Öösel sain sõnumi. Nägin seda alles järgmisel hommikul, sest mul on selline naljakas hobi, et ma öösiti magan. Ei olnud pojalt seekord. Oli kunagiselt... teate, ma ei teagi, kuidas teda kutsuda või kes ta mulle oli, või mis meie vahel oli. Mina muidugi siis, kui see miski oli, arvasin, et me oleme suhtes, sest kõik märgid kinnitasid mulle seda, aga tema raius vastu, et pole see mingi suhe. No jumal temaga.
Ega mul halbu mälestusi pole. Oli mis oli. Ei kahetse, et me teed ristusid ja ammu juba ei kahetse seda, et sealt midagi suurt välja ei kasvanud.
Seda, mis mõtted tema peas on, seda ma ei tea. Kuna mind vastused ei huvita, siis ei viitsi küsida ka.
Loojaalsete lugejatena teate, et see on minu jaoks muster. Poiss kohtub tüdrukuga, jookseb tal järel, plika armub ära ja poiss ütleb, et ma ei näe sind naisena, oleme lihtsalt sõbrad edasi, mina ütlen, et mul juba on sõpru, ma tahaks meest ja lõpetan suhtlemise ning see vend tuleb aastate, aastakümnete, pärast jutuga, et ma olen sind terve elu armastanud, aga kunagi, siis kui sina mind tahtsid, olin ma argpüks, aga nüüd ma olen julge.
Ja ma tean, et raamatutes ning filmides ning popmuusikas on see kõik muidugi nagu mingi üliromantiline ja aww. Ainult, et päris elus on hoopis nii:
Jah, sa võid mulle meeldida. Väga. Ma olen ilmselt arust ära, unistan sinust hommikust õhtuni, kujutan ette ühist tulevikku ja minu meelest oled sa parim asi, mis minuga on juhtunud. Täna. Sellisena nagu sa täna oled. Omadustega, mis sul täna on. Suhtumisega, mis sul täna on. Traumadega, mis sul täna on. Väärtushinnangutega, mis sul täna on. Eesmärkidega, mis sul täna on. Harjumustega, mis sul täna on. Sest sinu omadused, suhtumine, traumad, väärtushinnangud, eesmärgid ja harjumused haakuvad minu omadega. Ja kui me oleks koos, siis me kasvaks koos. Meie omadused, suhtumised, traumad, väärtushinnangud, eesmärgid ja harjumused põimuksid üksteisega läbi, need toetaksid üksteist ja põrkuksid üksteiselt. Aga kui sa lähed. Lähed mu elust ära. Aastateks. Kümneteks aastateks, siis nii sinu kui minu omadused, suhtumised jne areneksid omal käel ja need suure tõenäosusega ei kliki enam, kui me uuesti kohtume. Jah, väga vahva on vanade tuttavatega kohtuda ja muljetada, aga enamasti neid oma elu igapäevaosaks ei valiks. Lisaks, mis pole üldse väheoluline asjaolu, see inimene, kellena sa mind mäletad aastate tagant, polnud isegi siis päris mina. Sa mäletad mingeid nüansse ja oled need ära romantiseerinud ning mõelnud mind kellekski, kes sa tahad, et ma oleks. Või siis igatsed sa versiooni endast, kes sa kunagi koos minuga olid.
Nii et, ära tule. Või kui sa tuled, siis tule puhta lehena. Võta mind sellisena, kes ma täna olen, mitte mingi versioonina sinu soovunelmatest ja mälestustest. Alusta nullist. Ära ürita mu ellu ennast sujuvalt sisse smuugeldada, nagu sa oleks ainult korra käinud prügi välja viimas, mitte aastati teadmata kadunud olnud.
Üks asi veel.
Kas see on mingi õppetund? Ma olen aru saanud, et elus mustrid korduvad, kuni me oma õppetunnid kätte saame ja oma käitumist muudame. Kuna mul see muster ikka ja jälle jookseb sisse, siis mis see õppetund peaks olema? Mida ma peaks õppima? Mida muutma?
Kommentaarid
Postita kommentaar