"Ammuu" ehk ammu pole juba kedagi välja vihastanud

"Ammuu"

Heelia Sillamaa

Toimetanud Egle Heinsar

159lk

Kui keegi arvab, et raamatute lugemine ja nendest paari mõtte üleskirjutamine on süütu hobi, siis allolev lugu tõestab, et kired puhuvad ka kõige ootamatutes sadamates. 

Heeliat hakkasin ma tänu sõbranna soovitusele Instagramis jälgima. Tundus selline tore armas tüdruk, kes teeb natuke nalja, ehitab natuke maja, kasvatab natuke meest ja on muidu vahva tegelane. Ühel hetkel hakkas ta rääkima sellest, et kohe-kohe ilmub tema raamat ja mõtlesin, et oh, seda tahaks küll lugeda. Vaikselt hakkasid ka arvustused ilmuma ja tundus, et selle aasta lugemiselamus on garanteeritud. Olin juba valmis ostma, kui ma juhuslikult üht mitte nii positiivset tagasisidet lugesin ja kuna ma selle inimese arvamust muus osas olen usaldama õppinud, siis otsustasin seekord siiski laenutada, mitte osta. 

Enamik arvustajaid reklaamis raamatut nii, et nad naersid ja nutsid, nii tore lugemine oli. Suurepärane ja aitäh, et kirjutasid. Ja ma pean nõustuma. Ma ka naersin ja nutsin. Naersin, kui mõõtmatult loll ma ikka olen, et ma üldse tõsiselt neid ülikiitvaid arvustusi võtsin ja nutsin metsade pärast, mis maha sai võetud.

Aga raamatust. Tüdruk kohtab poissi. Tüdruk jääb rasedaks. Ja nad elasid õnnelikult elupäevade lõpuni. 

Okei, see ei ole päriselt see arvustus, mille ma esialgu raamatu kohta kirjutasin. Esialgu ma kirjutasin nii: "Ärahellitatud 25aastane plikatirts, kes pärast paari kohtingut sedapsi jääb ja otsustab lapse ilmale tuua. Süüdimatu maapoiss hoiab kohusetundlikult ta kätt ja laseb tal hormoonitseda ja hüsteeritseda, teevad ühe halva otsuse teise järel, aga õnneks on neil tutvused ja veidi õnne, mis suuremast hädast välja veavad."

Päris karm, olete ilmselt nõus. Ma ise tundsin sama. Mul pole mingit õigust kellegi teise elu üle hinnanguid anda. Öelda, et ta tegi õige või vale otsuse. Ei. Sest tegemist pole ju ilukirjandusega, vaid päris inimeste päris eludega. Mõtlesin koguni, et ma peaks ehk sõnastust veidi pehmendama, sest ma ei taha olla see kuri nõme õeluskott. Aga enne kui ma midagi teha jõudsin, hakkasid asjad juhtuma.

Juhtus see, et autor võttis minuga ühendust. Küsis minult, et "kellel on vaja arvustusi, mille autor enne kirjutab ja siis mõtleb oma sõnadele"? Küsis, et kas mul empaatiat üldse pole ja kas ma oma ninaotsast kaugemale ei võiks vaadata. Muid asju küsis veel. Muuhulgas küsis, et kuidas mulle meeldiks, kui ta minust oma jälgijatele pilti jagaks öeldes, et leidis ühe koleda ja nõmeda blogija. 

Hakkasin siis mõtlema, nagu Heelia soovitas, mõtlesin, et esimene mulje vist ikka on tavaliselt see kõige ehedam ja õigem. Mida rohkem ta püüdis mulle põhjendada seda, miks ta mitte mingil juhul pole ärahellitatud, seda vähem ma teda uskusin. Sest kas see, kui kellelgi on elus raskuseid ja ta tunneb üksindust või kogeb depressiooni, välistab tingimata selle, et ta on hellitatud? 

