Juhtumisi

Reedel käisime Mitsiga vaktsineerimas. Ei hakanud teda puuri panemagi, lihtsalt rihm kaela ja autosse. Sinna sõites lamas tagaaknal ja tagasi tulles istus süles rooli taga. Jah, muidu, ma tean, et see on tegelikult ohtlik ja kassile on turvalisem sõita puuris. Aga kuna ta sealt nagunii välja tuleb, siis ma ei näe põhjust teda sinna viieks sekundiks toppida. Keegi võiks kassidele muidugi turvatoolilaadse asja välja mõelda, see võiks äge olla.

Vaktsineerimine ise oli kiire ja kuigi meid hoiatati erinevate kõrvalnähtuste eest, siis ühtegi neist ei tekkinud. Natuke solvunud ta oli, aga muidu läks hästi.

Laupäeval käisin šoppamas. Mul on juba hiiglama kaua aega olnud ideefix, et ma tahan sellist ilusat seksikat korsetti. Aga ma ei taha selle eest hiiglama palju raha välja käia. Olengi käinud ja pesupoodides silmad lahti hoidnud, aga siiani pole näkanud. Olin juba mitu poodi laupäeval läbi kamminud ja IronMani peale vihastanud, sest Rocca al Mare oli umbes, kui ma ennast Magistrali keskuses leidsin. Seal on kohe teisel korrusel ukse juures mingi pood, millest ma alati olen mööda jalutanud, kuna tundub, et nende müüdav stiil mulle ei sobi. Läksin seegi kord. Käisin teistes poodides, ostsin Rademarist uue spordirinnahoidja, Humanast paari lühikesi trennipükse, mis on ülimugavad, aga neid ei saa kusagil kanda, sest mul stringid peidavad ka rohkem kui need. Ärge küsige, miks ma need ostsin. Ju ma arutlesin, et kui ma korsetti ei saa, siis midagi seksikat ikkagi. Lahkudes läksin igaks juhuks ka sellest poest läbi, kus ma kunagi ei käi, sest ma silmasin tulipunast negližeed ja mõtlesin, et äkki on neil veel midagi põnevat. Ja sealt ma selle ilusa korseti saingi. Ma olin nii õnnelik. Ma ei kujuta ette mida see müüja ometi minust arvas, aga vaevalt me sealt poest lähitulevikus midagi ostan, seega milleks ülemõelda.

Pühapäeval ei teinud midagi, olin lihtsalt seksikas oma uutes trennipükstes. Vahel ma muidugi mõtlen, et kui palju teraapiat mu lapsed tulevikus vajavad, kui nad on pidanud minusuguse poolpalja emaga üles kasvama. No lohutuseks see, et vähemalt nad teavad, et naistel on pekki ja tselluliiti, sest nad on pidanud sellega koos üles kasvama.

Esmaspäeval käisin teraapias. Päriselt. Psühholoogi juures. Ei, ma ei taha sellest rääkida. See oli rõve. Ikka veel toibun sellest.

Kolmapäev oli huvitav päev. Esiteks helistas mulle üks klient ja kaebas, et kanalisatsioonikaevust tuleb ebameeldivat lõhna. Palus sellega tegeleda.

Hiljem, kell kuus õhtul, kui ma trennis olin, helistas mulle üks teine klient, 39-aastane naine, kolme lapse ema, ja palus mul juhendada, kuidas internetipangas makset teha. Tal oli keeruline mõista, millisesse lahtrisse makse saaja nimi tuleb sisestada.

Ja siis juhtus nii, et üks personaaltreeneri T-särki kandev neiu astus jõusaalis mulle ligi ja küsis, et kas ta võib mulle nõu anda. Ma nägin teda eile esimest korda jõusaalis. Tegin parasjagu kaabliga jalatõsteid, kui märkasin silmanurgast, et ta seisab mu kõrval ja jälgib mu tegemisi. Olgu öeldud, et sellist harjutust olen ma kokku teinud neljal korral ja ma olen veendunud, et ma teen seda valesti. Olgu lisatud, et ma teen täiesti teadlikult seda valesti. Sest ma tahan lõhkuda oma lihast, et see kasvaks suuremaks. Õige tehnika ja väikese raskusega võtab see lihtsalt miljon korda kauem aega.

Kui ma oma seti lõpetasin, astus ta veel lähemale ja küsis, kas ma räägin vene keelt. Ütlesin, et mitte eriti. Ta jätkas siis inglise keeles ja küsis, et kas ta võib mulle nõu anda. Ma ütlesin, et ei või. Ta läks ära.

Selle jõusaalis nõuandmisega on keeruline, ma tunnistan. See on keeruline nii mitmel põhjusel. Miks ma ei tahtnud tema nõu kuulda, seisnes peaasjalikult järgmistes põhjustes: sa näed mind esimest korda; sa ei tea minust midagi; sa ei tea, mis mu taust on; sa ei tea, mis mu eesmärgid on; sa ei tea, miks ma midagi teen nii nagu ma teen.

Kolmapäeval käisin teises klubis trennis, et vältida seda suurt õpetajat Mustamäel. No mitte ainult selle pärast, aga see mängis oma rolli. Nibumees oli päris õnnelik, et ma seal olin. Tuli muudkui mulle jälle raskusi peale laduma ja muidu juttu ajama. Asi jõudis selleni, et üks teine lihasmägi, see, kes on paar korda küsinud, et kas ta filmib, kui on näinud, et ma oma telefoniga nikerdan ja siis pidi naerukrampidesse lämbuma, kui ma ütlesin, et ma panen need klipid hiljem TikToki üles, tuli Nibumehe juurde ja küsis, et kas ta täna teeb ainult lõualihase trenni, sest jutustab liiga palju ja suure lõuaga. Teate, oli küll natuke selline tunne, et poisid läksid minu pärast kaklema.

Ja siis, nagu mul veel põnevust ühes päevas vähe oleks olnud, suri autol aku ära. See ei tulnud mulle otseselt üllatusena, arvestades, et mulle juba oktoobris öeldi, et aku vajab vahetust. Isegi ime, et ta nii kaua vastu pidas. Siis ma ootasin pool tundi autoabi, kes tuli ja särtsu andis. Kuni ma autoabi ootasin, saatsin silmarõõmule sõnumi, et näed, oleks ikkagi pidanud Mustamäele trenni tulema, istun nüüd Järvel ja ootan.

Neljapäeval sebis silmarõõm mulle uue aku. Ta nimelt töötab mingis kohas, kus müüakse autotarvikuid ja kui ma võrdlesin poodides olevaid hindu, siis sain mingi 50 euri soodsamalt. Töömees töö juures võttis vana aku maha ja pani uue peale.

Vot sellised juhtumised mul siin vahepeal.