Templirüütli sekeldused Tallinna südalinnas

Ma arvan, et te nõustute, et ma pean, ei saa vaikida. Nagunii teate minust juba pea kõike, kuidas ma lõhnan ja maitsen, mis see väike parukajutt ära ei ole. Lugejad juba teavad, et kohustust lugeda pole ja rangelt on soovitatud seda teha vaid omal vastutusel. Samas, me oleme ju kõik siin täiskasvanud inimesed ja ehk on valgustav. 

Arvan, et paljudele on tuttav stseen "Seksist ja linnast", kus Carrie laseb oma nabaaluse kenasti puhtaks lüüa. Minul vähemalt on. See šokk, valu ja vapustus näitlejanna näos on miski, mida on raske mälust kustutada. Aga me naised oleme ju tuntud selle poolest, et me ennast piinata armastame - kitkume kulme, sirgendame juukseid, sünnitame lapsi, meenutame kolmekümne aasta taguseid halbu otsuseid ja valutame nende pärast südant. 

Bikiinipiirkonna taltsutamine oli minu puhul pikalt asi, mis polnud aktuaalne. Kui sul on kodus hipist mees, kes naudib oma telki võsas püsti ajada, siis on asi otsustatud. Pärast lahutust asjad ei muutunud, sest milleks? Polnud ühtki hipit, hipsterit ega muud printsi, kes oleks tingimata templit vallutama asunud. Aga siis hakkasin ma ju trennis käima ja kuigi seal on ka daamidel igasuguseid vaipkatteid, siis tundsin end sageli valge varesena, kes on just seitsmekümnendate film noir'ist välja astunud. Nii ta sujuvalt läks, et aina sagedamini sai võsas lageraiet korraldatud. Kõige populaarsem organisaator oli tavaline raseerija. Sellele järgnes karvaeemalduskreem. Mõned korrad sai ostetud ka vaharibad, aga need läksid pärast paari ebaõnnestunud katset siiski prügikasti. 

No ja siis tuli see kurikuulus reklaam ja minu 1000 asja mida enne surma järele proovida. 

Aega broneerides manitseti mind 2 nädalat karvu mitte trimmima. Kuna ma muidu pean iga kahe päeva tagant seal korrigeerimas käima, siis tundus see väljavaade hirmuäratav. Kohe põnev, et kas enne tuleb hekikääridega asju viisakamaks timmida või kuidas ta loodab mu õige koha üldse üles leida sealt džunglist? Aga usaldasin professionaali. 

Tema silm ka ei pilkunud. Ju siis oli kõik normikohane. Rääkis minuga juttu, viis mu mõtted protseduurilt eemale. Äärmiselt asjalik ja meeldiv tütarlaps. Mitte, et mul oleks võrrelda muuga, aga arvestades mu enda hirme, laabus kõik oodatust meeldivamalt, kiiremalt ja valutumalt. Järgmine aeg sai ka kirja, nelja nädala pärast. No jah, saab näha, mõtlesin ma. 

Mis mind üllatas oli see, mis edasi hakkas juhtuma. 

See, et alt täiesti karvutu olen, pole mulle ilmselgelt mingi uudne asi, mida kogeda, aga et mu nahk ja suguelundid seda nii rahulikult vastu võtsid, ma oodata ei osanud. Tavaliselt on mul pärast raseerimist tupp ärritunud. Tekib mingi imelik voolus, mis annab märku, et talle ei sobi see, midaiganes ma seal põõsaga teen. Aga nüüd ei midagi. Nagu mulle poleks just kuuma kleepuvat vaha nahale valatud ja siis kõik karvad juurtega välja rebitud. Karvad hakkasid küll üsna kiiresti tagasi kasvama. Kolm päeva hiljem irvitasid osad jändrikud ülbe näoga vastu. Aga nädal aega hiljem oli vaatepilt siiski suurelt osalt täitsa sile. Jah, mõni karvake seal turritas, aga arvestades, mis seal varem oli, siis ehk 3% oli tagasi tulnud. Ala ise oli katsudes pehme ja sile, ei mingit habetunud munka seal templikardina ees valvet pidamas. Ja see oli mul elus esimene vahatamine. Vahataja rääkis, et kui ma regulaarselt käin, siis karvad kasvavadki aina hõredamalt ja pehmemana tagasi. Mis tähendab, et mõne aasta pärast võib mu iidne pühapaik olla sama kutsuv kui siidises livrees šampanjaklaasiga sisseviskaja mõnes peenes ööklubis. Ja seda, mu armsad sõbrad, ma tõesti oodanud poleks. 

