda ma võin vabalt tunnistada, et oma joont ajas Bulgakov järjepidevalt ja lõpuni. Kirjeldused olid mõjusad ja võimsad, ning sündmustele polnud autor andnud hinnanguid, lugeja sai seda ise teha. Huumorit oli ka, see mulle meeldis. Aga suures plaanis, see pole kohe üldse minu teetassike, olgu siis klassika või mitte. 

***

"Ta on tark," mõtles Ivan, "peab tunnistama, et ka intellektuaalide seas tuleb ette üle ootuste tarku inimesi. Seda ei saa eitada!"

***

"Pole võimalik! Käsikirjad ei põle!"

***

Seoses sellega meenus mulle, kuidas mu kunagine kallim oma käsikirju ahjus südasuvel põletas. Ega need hästi ei põlenud. Mitu tundi higistas seal. Ja napilt aasta hiljem kahetses oma rumalust kibedalt. Vist kahetseb siiani.