Kirjutasin eelmisel nädalal postituse sellest, kuidas kõik kordub ja rutiin mind tapab. Ma ei avaldanud seda postitust. See istub mul seal mustandites. Ilmselt kustutan ta ära.
Mõtlesin, et ma olen nüüd keskealine. Kõigi eelduste kohaselt, kui just mingi õnnetus mind ei taba, siis elan veel circa 40-50 aastat. Eeldused on arvestatud keskmise eluea, meditsiini arengu, geneetilise eelsoodumuse ja tervisliku eluviisi järgi. Ja seda on väga palju. Eluaastaid nimelt. Tööl käima pean veel ligi 30 aastat. 24 aastat on mul veel eluasemelaenu tasuda. Kaua, noh.
Aastakümneid varajasi ärkamisi ja tööle ruttamisi, kümneid tuhandeid kohvilonkse, aastaid ühtede ja samade riiete kandmist, tuhandeid lõuna ja õhtusööke; kümneid, sadu, tuhandeid läbitud kilomeetreid jalgsi, autoga, bussiga, laevaga, rongiga, lennukiga. Üks ja sama iga nädal, esmaspäevast reedeni töö selle nimel, et saaks nädalavahetusel aknaid pesta, pesu triikida ja raamatuid lugeda.
Ma ei saa aru, kuidas minuvanused inimesed mingit keskeakriisi kogevad ja hirmsasti kiirustama hakkavad, et nüüd veel enne surma igasuguseid hulle tempe teha jõuaks, sest kohe-kohe koputab vikatimees õlale ja veab endaga kaasa, ja selleks peab kulturismiga tegelema, esoteerilise laagriga ühinema, mootorratta load hankima, langevarjuhüppeid testima, kui minu ainus mõte, on et issand jumal, ma ei jaksa! Nelikümmend aastat seda ühte ja sama jama taluda!
Kõik mis ma elus saavutada olen tahtnud ja milleks suuteline olen, on mul tehtud. Ongi vist lihtsalt väiksed soovid, pole kuigi ambitsioonikas. Kodu on, lapsed on juba suured, Volvo ostsin, kohvimasina ka. Mida mul veel vaja? Sellepärast mul ongi raske mingit motivatsiooni leida, et raha koguda, säästa ja investeerida. Sest mille jaoks? Mida mul veel vaja on? Uut tapeeti magamistuppa ja paari aasta pärast uuemat Volvot parklasse? Selle nimel nüüd pean jubedalt kokku hoidma ja sente saagima?
Okei, mõni kindlasti ütleks, et oi, aga reisimine on ju nii vahva! Selle jaoks võiks ju küll raha kõrvale panna. Noh, sellega on nii, et mind väga ei kutsu. Ma saan ideest aru, et jube lahe, käia ja avastada ning värki. Aga mulle meeldib oma kodus. Ma olen pärast ka kõige väiksemat trippi mitu päeva väsinud, magamata ja pahur.
Seda armastust, mida terve elu olen otsinud ja ihaldanud, kogesin ära, vaevalt et seda mulle kaks korda kingitakse. Alla selle ma jällegi ei näe pointi üldse suhtes olla. Koroona sain, soovkaalu ka peaaegu, mida veel elult tahta?
Ma ei tea, võibolla on mul ikkagi keskea kriis, lihtsalt see väljendub kuidagi väärakalt. Või on mul kevadväsimus. Võite vabalt ka depressiooni pakkuda, nagunii teete seda. Aga ma ei näe mõtet. Mitte millelgi.
P.S. See pole see postitus, kus ma nüüd oma lugejatega suurejooneliselt hüvasti jätan ja asutan end ehituspoodi paraja pikkuse köie järele suunduma, kus mehed saavad mult küsida, et kas siis meest majas pole, kes sulle selle köie parajaks lõikab. Ma lihtsalt natuke tüdinenud ja uurin, et kust teie elutahet ammutate, mis teid hommikuti voodist välja tõukab? Mille üle rõõmustate, mida ootate, mille poole püüdlete, sest mul on veidi kadunud kõik see, mis rõõmustaks, tõukaks, erutaks ja nügiks.
P.S.S. Kui keegi arvab, et mul oleks vaja peatohtri juures diivani peal salvrätte niisutada, siis selleks ajaks kui mu järjekord kätte jõuab, on juba mehed K-Rautas mu nöörijupi jõudnud valmis mõõta. Las jääb see aeg kellelegi, kes seda päriselt vajab. Mina siin lihtsalt halan natuke. Sest te teate ju küll, et need, kes sellest räägivad, need tahavad ainult veidi tähelepanu ja ega nad päriselt midagi ei teeks.* Ja mina päriselt ei teeks, sest ma ei leia endas piisavalt motivatsiooni, et see asi ette võtta ja ära teha.
*Seda väidet ma ise ei toeta. Iga juhtum on erinev ja mõni räägib ja teeb, mõni räägib ja ei tee, mõni ei räägi ja teeb.
Pildid on viimasest nädalavahetusest, kui tekkis kiusatus pakkuda, et mine lihtsalt jaluta natuke ja naudi kevadet. Näete, jalutasin, nautisin, ikka null.
Kommentaarid
Postita kommentaar