"Minu Hispaania"

"Minu Hispaania. Elu nagu mustlaskaravanis"

Marju Gellert

Toimetanud Anna-Maria Penu

Kirjastus Petrone Print, 2021 

216lk + pildialbum

Marju blogi olen ma lugenud juba pikemat aega. Mõnusalt positiivne, elurõõmus ja samas nii siiras ning aus tütarlaps. Ma saan aru küll, et ta on peaaegu minu vanune, aga ma ei saa temast mõelda teisiti kui tütarlapsest, sest temast õhkub süütust, energiat ja rikkumatust. Selle kõige paremas mõttes. 

Tema raamatut ma siiski lugenud ei olnud. Olin raamatukogus seda aegajalt otsimas käinud, aga ikka oli ta välja laenutatud ja vahepeal ma unustasin. Kuna Hispaania sihtkohana mulle eriliselt kutsuv ei ole, siis koju ma seda raamatut ostma ei rutanud. Nüüd läks aga nii, et kuna Marjuga tekkis veidi lähedasem kontakt, siis oli narr tema raamatut mitte lugeda. See on armudes ju ka nii. Et kui keegi hinge poeb, siis tahaks temast võimalikult palju teada saada ja tema tegemisi toetada. Näiteks ei võta ma ühtegi meest nii kaua tõsiselt, kuni ta pole mind internetis googeldanud. Mis mõttes  sa väidad, et ma pakun sulle huvi ja sa pole mulle taustakontrolli teinud ja mu blogi otsast lõpuni läbi lugenud? No vot, ja sõpradega on sama. Kui sa oled mulle oluline, ma tahan sind päriselt tundma õppida.

Nii sai "Minu Hispaania" koju ostetud. Ja läbi loetud. 

Kuigi ma saan aru, et järgnev tundub kallutatud ja ebasiiras, sest Marju on mulle juba nahavahele pugenud, aga päris tõsiselt rääkides, jättes Marju isiku hetkel kõrvale, on see üks parimaid Minu-sarja raamatuid, mida ma lugenud olen. Seal on huumorit, selles on soojust, on hirmu, on nõuta ja peataolekut. Minul oli kogu lugemise aja selline tunne, et olen sellel seiklusel temaga kaasas. Elasin sisse nende koduotsingutele, kurbusele olemata elektrilepingu pärast, rõõmule stuudio leidmise üle, töö otsimise, leidmise, kaotuse puhul. Minu jaoks oli eriti sümpaatne Marju läbiv ausus. Ongi raske uuel maal, võõraste seas oma elu nullist alustada. Ongi frustreeriv, hirmus ja ängistav. Aga samas, armastus selle maa vastu on neil Artjomi ja lastega nii suur, et see katab kõik äpardused ja neil on eriline oskus leida ka väikestes õnnestumistes päiksekiiri ning jõudu ikka oma unistuste suunas edasi liikuda. 

Ääretult positiivne raamat, tundsin lugedes, et päike hiilis mu südamesse ja säras seal suviselt. Täitsa hea meel, et ma seda laenutada ei jõudnud. Nüüd on see mul ilusti riiulis ja kui hall põhjamaine hägu peale vajub, siis saan taas Marju juurde sooja päikese alla põgeneda.