Ma tulen igal esmaspäeval tööle ja vahin tuima pilguga oma blogi lehte, teades, et ma peaks kirjutama, mäletades, et mul oli nädalavahetusel mõtteid, et seda raudselt kirjutaks, et mul on pilte, mida kindlasti postituses jagada, aga midagi ei tule. Õnneks on see probleem tavaliselt kolmapäevaks lahendatud, sest ikka leian midagi, millest mitte midagi kirjutada ja seda kuni järgmise nädala keskpaigani välja. Seitse aastat Õnne 13, või umbes nii.
No mis ma oskan öelda, tööl on põnev. On uusi ülesandeid ja uutmoodi stressi. Taban end öösiti töö pärast muretsemas, meenumas asjad, millega kindlasti tegelema peab, planeerides ette töid, mis teha tuleb, hoides pöialt, et ma ikka hommikul mäletan ka kõiki neid hirmus tähtsaid mõtteid. Näiteks tellisin juba oktoobris ära kinkekarbid klientidele. Ja unustasin täiesti, et töötajatele ei tellinud midagi. Õnneks tuli meelde, kui ma käisin jalutamas ja ajasin jalga suusapüksid, mis ma eelmisel aastal ettevõtte poolt kingitud kinkekaardi eest ostsin. Ja jõuluni on veel aega, saab kenasti tellitud ja kätte. Aga noh, mõtle, oleks unustanud napilt.
See, et ma pean nüüd palju rohkem igasuguseid asju meeles hoidma ja mäletama on viinud mind mingisugusesse Duracelli jänku ärevus-spiraali. Mul on nii palju energiat, et ma võiks maja ehitama minna, või metsa langetama, või midagi. Ja see on puhas adrenaliin. Sest süüa ma ei suuda. Saate aru, et üks hommik nägin ma kaalul numbrit 52,6. Ma kaalusin nii vähe viimati millalgi siis kui ma Kärbest imetasin, ehk siis mingi 13 aastat tagasi. Ja ma ütlen nüüd ebapopulaarse arvamuse, aga ei ole ilus. Mulle ei meeldi. Rõve vaadata neid luid. Aga süüa ei suuda, sest esiteks mulle ei meenu ja teiseks iiveldab pidevalt, ehk ma ei saa. Mis on kohutavalt ebatervislik. Sest siis on neid hetki, kus ma olen korraga nii näljane, et sööks kohvikus kõik koogid ära. Aa, ja siis see nunnu asi, et pilti viskab ka tasku. Üks päev tegin trenažööril kardiot ja tunnen, et silme eest läheb mustaks. Plaan oli tunnikese teha, sellevõrra, et ühe osa "Wedensday'd" ära vaadata, aga pärast veerand tundi kõndimist olin sunnitud katkestama, sest ma ei suutnud enam sirgelt käia. Kui te nüüd arvate, et ma tulin koju ja sõin kõhu korralikult täis, nagu üks normaalne ja mõistlik inimene teeks, siis nope, sest koju jõudes iiveldas mul nii hullusti, et ma ei suutnud midagi süüa. Mis tähendab, et enne magama minekut kühveldasin endale krõpsu ja viinereid sisse, piparkookide ja saiaga. #ElaguTervislikudEluviisid! Aga mis ma teha saan? Ei, ma päriselt küsin, mida?
Laupäeva hommikul pool seitse oli mul uni läinud ja ma istusin ning ootasin seda, et saaks jõusaali minna. Nad avavad nädalavahetusel jõusaali alles kell 9.
Tore oli. Tegin filmi ka. Ma ei tahtnud üldse seda siia lisada, aga ma arvan, et poindi tõestamiseks on vajalik.
Nagu näete, siis ei suuda ma kaamerat fokuseerida. Muidugi üks põhjus võib ka selles olla, et ma just kangil 90 kilo tõmbasin ja see väike pingutus väljendus värinas, aga mulle endale tundub, et see ongi nüüd viimastel nädalatel minu normaalne olek. Muide, tänan kaasa mõtlemast, aga ma tean täpselt kuidas see asi lõppeb. Ma olen seda varem ka läbi elanud. Kui tekib väiksemgi pingelangus, siis ma jään korralikult haigeks, palaviku ja muu kauniga, mis selle juurde kuulub. Tean. Aga ma ei saa seda pidurdada.
Ujumas käisin ka. Ujusin ja seal üks vanaisa oma lapselapsega olid samal rajal. Vanaisa räägib tüdrukule, et: "vaata kuidas see tüdruk ujub. Tal on naiste ujumisstiil (konna ujusin), nii ei väsi ta ära". Rõõmustasin hullupööra - 40aastane tüdruk, no kas pole rõõmustav?
Poes käisin. Kuuse tõin koju. Ehtisin ära. Ootan, et kingid kuuse all on samasugused väiksed ja armsad.
Diivani panin müüki. Sest uus peaks varsti tulema. Praegu pole vana veel keegi tahtnud. Mõtlen, et äkki ma küsin liiga palju. Selles mõttes, et ma tahan lihtsalt lahti saada, et keegi ära viib. Mul pole teda kuhugi panna. Kas 50 eurot on tõesti palju küsida?
Vanalinnas käisin. Kuuske vaatamas. Teate, ma polegi ju käinud. Nagu üldse. Sest ma ei tähistanud ju jõule 30 aastat või nii. Ilus oli. Aga siis oli seal veel inimesi ka. Liiga palju.
Nagu näete, mitte midagi ei ole mul öelda. Kuigi ma tahaks kassist blogida. Mitte, et mul midagi öelda oleks, aga niisama. Pilte mul ka temast pole, sest ma ei tea, aga ta pole kuigi fotogeeniline ja mul käsi ka pidevalt väriseb. Aga ma nagunii kirjutan.
Veel ma mõtlesin, et tahaks kirjutada TikTokist ja selle algoritmist. Mitte, et mul midagi tarka või olulist öelda oleks, mida te niigi juba ei teaks, aga ikkagi tahaks kobiseda.
Avapildi tegi salaja Tatjana Siipan. Selline ma olengi, keskaegne surmakutsar oma hiiglasuure keebiga.
Kommentaarid
Postita kommentaar