Ühel ööl nägin unes, et käisin Rentsil külas. Mis põhjusel, seda ei tea, aga me oleks justkui pikalt juba head sõbrannad olnud. Vestsime juttu ja ühel hetkel läks ta teise ruumi, vist lapsega asjatama. Jäime tema mehega kööki edasi rääkima. Kaebasin talle, et näe, olen juba 10 aastat üksi ja kuidagi ei saa meest endale. Olen küll igati ilus, tark ja osav, aga midagi jääb ikka nagu puudu. Cyrus suhtus asja väga rahulikult, ütles, et ärgu ma muretsegu, nüüd kus me Rentsiga sõbrannad oleme, siis ta õpetab mulle kuidas mehi endaga abielluma meelitada, tal tuleb see suurepäraselt välja, vaadaku vaid ma teda, kui tore mees ta on ja kui õnnelik Rents temaga on.
Ja siis ma ärkasin.
Hea tujuga. See oli nii positiivne ja tore sõnum, mis mu alateadvus mulle saatis.
See on muuseas üks teema, millest ma olen isegi postituse kirjutanud, et kuidas suhtes sõbrad mõjutavad seda, kuidas vallalised ise suhteid näevad ja miks mina, pikalt vallalisena, peaksin ennast ümbritsema õnnelikult pikaaegsetes suhetes olevate inimestega, kui minu lõppmäng eeldab õnneliku pereelu. Aga kuna ma olen oma õppetunnid kätte saanud Delfi naisteka stiilis postitustega, siis las see esialgu jääb veel mustanditesse.
Eelmisel õhtul, enne unenägu, oli mul põgus vestlus Tinderis ühe mehega, kes alustas vestlust nii: "Sääred". Tõsilugu. Ta eeldas, et see on miski, mis mind peaks võluma. Minu päringule: "Kuidas palun?" vastas ta, et "naine ju peab ilus olema". No jah, seda mängu oskan ma küll. Vastasin: "Just! Ja mees peab rikas olema!" Ääremärkusena, ei pea, aga kui me läheneme asjale nii pinnapealsete kriteeriumite järgi, siis ei vääri see paremat vastust. Ühesõnaga, ma päris kiiresti valmistasin sellele mehele pettumuse sellega, et ma lisaks oma säärtele oman ka aju.
Järgmisel hommikul, pärast imeilusat sõnumit mu enda ajult, mis säärtele mitte mingil moel alla ei jää, isegi kui ma seda ise enda kohta ütlen, jagasin oma kogemust sõbrannadega. Arutasime teemal, et kas tõesti piisab sellest, et naine on lihtsalt ilus ja hoiab suu kinni. M. Y. teadis mitut õnnelikku meest, kes ütlesid, et hea abieluvõti on ilus naine, kes ajudele ei käi ehk kes ei tänita. Mina jälle tean mitut mitte nii õnnelikku, aga ometi rahuolevat pika staažiga abielumeest, kes räägivad, et naine tänitab ja õiendab küll, aga vähemalt on ilus. Ehk siis tänitamine iseenesest ei pruugi deal breaker olla, sõltub lihtsalt sellest, milline on mehe enda iseloom. Minu abikaasa näiteks kurtis, et kui ma tema abi millegi juures ei vaja, siis tal on tunne, et ma ei armasta teda enam. Mitte, et ta oleks tingimata kiirustanud mulle abikätt ulatama, kui ma küsisin, lihtsalt teda haavas, kui ma ühel hetkel enam ei küsinud, sest ma ei tahtnud olla tänitav naine. Võta siis kinni, eks ole!
Marca kirjutas ka samal teemal, et abitus on ääretult võluv omadus. Marca ongi lummavalt kaunis naine, kui ta oskab veel õigel abitu ka olla, siis pole üldse mingi ime, et tal tuleb mehi kaikaga ukse tagant minema peksta. Kuigi ta ilmselt ise ei peksa midagi vaid vaatab abitult mõne lähedalasuva mehe otsa, kes seda meeleldi tema eest teeb. Mina olen abituses absoluutselt abitu. Alles paar päeva enne postituses kirjeldatud sündmusi peletasin minema mehe, kes tahtis kõik mu probleemid ära lahendada, tõelised ja kujuteldavad. Jube lihtsalt, kuidas ma närvi läksin! Ma olen sul mingi laps või? Ise elad üürikorteris ja sul pole isegi kardinaid magamistoas! Lahenda oma probleeme! Selle peale teatas mees, üldsegi mitte ebaõiglaselt, et minuga on väga raske, sest ma teen kõik selleks, et keegi mulle hinge pugeda ei saaks, mängin kõva kivi. Nii on, ma teen oma südame võitmise raskeks. Ühes ta siiski eksis, ma ei mängi midagi. Ja selleks, et hinge pugeda on vaja ikka veidi rohkemat kui seda, et sa kaks korda küsid, kuidas sa mu muresid saaks lahendada, eriti kuna ma pole üldsegi veendunud, et sa omagi muredega toime oskad tulla.
Nii et mul on probleem. Ilus võin olla, aga liiga sõnakas ja lisaks on mul liiga vähe probleeme, mida mehed saaks lahendada.
Kommentaarid
Postita kommentaar