Elu õpetab

Oleme viimasel ajal rääkinud sõbrannaga sellest, et mida vanemaks saame, seda rohkem tundub, et see väljend, mida me ikka kuulnud ning ehk isegi öelnud, kui keegi käitub nagu tropp - "küll elu õpetab", ei päde üldse. Ja see ei kehti ju ainult selle puhul, kui keegi käitub halvasti ja siis karma tuleb ning asjad paika loksutab, vaid see kehtib ka nende puhul, kes pidevalt liiga suure südamega teistele head teevad, ja siis elu ikka ja jälle neile justkui õpetab, et see, et sina oled hea, ei tähenda, et teised on ja hoia ennast ning ära ole nii kergeusklik. Lugege kasvõi Malluka blogis tema kogemusi, kuidas ta ikka ja jälle halastab kellelegi, kes talle kirjutab, et tead, raha üldse pole ja lapsed on näljas ning ravimiteta ja siis ta läheb ning ostab suure hulga toitu ja asju ning inimene reageerib sellele umbes, et noh, nii vähe, mul ikkagi veel vaja asju, ära koonerda. Ja kuigi ta iga kord lubab, et never again, siis paar kuud hiljem on jälle sama lugu. Sest me ei õpi oma vigadest.

See on huvitav, onju. Sest enamasti me saame olukorrast suurepäraselt aru. Kui kõik see, mis juhtub meiega, juhtuks meie sõbraga, siis me kõrvalt vaataks, et kuule, sa oled seda kõike juba ju kogenud, miks sa jälle seda teed. Miks sa jälle selle mehe tagasi võtad, kes on sulle sada korda tõestanud, et ta su andestust väärt pole? Miks sa ikka ja jälle pead seda dieeti, kuigi sa iga kord õnnetu oled selle pärast? Miks sa ostad pruuni värvi riideid, kui need sind ilusamaks ei tee?

Elu õppetundidest olen ma siin kirjutanud aastate jooksul päris palju. Ilmselt kirjutan edaspidigi. Sest nii tore on näha, mida elu õpetada tahab, aga ma olen nagu mingi arengupuudega õpilane, kes saab järeleaitamistunde ja kellel on lihtsustatud õppekava, aga sellest hoolimata midagi aru ei saa ja kontrolltöödes mitterahuldavaid hindeid teenib.

Mind lohutab, et ma pole selles klassis ainuke.

Kunagi kui ma noorem ja idealistlikum olin, siis uskusin ma siiralt, et isegi kui heal inimesel halvasti veab, siis varem või hiljem saabub tema tähetund ja kõik ebaõiglus, mida ta kogenud on, heastatakse talle kuhjaga. Ja et need, kes on kurja südamega ja pahatahtlikud, need saavad lõpuks oma karistuse. Mulle on alati muinasjutud meeldinud. Sest elu ei tõesta seda. Olen näinud kõrvalt häid inimesi kannatamas ja sisimas trotsi ning pahameelt tundes ütluse "Jumal ei anna teile suuremat koormat kanda, kui te kanda suudate" üle. Sest mis rumalus see on? Sa oled nii tubli ja hea, näh sulle veel nõmedat elu, sest sa oled siiani nii kenasti selle eelneva pasaga hakkama saanud? Samuti pole ma märganud, et inimesed, kes üle laipade trambivad ja ennast igas olukorras esikohale seavad, oluliselt kannataks selle tõttu. Isegi kui neil ajutiselt kehvasti läheb, siis leiavad nad mingi teise viisi kuidas päeva lõpuks ikkagi pinnale ujuda. Eriliselt vahva on see, kui neil näiteks lähebki mingil hetkel eriliselt sitasti, siis ütlevad nad selle peale, et "head inimesed kannatavadki rohkem".

Inimesed muidugi siiski õpivad ka. Lõpuks. Midagi. Aga õpivad täpselt seda, mida nad ise õppida otsustavad. Umbes nagu põhikoolis ja gümnaasiumis on üldained ja õpid seda, mida sulle õpetatakse, meeldib see sulle või mitte, aga hiljem elus õpid ainult neid asju, mis sulle meeldivad ja unustad selle, mida sa elus ei kasuta. Nii ongi, et kaks inimest võivad kogeda täpselt sama olukorda, aga sellest kaasa võtta erinevad õppetunnid. Ütleme näiteks, et satud pidevalt üht ja sama tüüpi inimeste otsa elus. Üks ütleb, et ma üldse ei taha inimestega enam suhelda, sest kõik on nagunii jobud, teine ütleb, et pean ennast muutma, et oma ellu meelitada teistsuguseid inimesi, kolmas ütleb et minu saatus ongi siin elus kannatada ja ohver olla.

Mis ma öelda tahan on see, et lõpetame selle ütlemise "elu õpetab". Elu võib õpetada, ta on nagu nurgas seisev ragisev Vikerraadio, mis midagi pidevalt pobiseb ja püüab selgeks teha, aga meie tegeleme oma asjadega ja vaevalt märkame, mis sealt tuleb ning keerame valjemaks ainult siis, kui meeldiv muusikapala mängib, mille järgi tiba puusa nõksutada, et siis jälle tagasi oma tegemiste juurde minna.