Üks mõte tiksub mul juba mõnda aega kuklas, millest blogida tahaks. Mul on kahtlaselt karvane tunne, et ma olen kunagi sellest juba bloginud, aga ma ei viitsi otsida, kas ma tookord mõttest tegudeni jõudsin ning isegi kui, siis minu blogi, ma võin siin oma Õnne 13 kasvõi iga päev kedrata, kui mingi teema mul mõtteis mõlgub. Trennist ja vanusest pidevalt ju kirjutan, kuigi midagi eriomaselt uut mul selle kohta lisada pole, miks siis mitte teistel teemadel.
Miks ma praegu selle teema jälle tõstatan, on see, et minu selle populaarse TikToki postituse all oli päris mitu korda kommenteeritud, et mehed tahavad ainult seksi. Või spetsiifilisemalt siis, see mees, kellest ma jutustasin, tahtis minult ainult seksi. Ja asi pole isegi selles, et ma ei nõustuks. Nõustun, ilmselt nii oligi. Ilmselt nii ongi enamasti mu elus olnud, et mehed, kes minu vastu huvi ilmutavad, minult justnimelt horisontaalset meelelahutust ootavad. Kui mingid võõrad inimesed internetis seda ütlevad, siis mul on üsna savi. Aga mis mind alati sügavalt haavab, on see, kui sama asja ütlevad mu lähedased sõbrad.
Sellest tahtsingi blogida.
Et kui sõber, kellele ma õhates räägin sellest, kuidas mees, kes mulle meeldib, min vastu huvi ilmutab, vastab sellele, et tead, ära siin õitse midagi, ta tahab ainult seksi saada sinu käest, ta pole sinust päriselt huvitatud. Ja oi, kui palju ma olen seda oma elus kuulnud! Nii sõbrannadelt kui meessoost sõpradelt ja heatahtlikelt tuttavatelt.
Ei, ärge nüüd arvake, et ma ei saa aru, miks seda öeldakse. Ma mõistan suurepäraselt. Mind tahetakse säästa südamevalust, mida ma võin tunda, kui mina loodan mingist pinnapealsest suhtest suurt sajandi armulugu. Kui nemad mind hoiatavad, et ma oma pead ei kaotaks ja suhtuks misiganes lähenemiskatsetesse teatud tagasihoidlikkuse ja kaine meelega, siis on ju suurem tõenäosus, et mu süda ei saa murtud. Ma mõistan seda.
Siiski on see üks julmemaid asju, mida teisele inimesele öelda. Leian ma.
Vaadake, ma ei mäleta, et ma oleks kunagi ühelegi oma lähedasele seda öelnud. Sest minu aju ei tööta nii. Minu aju töötab nii, et kui inimene, kes on mulle armas, tekitab sarnaseid tundeid kelleski teises, siis minu automaatne mõte on see, et see teine näeb samu ilusaid omadusi minu sõbras, mida minagi ja see on ainult loogiline, et tema vastu huvi ilmutatakse. Ma ei tule selle pealegi, et keegi näeb mu kallist sõpra auguna, kuhu oma valguports maha laadida. Lisaks ma eeldan, et kui keegi sellise kavatsusega lähenebki mu sõbrale, siis ta on piisavalt intelligentne, et seda ise taibata ja mitte võtta selliseid lähenemiskatseid tõsiselt.
Sellepärast mul tekibki lühis siin. Et kui inimene, kes nimetab mind oma sõbraks ja kes väidab, et ta hoolib minust, eeldab, et teised inimesed näevad mind ainult pandava mimmina, siis kas ta päriselt on minu sõber? Kas ta ikka näeb minus neid omadusi, mida mina temas, või näebki ta mind suurte tisside ja mahlaka ahtriga naiivse seksikiisuna? Ja see mõte teeb haiget. Kui võõrad nii arvavad, siis vahet pole ju. Nad näevad üht pilti ja teevad sellest oma järelduse. Aga kui sõber, keegi kes tunneb mind aastaid, arvab minust sama, siis... äkki siis minus polegi kõiki neid ilusaid omadusi, mida ma ise endas väärtustan? Äkki minu ainus väärtus nii romantilistes suhetes kui sõbrana ongi see, kuivõrd pandav ma parasjagu olen? Ja kui ma siis paari aasta pärast igalt poolt ära vajun ja näost hall ning kortsus olen, siis kaovad mu elust nii mehed kui sõbrannad, sest mul polegi suhetesse mingit väärtust pakkuda?
Sellised mõtted. Kuigi, jah, ma mõistan, mis ajendab kedagi nii ütlema, siis haiget teeb see ikkagi.
Kommentaarid
Postita kommentaar