Mul oli siin vahepeal nii igav, et ma käisin kohtamisel. Ei, mitte kohtingul. Ma nüüd otsustasin, et ma sõnaga "kohting" nii vabalt enam ümber ei käi ja enne, kui kohtamas käima hakkan, siis käin kohtumas.
Sain kokku meesterahvaga, kes oli vesteldes äärmiselt viisakas ja küsis, et kas ta ikka tohib seda ja teist rääkida ning mainis, et on varem naistelt saanud tagasisidet, et üks ja teine tema käitumisviis pole aktsepteeritav. Sama jutuga alustas ta kohe kohtumisel ka. Et naised on nii öelnud ja naa öelnud, et kas mulle ikka sobib nii ja milline ta olema peaks, et mulle sobida. Vastasin, et miks ta üldse minu pärast muretseb, et mis mulle meeldib või ei meeldi, esiteks tehku kindlaks, kas mina talle üldse meeldin, ja siis vaadaku edasi. Mulle tundus, et see mõte šokeeris teda.
Kui me siis natuke jalutanud olime ja ta juba jutuotsa lahti sai, siis hakkas sealt kuldmune pudenema rohkem, kui ma jõudsin vastu võtta. Esiteks selgus, et tegemist on sügavalt uskliku inimesega, aga oma usulist kuuluvust ta mulle avaldada ei tihanud. Rõhutas ainult mitu korda, et ta "pole see hull Jehoova tunnistaja". Ma siis julgustasin teda, et mina alles mitte väga kauges minevikus olin see hull jehoovakas.
Uurisin, et mis tal eelmiste naistega juhtus, et nendega kooselud lõppesid. Üks jooksis teise mehega minema ja teine väsis lihtsalt ära. Selle teisega neil voodielu ei klappinud. Kuna tegemist sügavalt uskliku konservatiiviga, siis enne pulmi ei hoitud õieti kätestki kinni ja nii selguski, et pulmaööl polnud seda õiget klappi ja seda klappi ei leitud ka järgmise 5 aasta jooksul üles. Aga esimene naine oli muidu parem, kuigi "ta tegi palju vigu". Mees tunnistas, et ta tegi ise ka abielus ühe vea, "aga naine tegi ikkagi palju rohkem vigu, kui mina". Mis see üks viga siis oli, uurisin. "Ma ei vastanud ta telefonikõnedele, kui ta mulle helistas. No ja aega ma ka temaga ei veetnud, hobid olid tähtsamad." Mõni ime, et naine teise mehega minema jooksis.
Veel rääkis mees mulle, et vene naist tema endale kindlasti ei võtaks. Ma lausa rõõmustasin - vähemalt ei pea ta mind venelannaks. Vene naised pidid selle pärast halvad olema, et nad on nõudlikud ja ootavad, et mees neid teenindab. "Aga mina ei teeninda kedagi! Mina tahan ikkagi võrdset partnerit!"
Viis minutit hiljem selgus, et tegelikult ta seda ei taha. Sest tema jutu järgi on naised lihtsad olevused, kes on maa peale pandud selleks, et mehe elu kergemaks teha. Et mees võib küll kuulata naise soovitusi, aga otsused peab ta ise tegema, sest Jumal on nii loonud ja need, kes selle järgi ei ela, elavad eluvales ja küll nende tund tuleb. Et siis tegelikult tahab see mees endale naist, kes teda teenib - teenijannat. Orja pidamine läheks seadusega vastuollu, aga abielu on veel täiesti legaalne.
Teate, ma isegi väga ei üllatunud, et see kõik sealt tuli. Ulatus jahmatas mind, aga see, et naised on tema jaoks teisejärgulised, see oli selge sel hetkel, kui ta teatas mulle kolm minutit enne kokkulepitud kohtumise aega, et ta jääb kuni kümme minutit hiljaks. Mees ise valis kohtumise aja ja koha. Ja jääb hiljaks. Sest tema meelest on ainult tema aeg väärtuslik ja naised peavadki meeste järgi ootama. Loomulikult ma utreerin praegu ja alati see nii ei käi, aga antud juhul oli see asjade käigus ainult loogiline esimene märk.
Pärast kohtumist saatsin talle sõnumi tänades teda kohtumise eest ja mainides, et kuna meil on maailmavaatelised erinevused, siis pole ilmselt väga mõtet suhtlust jätkata ja soovisin talle edu.
Kommentaarid
Postita kommentaar