Siis ma mõtlesin veel. Et mind tohutult häiris see sõnum, mida raamat edasi andis - seksi ilma kummita ja küll kõik elus hästi läheb. Kui kohe ei lähe, siis nuta natuke telefonis oma lapse isale, saada sõnumeid, kaeba oma vanematele, ja küll siis läheb. Ja kui vahepeal läheb ikka kohe väga-väga raskeks, näiteks seadus ei kaitse sind, siis pöördu meediasse, et inimesi hirmutada ja oma tahtmist läbi suruda. Ja see kõik on okei, sest sul oli raske lapsepõlv, sul on olnud depressioon ja enesetapu mõtted. 

Nii ma siis tegin, nagu autor mind innustas, mõtlesin järele. Mõtlesin põhjalikult. Analüüsisin veel kord raamatut, mille ma vahepeal juba unustada olin jõudnud. Heelia küsis konstruktiivset kriitikat. Kuigi minu meelest natuke hilja seda küsida, kui ta juba 4000 raamatut on jõudnud välja anda, aga okei. 

Miks mulle see raamat ei meeldinud? Ausalt, see ei andnud mulle midagi juurde. Heelia märkis, et 200 naist on talle kinnitanud, et nende inimeste elu on tänu tema raamatule nüüd rikkam. Ja kuna see nii on, siis ma peaksin seda kindlasti oma arvustuses mainima, sest ma ei saa arvustada ainult oma mätta otsast. Pean tunnistama, et minu empaatiavõime on küll sellevõrra piiratud, et ma ei suuda kõikide inimeste mätta otsast raamatuid vaadelda. Ma emana näen asja nii: ma ei vaimustu ideest, et sotsiaalmeedia mõjuisik propageerib vastutustundetut seksuaalkäitumist. Mul on tema pärast hea meel, et tal kõik hästi laabus ja ta leidis enda kõrvale inimese, kes on valmis temaga eluteed edasi astuma ja temaga kodu rajama, aga paraku on Eesti täis noori emasid, kellel nii hästi läinud pole. Kas on tõesti vaja noortele naistele edastada sõnumit, et go with the flow ja küll kõik laabub? Ja mul on rõõm tema pärast, et tal on tugisüsteem, kes teda toetasid, õde ja sõbrad ja vanemad, aga kui palju on naisi, kellel seda pole? Kes on pidanud ise endale olema see tugisüsteem või olema ise raskes olus tugisüsteem teistele? Mis sõnumi saavad need naised sellest? Ise oled süüdi, et sul on raske, vaata kui hästi teistel samas olukorras on elu sujunud. Mitmed arvustajad on öelnud, et neile meeldis, sest raamat oli naljakas. Mul on ilmselgelt mingi väärastunud huumorisoolikas, aga kui autor peab pärast puändini jõudmist lugejaid juhendama, et tegu oli naljaga, ha-ha, loodetavasti saite ikka kõik aru, siis äkki polnud nii naljakas?

Mõtlesin veel ka sellele, et kuidas ma oma arvustusi kirjutan. Et ma peaks rohkem läbi mõtlema, olema pehmem ja edasi andma positiivseid emotsioone. Sest kui me ausad oleme, siis igasuguse raamatu kohta, ükskõik kui halb ta minu meelest ka polnud, saab midagi positiivset välja tuua. "Igav, aga õnneks lühike!" "Kirjavigadest kubisev ja toimetamata, aga julge!" "Pikk ja sisutu, aga kirjafont oli imeilus!" Näete, ma oskan küll, kui tahan. Aga teie, kõik minu kolm fänni, kas te tegelikult ootate selliseid poliitiliselt korrektseid ja mittemidagiütlevaid ümmargusi arvustusi, või teate, et ma olen tahumatu, aga vähemalt aus ja truu oma arvamusele? 

Heelial läheb raamatumüük kindlasti hästi. Ta andis teada, et kavatseb veel palju kirjutada. Hoian talle pöialt ja hoian end tema raamatutest eemal. 

Miks raamatupealkiri on "Ammuu", mina aru ei saanudki. Aga nagu te adusite, siis ma ei saagi paljust aru ja loen üle rea. 

Also, kui keegi kusagil mu pilti jagab, et ma olen kole ja nõme, siis ilmselt olin ma selle ära teeninud. 

P.S. Pildi panin ka tagamõttega. Kassiga pilt peaks näitama, et vähemalt loomad mind armastavad, järelikult nii kuri ma pole.