Suhtejuttudele stop!

Selline lugu juhtus... et ma nüüd enam suhteteemal mõna aega ei võta sõna. 

Esiteks, ma arvan, et olen kõik olulise ära öelnud. Suhted on muidugi see teema, mis on põhjatu allikmaterjali kaev. Alati saab öelda "aga mul on hoopis nii" või "ma tean kedagi, kes teab kedagi ja neil oli nõnda". Sest inimesed... ja nii edasi. 

Teine põhjus, minu jaoks ehk koguni kaalukam on see, et ma avastasin, kui rõhuvalt mulle mõjuvad teiste inimeste suhteteemalised sõnavõtud ja kogemused. Ma ei räägi praegu neist kommentaaridest, mis blogisabas. Ma räägin igasugustest suhteekspertidest ja "suhteekspertidest", kohtingucoachidest, lihtsatest inimestest, kes otsivad armastust. Jah, teatud piirini on natuke naljakas ja natuke hea näha seda, et asi pole minus, vaid probleem ongi suurem, aga sealt edasi hakkas see pigem minu avatud meelt ja positiivset hoiakut kohtamas käimise ja vastassugupoolde otsast närima ja painutama ning mitte selles suunas, kuhu ma oleks soovinud. Väga kergesti võib kinnistuda veendumus, et häid mehi lihtsalt polegi, kõik on jobud ja parem ongi üksi. Ja see pole tõsi! Häid mehi on. 

Kolmas põhjus on see, millest ma olen ka mõned korrad kirjutanud, on see varjatud sõnum, mida kõik need kohtingufopaad edasi annavad. Tõsi, teatud maani mõtleb lugeja, et appi, vaeseke, kuidas tal ikka ei vea armastuses. Aga varem või hiljem hakkab loogiliselt arutlev inimene mõtlema, et aga mis tal endal ikkagi viga on. Ja sellest, et mu lugejad on sellesse faasi sisenenud annavadki märku kommentaarid stiilis: "lase latti alla", "sul on sada last, keda mehed kasvatada ei taha", "hirmuäratav tank-naine oled, ole abitum ja saamatum", "ükski normaalne mees ei taha blogija kaaslane olla, lõpeta blogimine, siis ma vaatan sind ehk heakskiitva pilguga". Mitte, et mul mingeid ülalnimetatud või nimetamata vigasid poleks, sest keegi pole veatu. Sest kes otsib vigu, see leiab, ja kes otsib võimalusi vigadest üle olla ja mööda vaadata, ka tema leiab.

Neljas põhjus on muidugi ka, nagu sellistel puhkudel kombeks kipub olema. Põhjus, kus latist libiseti üle, nagu oleks latt olnud kriidiga asfaldile tõmmatud. Nii et selleks korraks ma jätan suhtejutud.

Kuna ma praegu tegelen ka ühe suurema kirjutamisprojektiga, siis ma ilmselt olen blogis veidi vähem aktiivne. Päriselt kuhugi ei kao, püüan ikka suuremate elumuutustega fänne ja trolle kursis hoida, aga igapäevaselt ei kirjuta.