Mõned faktid ka. Maksma läks see asi mulle 40 eurot. Järgmised korrad on 35. Ehk siis kord kuus 35 eurot väljaminek. Mitte just väga odav, kui kulud aasta peale kokku lüüa. Samas, tulemus oli minu jaoks seda kulutust väärt. Kui on tagasihoidlikum karvkate siis saab ka iga 6 nädala tagant oma muhvi lihvimas käia, sellevõrra siis ka väiksem kulu. Kindlasti on ka salonge, kes teevad protseduuri soodsamalt, olen näinud ka 20euroseid pakkumisi. Kuidas nemad teevad ja kas soodsam hind tähendab kehvemat teenust, ma kommenteerida ei oska. Mina läksin Briti soovituse peale, jäin väga rahule ja ei hakka ilmselt nii pea teistega katsetama. 

Oli valus. Ei hakka teesklema ja ennast vapramaks valetama. Vahataja tegi enda poolt kõik selleks, et protseduur oleks võimalikult mugav ja meeldiv. Vaha oli soe, ta rääkis juttu, viis mõtted eemale, kiitis, selgitas juurde. Kui ma võrdlen valu sellega, kui ma ise kodus vaharibasid olen proovinud või kui aegajalt püüdnud epilaatoriga seal korda majja lüüa, siis ise tehes oli valu kordades suurem. 

Pärast vahatamist ei tekkinud mingeid punnikesi, mis mul muidu raseerides ja kreemiga karvu eemaldades on ilmnenud. Nädal pärast vahatamist soovitatakse seda piirkonda õrnalt koorida, et karvad ei hakkaks sisse kasvama. Tegin soovituse järgi ja nii palju kui mina vaadata oskan, siis pole midagi sisse kasvanud, nahk ei kihele, ei ole katki. 

Kuna me siin juba sellel teemal pajatame, siis paar sõna tahtsin rääkida ka eelmainitud voolusest. Alustuseks - voolus tupest on normaalne. Seda tekib kõigil. Silma tasub tal peal hoida, sest tavaliselt annab selle koostis märku, mis kehaga toimub. Näiteks mina saan just tänu oma voolusele teada, kui ma peaksin saiakeste tarbimisel silma peal hoidma. Samuti saan aru, kui mu keha on stressis. Või kui mu tuppe on pääsenud miski, mis seal olema ei peaks. Üks asi, mida paljud unustavad või ei tea, on see, et naise tupp on isepuhastuv. Seda ei pea, ega tohigi mingite kemikaalide, seepide või jumal teab mis muude vahenditega pesta. Isegi puhast vett ei tasu sinna väga tihti sisse ajada. Mida vähem teda näppida ja ärritada, seda rõõmsam ta on. Kui keegi märkab, et tema muhvist immitseb mingi kahtlane ollus, mis on koostiselt või lõhnalt tavatu, siis võiks alustada sellest, et jätta oma tutt mõneks ajaks rahule. Tasuks üle vaadata oma toitumisharjumused, aluspesu vahetada puuvillase vastu, loobuda pesukaitsmetest (sest need sisaldavad sageli kemikaale, mis ärritavad tupemikrofloorat), proovida vahetada ka libestit ning eelistada veebaasil libesteid, millele pole lisatud lõhnaaineid. Paari päevaga peaks pilt juba teine olema. Aga kui sügeleb, on krambid, lõhn on tugev ja ebameeldiv, siis on mõistlik ennast ka arstile näidata.