Vestlused pojaga

Maarja kirjutas hullult vahva postituse kokkusattumustest. No ja ma tahaks ka kohe ühe loo omalt poolt lisada. 

Eelmisel nädalal olin ma mures oma emaduse pärast. Et kas ma ikka olen teinud oma parima, et mu lastel oleks eluks hea algus. Eriti tundsin muret selle üle, et kas nad tunnevad minuga ikka sellevõrra lähedust ja turvatunnet, et kui neil elu ventikasse lendab, siis tulevad minu jutule. Ise ma nii lähedane polnud oma vanematega. Nad pidid ise uurima, et kas meil ikka hästi kõik ja toiduraha jagub (ei olnud hästi ja toiduraha ka ei jagunud, aga oma vanemate käest küsima ka ei julgenud minna). Emana olen ma tahtnud oma lastele kasvõi pisut paremat lapsepõlve ja suhteid. 

Esmaspäeva õhtul saatis Kadunud Poeg sõnumi. Küsis, et kas minu meelest on tema tüdruksõber talle õige inimene. Nad on koos olnud pisut üle aasta. Olen tüdrukuga mitu korda kohtunud ja selline tore neiu on. Loomulikult oli minu esimene mõte, et kas neil nüüd juhtus midagi. Mingi arusaamatus, tüli, lahkheli ja seetõttu istub poeg ja analüüsib, et kas on mõtet pingutada suhte nimel või on parem see asi jätta. Teine mõte oli, et kas see on mingi test. Et istuvad seal noored, televiisorit pole, Netflixist on ka kõik põnevamad sarjad ära vaadatud no ja otsustasid minuga "Tõde või tegu" mängida. Jah, ma tean, minu aju rändab süngetel radadel. 

Aga mida ma vastan selle peale? Kui ma ütlen, et "tegelikult ma arvan, et sa leiaks parema", sest ma olen ema ja ma pole oma laste osas objektiivne, siis kuidas see mõjutab meie edasist läbisaamist? Kui nad jäävad pikkadeks aastateks kokku, võtavad pangalaenu, saavad lapsi ja siis mingi tobeda olmetüli tõttu "ma ju ütlesin, et ma viin selle prügi poole tunni pärast välja, pole vaja mulle kolm päeva järjest meelde tuletada!" riidu lähevad ja kusagilt mälusopist tuleb poisile meelde minu öeldu ja siis sisistab Kalamaja sinise katusega puumajas oma laste emale: "mu ema ütles juba aastaid tagasi, et sa pole mulle õige kaaslane, oleks pidanud teda kuulama!" ja nad lepivad ära, sest sellised asjad lahenevad alati, aga siis ütleb tüdruk, et "su ema on alati mõrd olnud ja rohkem me lapselapsi tema juurde ei vii!", kas ma siis seda tahangi? Või kui ma ütlen, et "ta on tore tüdruk, muidugi ta on sulle õige kaaslane" ja siis nad ongi koos nelikümmend aastat ja poeg tuleb hooldekodusse mind vaatama ja teatab, et "sa tookord rikkusid mu elu ära, sidusin ennast inimesega, kes oli mulle vale ja olin kõik need aastad õnnetu, aga kuna sinu meelest oli ta mulle õige inimene, siis ma jäin ja vot, nüüd ma sülitan su hauale!", siis seda nagu ka väga ei tahaks. 

Helistasin. Parem on, kui minu vastusest pole võimalik kuvatõmmist teha ja seda teistele levitada. Uurisin, et on neil kõik hästi ja millest selline küsimus. "Noh, ma lihtsalt polegi vist su käest küsinud ja isa käest ei ole ju ilmselgelt mõtet sellist asja küsida." Minu vastus oli vist korrektne. Ma ütlesin, et isiklikult mul pole selle neiu vastu midagi, on tore ja viisakas, nii palju kui ma tean teda. Mingit sõbrannat temast mulle vast ei saa, aga otseselt midagi mul talle ette ka heita pole. Minu meelset võiksid nad koos olla ja vaadata, mis saab, aga kui ta praegu teataks, et kavatseb ühele põlvele laskuda ja tüdrukut ära kosida, siis ma ilmselt paluks selle otsusega veel veidi oodata. Lisasin juurde, et kui nemad konkreetselt valemist välja jätta, siis sellistes küsimustes on teiste arvamus tegelikult ebaoluline. Olen elus näinud paare, kes pealt vaadates tunduvad täiesti sobimatud, aga neil on üksteisega hea ja nii aastakümneid, ja olen näinud paare, kes kõigi kirjade järgi peaksid olema harmoonias ja õnnes, aga omavahel läbi ei saada ja on neil mõlemal halb ning halb on kõigil teistel ka, kes nende ümber on. Nii et selle asemel, et küsida, mida teised teie suhtest arvavad, küsi parem, et kas see inimene teeb mind õnnelikuks ja kas ta toob minus esile minu parimad omadused. Kui vastus on jah, siis on kõik hästi, kui pole, siis tasub analüüsida, et miks see nii on ja mida saaks teha, et asja parandada. Tundus, et poiss jäi vastusega rahule. Kuigi ma hiljem mõtlesin, et mis suhteekspert mina üldse olen, kelle käest küsida - 100% mu suhetest on lõppenud fiaskoga. 

Veel küsis mu käest, et kas ma tema meelest olen muutunud pärast seda, kui hakkas oma pruudiga läbi käima. Muutunud on ta kahtlemata. Aga kas tänu tüdrukule või oleks see muutus niigi tulnud, kuna teismeea lõpus inimene muutub palju, seda ma ju ei oska hinnata. Minu meelest on minu väiksest kaabakast, kelle ma alles mõni aasta tagasi kodust välja viskasin, sest me ei saanud omavahel lõpuks üldse normaalselt suhelda ja see mõjutas mitte ainult meid kahte vaid ka teisi pereliikmeid, saanud viisakas, vastutustundlik, küps ja meeldiv noor täiskasvanu, kelle üle ma tohutult uhke olen. 

No ja kui me juba räägime kaaslaste valikutest, siis kui mitu minu silmarõõmu sa heaks oled kiitnud, küsisin vastu. "Aga ma olen ju ainult ühte näinud..." Njah, ja mina siin üks hetk tundsin end viimase lipakana, kes poe tagant kõik vähekarvased kodutud pässakad koju lohistab. 

P.S. Foto on tehtud Boheem kohvikus Baltijaamas. Käisime seal koos Kadunud Poja ja tema sõpradega hommikust söömas laupäeval.